Päris põnev valik novelle. Tegemist
pole läbilõikega ungari autorite jutuloomest – esindatud on pigem
nö kiiksuga tekstid, novellid pole just realistlikus vaimus hoolsad
looladumised. Siin seguneb fantastika maagilisega, näpuotsaga
arhailist pärimust. Nagu üks koostaja järelsõnas sedastab, võiks
seda pidada maagiliseks realismiks Kesk-Euroopa tingimustes (ehk siis
mitmete kultuuride kokkupuude jne). Äärealade proosa, pole siin
Budapesti ega teisi tänapäeva maailma tõmbenumbreid; ajaliselt
jäävad tekstid üsna määramatult 20. sajandisse (tehnika jne),
aga tegelaste mentaliteet on kuidagi... arhailisem. (Okei, mida mina
tean selliste perifeeriate eluolust.) Ühiskonna äärealad –
tegemist pole asotsiaalsete või antisotsiaalsete või hüperreaalsete
maailmadega, vaid ongi lihtsalt selline... ee... Teine maailm oma
võimustruktuuridega. Natuke või rohkem teistsuguste reeglitega,
natuke veidram ja mängulisem ja ka (siiski) psühhopaatsem
(kloostritega lood on ikka päris veidrad).
Eks kogumiku nägu ja tegu pärineb
koostajatelt (sest noh, autoreid on palju, aga koostajaid vähe),
läbi kõigi tekstide püsib enamvähem selline maagiline maailm,
mõni autor istus mulle rohkem (vabandan nimede õigekirja pärast -
Eva Banki, Centauri, Ervin Lazar, Laszlo Darvasi, Margit Halasz,
Gabor Vida, Adam Bodor), mõni vähem (György Dragoman, Eva
Berniczky, Zsolt Lang) – aga nagu näha, on kõva ülekaal
autoritel, kellelt on valitud põnevamad tekstid. Et viimasel ajal
olen harjunud ulmejutte lugema, siis käesoleva kogumiku mitmed
finaalid mõjusid päris kummastavalt või õigemini harjumatult.
Igal juhul, intrigeeriv kogumik ungari
sellisest kirjandusest. Ja maitsekalt kujundatud raamat ka (sama inimene kujundanud Kalkuni plaadi?). Tõlkeid
ei oska kommenteerida, tunduvad head olevat.
“Kuid kes täpsemalt torni kergitab ja mismoodi, jäi mõistatuseks. Üldiselt aga talusid linnakodanikud katsumust üsna hästi. Kuigi töö tehastes mitmeid kordi takerdus, inimesed jäid torni vaatamise tõttu tööle hiljaks, poed sulgesid aeg-ajalt uksed ning ametkondades oli palju tööseisakuid, ei vallandunud siiski paanikat, religioosset hullust, keegi ei tahtnud linnast ära kolida. Kuid linna sajanditepikkune unine rahu oli küll kadunud. Oli vaid üksainus ühine jututeema – torn. Enamik uskus, et kerkimine lakkab peagi või et torn hakkab oma vanale kohale tagasi vajuma, mõned kartsid, et see kukub ümber, ning vaid vähesed lootsid, et see kerkib kogu krempliga taevasse nagu rakett. Ei saa öelda, et meeleolu oleks halb olnud, kuid pinge kasvas, vägijooki ja sigarette kulus ohtrasti, suurem osa lahutusprotsessidest tühistati, aga vaimuhaigla täitus.” (Gabor Vida “Kerkiv torn”, lk 160)
trakyllmaprokrastineerinj2lle
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar