Jälle koperdasin sarimõrvari loole,
ent see on parem kui Kiernani hullunud neiukesed. Jutt paigutub
kuhugi 21. sajandi teise poolde. Ameerikas enam surmanuhtlust pole –
süüdimõistetule antakse valida, kas eluaegne kong või siis
minnakse aju kallale ning peale operatsiooni sa pole enam võimeline
tapma. Ja noh, pääsed ka vabadusse (natuke jäi selgusetuks, kas
see operatsioon on mõeldud vaid psühhopaatidele). Loo peategelane
ongi selline tüüp, kes vangistati peale 13 neiu tapmist. Mees
arvas, et kui talle tehakse see operatsioon, on ta ikkagi niivõrd
kõva tüüp, et suudab tagasi “endaks” muutuda (ehk siis meheks,
kes tapab mõnu pärast). Aga võta näpust. Ei suuda. Operatsioon ei
tee ajule täielikku restarti, nii on tal alles mälestused oma
tapatöödest ja tollastest emotsioonidest. Kuid rohkem tappa ei
taha. Või õigemini aju ei lase.
Juhtub siis nii... et ta satub ise
arvatava maniaki küüsi, kes vangistab ta ja jätab kinniseotuna
keldrisse vedelema. Endine maniakk analüüsib oma vangistaja
teguviisi ning mõistab, et pikka pidu pole tal oodata. Uus maniakk
tapab ta ning seejärel hakkab neide tapma. Mis on ajutöödeldule
ühtaegu... halb ja huvitav, sõltuvalt ümbertehtu uuest või vanast
olemusest. Kuid tore oleks ikkagi ellu jääda. Aga läheb nii nagu
läheb.
“Does he really exist, my other self? Neurologically speaking, we all have a lot of people in our heads all the time, and we can't hear most of them. Maybe they really did change him, unmake him. Transform him into me. Or maybe he's back there somewhere, gagged and chained up, but watching.
Whichever it is, I know what he would think of this. He killed 13 people. He'd like to kill me, too.” (lk 518)
Nagu öeldud, on Beari lugu huvitavam
kui Kiernani sarimõrvarite oopus. On kiiksu, on dilemmasid, on
kuritöö ja karistus ja meelemõistusega sahmerdamine. Kas inimest
on võimalik... parandada, ja kas see töötaks suuremate tõrgeteta?
Võibolla.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar