Kena muinasjutulik armastuslugu
(jällegi, nagu Griffithi puhul, kas tekstil on reaalset folkloorset
tagapõhja, ei tea). Armastus leiab võimaluse! (Noh, vähemalt
ilukirjanduses.) Noor tüdruk on jäänud vanemateta, ta meikijast
ema jäi Taimaal narkootikumidega vahele ning sai selle eest eluaegse
karistuse, ning seetõttu on Miranda tädi kasvatada; ühtlasi on ta
jõulude ajal teretulnud oma ema tööandja Honeywellide juures. Seal
Honeywellide residentsis kohtab jõuluõhtul Miranda akna taga
piilumas üht meest, ta paistab olevat niisamuti Honeywellide sugu,
ent keeldub teiste sugulastega kohtumast. Järgmise aasta jõulude
ajal on jälle see mees akna taga. Ja nii edasi – ent see juhtub
siis, kui jõulude ajal sajab lund (aga et tegemist Inglismaaga,
siis...). Miranda sirgub nooreks naiseks ja need sporaadilised
kohtumised... tekitavad kiindumuse või nii. Sest see mees (kes pole
aastate jooksul grammigi muutunud) on va pagana hea suudleja. Aga
nagu öeldud, on mees kättesaadav vaid lumesajuse jõulude ajal.
Miranda on krapsakas neid ega anna alla. Mil viisil kaks südant
üheks saavad, ei ütle.
Selline fantaasiasugemetega
armastuslugu. Jajah, võiks olla lääge ja imal, aga tekib
kaasaelamine kangelanna tegemistele ja eksiteedele, hoolimata
õnnetust saatusest tuhkatriinu püüab ja võitleb. Ja noh, eks
sellest ole ikka kena lugeda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar