Seda raamatut on raske ilukirjanduseks
pidada, sest olgem ausad, autor ei oska sellisel viisil kirjutada.
(Hea küll, alati võiks kujutleda, et tegelt autoril oligi just
selle teksti kirjutamiseks just selline stiil, ja tegelt valdab
enamat... aga ei usu.) Küll võiks seda aga nimetada
kirjandusmaiguliseks ellujäämisõpetuseks. Kõik need kirjeldused
ettevalmistusest selleks, kuidas kaoses ellujäämine ja
edasikestmine kindlustada, noh, need on kindlasti tarvilikud
ameeriklastest sõpradele. Või siis tekitavad kaasanoogutamist eesti
militaarhuvilistel. Kirjeldusi, kuidas kindlustada üht Idaho farmi,
on palju. Ja detailselt. Ja palju. Ja detailselt. Kõik need viited
trükistele, mis võiksid olla ameeriklastele kättesaadavad.
Rääkimata militaar- ja ellujäämisvarustusest, mida on
ameeriklastel mitmel moel võimalik kokku osta. Ühesõnaga, kui on
soov kaoses ellu jääda, tuleb kuidagi muretseda vastav kodakondsus
ning seejärel hakata nodi kokku tellima. Kiirustage, kodanikud
unetud.
Raamat räägib siis sellest, et on üks
sõpruskond, kes on leidnud, et tänapäeva ühiskond on vägagi
haavatav ning võimalik majanduslik või poliitiline kollaps võib
kogu riigi kiirelt kaosesse tõugata – kus riigivõimul pole enam
mingit tähendust ning ellujäämine sõltub sellest, kuidas sina
oled selleks eelnevalt valmistunud. Peale 9/11 leiavad kaks tudengist
sõpra, et nad peavad tulevikus valmis olema kõige hullemaks. Nad
pühendavad oma plaanidesse veel sõpru ja tuttavaid, kellest võiks
olla ellujääjaid, ning järgnevate aastate jooksul hakkavad nad end
treenima, õppima ja varusid koguma. Kuidas metsikus looduses ellu
jääda. Milliseid relvi kasutada. Esmaabi. Tegutsemine relvastatud
üksusena. Nad toetavad üksteist materiaalselt ning hiljem panevad
raha kokku ja ostavad Idaho kolkas farmi, mida hakkavad kindlustatud
paopaigaks ehitama (üks abielupaar jääb kohapeale elama), mis
peaks vastu nii rünnakule kui piiramisele, kus saaks aastaid elada,
kuhu saaks varuda toiduaineid ja kütust ja laskemoona ja tarvikuid
jne jne. Sest arvatavalt tuleks kaose puhkedes pidada vastu vähemalt
kümme aastat. Grupis on peamiselt mehed, kellele siis lisanduvad
harvad abikaasad (tõsiste kristlastena ei lubata endile enne abielu
naistega tegelemist).
“Väga varakult grupi arengus tõstatati küsimus, milliseks stsenaariumiks nad täpselt valmistuvad. Enamik liikmeid mõtles pankade allakäigule ja majanduse kokkukukkumisele, millele järgneb üldine seaduslikkuse ja korra hävinemine. Teised kaldusid rohkem tuuma-, bioloogilise või keemiasõja poole.
Dan Fong käis peale, et põhirõhk tuleks panna valmisolekule vastupanuks, mis järgneb valitsuse ülevõtmisele sotsialistide, fašistide või kommunistide poolt. Lõpuks otsustati, et grupp peab ühe asemel valmistuma pigem kõikideks mõeldavateks stsenaariumiteks. Nagu Todd ütles: “See oleks üsna täbar, kui me valmistume tervenisti mingiks suureks sotsiaalmajanduslikuks kollapsiks ja saame siis hoopis tuumapommi.”” (lk 81)
Nojah. Ameerika majandus vajub
inflatsiooni ja võlakoorma all kokku, sellele järgneb muu maailma
kollaps. Kokkulepitud märguande peale sõidavad Chicagos elavad
sõpruskondlased sinna Idaho kindlusse, ning seda üsna viimasel
hetkel (kõik ei jõuagi kohale, ent siiski 11 inimest). Pannakse
paika kord, kuidas toimida. Ööpäevaringne valve, patrullid,
töökorraldus toiduratsioonid jne. Mida teha põgenike või
kurikaeltega. Kuidas otsida kontakti sarnaste ellujäänute
gruppidega jne. Jne. Jne. Kõik ei lähe nii nagu algselt plaanitud,
nii mõnigi tarvilik asi on jäänud muretsemata või ei osatud
vajadusi õigesti hinnata jne. Ent trennidest ja hoolsatest
õpingutest on kasu ning asi töötab. On ka ettearvamatuid kontakte,
mis lõppevad nii ja naa, relvastus ja väljaõpe ei vea alt. Vaba
kristlik ameerika vaim seisab ja püsib.
Võibolla on see raamat poolikult
tõlgitud, igal juhul on siin teose keskel ka pikem lugu kahest
vennast, kes armastavad relvi, tööd ja Ameerika seaduste
tõlgendamist (kuidas õieti relvi müüa, kes on tegelikult Ameerika
maanteedel autode kasutajad), mis viib nad ebaõiglasse konflikti
nende näruste relvapiirangute pooldajatega, mille järel peavad need
vaesed vennad peale tulevahetust ametivõimudega aastateks peitu
pugema. Ent selle üleilmsi kriisi puhkedes otsustavad nad oma
vanemate juurde koju naasta. Miks see lugu (peale illustreeriva näite
vabade ameeriklastest mõttehiidude tegutsemisest) siin raamatus on,
otseselt ei mõista, aga küllap selgub see “Patriootide” 2.
osas.
Raamatus on siis üpris üksikasjalikud
näited sellest, mida varuda selliseks kriisiks (vahel viited
sellelegi, kust tellida). Kuidas kindlustada turvamaja ja selle
ümbruskond. Kuidas veevarustus peaks töötama. Kuidas kontrollida,
et meditsiinitarbed on töökõlbulikud. Milline relvastus oleks
kõige sobivam erinevates olukordades. Milliseid sõiduvahendeid ja
sidevahendeid kasutada, milliseks need tuunida. Kuidas energiat
toota. Muidugi, milliseid esmaabi ja kirurgilisi oskusi vaja läheb.
Milliseid oskuseid ellujäänutel vaja läheb ja kuidas ülesanded on
inimeste vahel jaotatud (eeldusega, et igaüks suudaks mingil määral
asendada spetsialisti). Kuidas põldu harida. Või kuidas sünnitust
vastu võtta (peale seda mainitakse last veel 1 või 2 korda).
Tekst on kantud sellisest
ameerikalikust vaimust, mis jääb mulle üsna võõraks – usk ja
relvad. Mistõttu jääb mulle ka vähe arusaamatuks, milleks selline
niivõrd oma kontekstis istuv raamat üldse eesti keelde tõlkida?
Asjahuvilised loeks vast originaalis; teistele oleks see ehk ulme-
või hoiatusromaaniks – kui vaid teos poleks nii... kirjanduslikult
mannetu. Raamatut on raske campi pähe lugeda, sest teema raskus ja
asjalik emotsioonitus mõjub parajalt tuimastavalt. Muidugi,
realistlikult võttes, kes siis peale fanaatikute elaks sellist
kataklüsmi üle? Okei, paratamatult tuleb tõdeda, et ma lihtsalt
pole õige sihtgrupp sellise teksti nautimiseks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar