Kergelt lesbimaigulise algusega lugu
areneb hoopistükkis mütoloogiliseks kokkupõrkeks; et siis looduse
arhetüübid või nii... karnivoorid ja herbivoorid... elu tsükkel
või sedasi. Või midagi. Põdra ja puuma puhul võib ehk mõelda
mõnele indiaani mütoloogiale (a la Charles de Lint?), aga minul
pole sellelaadseid teadmisi.
Aga jah, lugu siis umbes selline, et
talvisel pööripäeval ilmub naistebaari ülemeelik paarike, ühes
paarilises tunneb loo kangelanna ära... naise, keda ta on kaua
jahtinud, kelle olemasolust on ta kuulnud lastelugudest või
mütoloogiast või psühhiaatrite ettekannetest. Naine või õigemini
olend, kes kord aastas otsib endale ohvri, et...
Ja loo kangelanna annab sellele
olendile märku, et tema... oleks vägagi huvitatud... ja miks mitte
ja nii. Õhtu lõppedes ootabki jutustajat tänavatel lumetormi
varjudes see olend... Ent jah, rollid muutuvad. Sest on selline ürgne
värk.
Et siis tänapäeva mütoloogiline lugu
kerge queer hõnguga (muidugi, kui queer saab üleloomulik olla?).
(Misasja?) Midagi uut siin ilma peal jne.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar