28 august, 2015

Jüri Ehlvest – Elumask (1998)

Arvatavasti tegu Ehlvesti halvima raamatuga, sonimine pulbitseb üle ääre ning kiim ja perverssused keevad pinnale. Autor on ehk kompinud, kui kaugele kirjutamisega minna, mida on võimalik minajutustajaga läbi mängida, kas kirjandustekstiks osutub kõik, mis lugeja ette pannakse (eks võimalus ole, et tegemist autori teisejärguliste tekstidega, mis sahtlist kokku kraapinud; aga see on väheusutav). Ühesõnaga, kokku on palavikuline pudru ja kapsad, mis jätab suhu üpris halva või segase maitse. Nagu öeldud, ehk see oligi autori eesmärgiks? Hetkiti lööb välja midagi ehlvestlikult vaimukat, mis aga mattub siis ülevoolava sonimise ja epateerimise alla.

Muidugi, sellist postitust kirjutades tunnen end mingi nõmeda moraalivingujana, kuid mis teha, see jutukogumik ei istunud. Kõik, mis särab, pole kuld jne.

Kommentaare ei ole: