23 jaanuar, 2014

Joe Abercrombie – Yesterday, Near a Village Called Barden... (The Heroes, 2011)



Tegemist siis “The Heroes'i” eellooga või õigemini ühe tähtsusetu lahingutele eelnenud stseeni lahtikirjutamisega, mida romaanis Gorsti kirja läbi mainitakse (Gorsti kirjad majesteedile on alati nii ülevad... kuigi tegelikkus on, ee, paras pullisitt). (Või nagu põhjalased omavahel räägivad – pagana laulikud laulavad pagan teab millest, mingitest võitjatest jne; ent see, mis tegeliklt juhtus, see leiab heal juhul kajastamist õige vildakalt.)

Yesterday, near a village called Barden, Northmen ambushed our supply column as it was stretched out along the bad roads. Through the alertness and bravery of our rearguard they were beaten back with heavy losses. I recommend to your Majesty one Lieutenant Kerns who showed particular valour and lost his life in the engagement, leaving, I understand, a wife and young child behind him.The columns are well ordered. The weather is fair. The army moves freely and the men are in the highest spirits./-/
The column was in chaos. The rain poured down. The army was mired in the filth and the men were in the most rotten spirits. And mine the most rotten in the whole putrefying swarm.” (“The Heroes”, lk 24)

Lugu on Abercrombie laadis lahti kirjutatud ehk siis ühe peatüki sees liigub tegevus edasi eri tegelaste vaatenurkade abil (pahatihti tähendab selline vaatenurkade pendeldamine nii mõnegi tegelase maise teekonna vägivaldset lõppu). On põhja talunik, kes vaatab majaukselt, kuidas Uniooni voor ületa ta põllumaade kolistab ja kuidas sõdurid ta vara näppavad. On Gorst ja kaks leitnanti, kes kasutavad pausi sellest aeglaselt loivavast voorist oma asjade ajamiseks. On põhjalaste rühm (kadunud Bethodi sõdalased), kes eemalt jälgivad voori ning valmistuvad selle ründamiseks. Kuid nagu ikka, ei lähe miski plaanide järgi – soovitud üllatusrünnak nurjub käpardlikkuse tõttu, ning kaootilise võitluse käigus saavad mõlemal poolel mõned mehed surma, tapetakse hobuseid, paar moonavankrit põlevad maha, ja ongi kõik. Midagi nagu oli, aga samas selline... tühine tunne. Äsja isaks saanud noor ja agar leitnant Kerns saab surma, kas siis omade või põhjalaste poolt, kes sellest enam aru saab ja mis sel tähtsust on. Gorst läheb palub pahuralt talunikult andeks, et tema maadel nii juhtus, ning pakub talle hõberaha. Ja langenud maetakse taluniku segipööratud põllumaadele, ning voor loivab edasi eesootava au ja kuulsuse poole.

“Wrongside hated figthting. Far as he could tell, it was the one major drawback of the soldiering life. Apart from the hunger. And the cold. And the threat of hanging and burning. The soldiering life had a lot of drawbacks, in fact, now he came to consider the case. But now wasn't the time for considering cases.” (lk 515)


Teksti meeldejäävamaks tegelaseks on ehk see vihast podisev talunik, kes vaatab abitult pealt, kuidas ta aastate töö ja vaev sõjaväemassi poolt segi tambitakse. Eks ta on varemgi kannatanud põhjalaste ülikute vaheliste arveteklaarimiste käigus tehtud rüüstamistes, ent seekordne häving on kuidagi eriliselt monotoonne ja põhjalik. Romaanis on vaid üks pilguheit sõjaväeelust väljapoole, lihtrahva kogemus toimuvast – noor Beck, kes kibeleb ema talust sõtta, ja kuidas ta saba jalge vahel tagasi koju tuleb. Eks romaaniski mainitakse mitmel korral, kuidas sõjaväed röövivad ümberkaudsetelt taludelt head ja paremat (Black Dow'l pidevalt suu rasvane lihakraamist), tagatipuks röövivad põhjalased oma linna Osrungi tühjaks (vallutaja õigus jne). Aga muidu... jah, see tavaline abercrombielik plahvatav adrenaliinihetk, kus toimub midagi verist-jõhkrat... aga laias plaanis pole sel tähtsust, on vaid isiklikus plaanis valusad kaotused.

Kommentaare ei ole: