Kranaadi anekdoodid. Hitt 1 (2004)

Eks päevapoliitilistest anekdootidest on peale kasutusaja lõppu raske suurt midagi arvata.

Siseminister Olari Taalile kurdetakse, et politsei on ikka täiesti võimetu.
“Selle vastu on nüüd rohi olemas,” leiab Taal.
“Milline?”
“Suzuki Viagra,” teab Taal.
1998 (lk 16)

Kohtuvad kaks tšuktši:

“Kuule, samune et, Moskvas oled käinud?”

“Jah, just tulin sealt. Mis siis?”

“Samune et, seal olevat mingid seksuaalvähemused tekkinud. Mis need veel on?”

“See on nagu, aga täpselt vastupidi.”

“Mismoodi?”

“Seda et, saadad naise jahile ja jääd ise jurtasse geoloogi ootama.”

2000 (lk 48)

Savisaar sõitnud jälle lõunamere saartele kala püüdma. Aga kaasa võtnud võõra naise. Ajakirjanikud pärast naasmist pärima, et miks just selle naise. Et polnud ju iludus. Savikas nõustub, et polnud jah. Aga miks siis just see naine? Rikas? Tegi reisi välja? Savikas raputab pead, ei, vaeslaps on, oli minu kulul kaasas. Aga siis voodis hea? Savisaar tõmbub tagasi, hoidku jumal selle eest, ei läinud ligi ka mitte! Aga koristas siis, tegi süüa, rääkis põnevaid reisilugusid, ei jäta ajakirjanikud jonni. Savikas raputab muudkui pead. Aga miks sa ta siis kalapüügile kaasa võtsid, ei saa ajakirjanikud enam aru. Savisaar muigab. Teate, mehed, tal on ussid...
2001 (lk 52)

Pärast pulmaööd ütleb naine Bill Gatesile: “Nüüd ma tean, miks su firma nimi on Microsoft!”

2001 (lk 66)

Kõigepealt lõi Jumal taeva ja maa.
Ja Jumal ütles: “See on hea!”
Siis ütles Jumal: “Saagu valgus!”
Ja valgus sai. Ja Jumal ütles: “See on hea!”
Siis lõi Jumal enda järgi inimese. Ja Jumal ütles: “See on hea!”
Lõpuks lõi Jumal naise. Vaatas teda ja ütles: “Okei, küll make up ajab asja joonde!”
2002 (lk 87)

Terry Pratchett – Tillud vabamehed (2005)

Noore Tiffany avalugu on ehk tarmukam kui sellele järgnenud romaan (jajah, loogiline lause). Tegelastega tutvumine on omamoodi põnev, ikkagi uus maailm või nii. Nac Mac Feegle'd ja nende pöörane energia on toredalt nakkav. Noh, ja ega Tiffanygi pole selline tüütus või enesekordaja nagu mõned Pratchetti tegelased olema kipuvad. Ja et tegemist noorteraamatuga, siis on vaid kaks naljakatsetust seksuaalsuse teemal – muidu on see vahel tõesti tüütu, kui täiskasvanulikud tegelased käituvad punastavate lollikestena.

Teema ise on üpris psühhedeelne – jagelemine õnnetu Haldjakuningannaga, kes otsib teistest maailmadest lohutust, mille siis omakorda oma unenäolisse ilma tarib. Muuhulgas siis Tiffany noore venna – ning Tiffany läheb teda päästma koos Feegle piktsidega. Muidugi laheneb lugu igati õnnelikult jne, ning noor tüdruk leiab eneses nõia kutsumuse, saades selleks õnnistuse Weatherwaxilt endalt (võimalik mantlipärija või nii... aga millal küll Pratchett selleni jõuda võiks?). Et siis selline kerge meelelahutus.

ulmekirjanduse baas

Marusja Klimova – Siniveri (2014)

Mis on undergroundkirjandus? Teadagi, kas mingi arusaamatu sonimine eksperimenteerimise teemal või siis elu värskuse ja võikuse lugejale kaela kallamine. Klimova suurt ei eksperimenteeri, seega saab üsna jõhkra ja häiriva pildi autoripoolsest kujutelmast kaheksakümnendate elust Leningradis; seda siis läbi Marusja kasvuaastatest ja täiskasvanueast kui ka Marusja tuttava homo Pavliku päevikukatketest. Pavlik soovib välismaale elama saada, viimaks vist õnnestubki, kui ta laseb end juudiks mehkeldada ning nii saab Saksamaale asuda.

Klimova on kokku kirjutanud üpris rämeda ja räpase argimaailma. Marusja lapsepõlv ja igasugused kokkupuuted poiste või perverssete meeste tahtmistega, joomised ja tembud, suhted vanematega, venna ärakeeramine; see võiks olla grotesk, aga millegipärast on tunne, et sellises laadis võiski ühe nõukogudeaegse tütarlapse elu ja juhtumised olla (muidugi, see ei tähenda, et enamikul võis selliseid kogemusi olla).

Ja siis edasi täiskasvanumana... noh, vabameelne elu, niivõrd kui võimalik. Hoorad, homod, hälvikud ja sahkerdajad; keppimine, joomine ja mammonajaht, ikkagi suurlinnaelu kui selline oma paljude eripalgeliste ahvatluste ja võimalustega; nii lapsed, täiskasvanud kui vanem generatsioon on rohkem või vähem segased või siis joomise tagajärjel arengupeetuse või isiksuse häirega (muidugi, alati võib ju endale kinnitada, et kui erilised inimesed jne). Autor jutustab mitmete tegelaste lugusid, kes Marusja või Pavlikuga kokku puutuvad (see, kuidas Pavliku või Marusja lood arenevad, on oma nähtus), vahel võiks see rajujaburus nagu naljakas olla (nagu nt Jerofejevi puhul), aga tegelikult on kogu aeg kergelt õudne või ka vastik.

Tegemist justkui üpris rämeda antipoodiga Patti Smithi tõlkele – muidugi, üks on ilukirjandus ja teine mälestused, kuid mõlemad kirjeldavad vastavalt oma paatosele Ameerika ja Venemaa tähtsamate kultuuritsentrumite elu ja selle mõningast pahupoolt. Huvitav ja julge tõlkevalik, igatahes ärksam valik kui teised hiljutised Loomingu Raamatukogu vene kirjanduse tõlked.

“Praegu oli kevad, räpane lumi polnud veel jõudnud ära sulada ning ümberringi oli kõik porine, hall ja nukker. Sellistel päevadel tundis Marusja alati rahutust ja nukrust, ta tahtis minna kusagile vaid selleks, et mitte paigal passida, ehkki minna polnud kusagile, ükskõik, võis ka lihtsalt mööda tänavaid käia, üle lompide, mööda hallidest majadest, ja sedasi niikaua kõndida, kuni ära väsid ja jalad keelduvad edasi liikumast. Seejärel võib jäise tuule käes pingile istuda, kuna minna pole kuskile ja mitte keegi sind ei oota, ja mitte keegi ei vaja kedagi, ja nii see jääbki, kuni otsa saab.” (lk 12)

trakyllmaprokrastineerinj2lle
loterii

Joe Abercrombie – Kuningate viimane argument (2014)

Mida raamat edasi, seda eepilisemad ja verisemad lahingud ja kokkupõrked tabavad Uniooni ja Põhja elanikke. Omal moel on ses suhtes muljetavaldavam põhjalaste omavaheline nädalapikkune piiramislahing mägilaste kindluse juures – kus siis Logen pöördub lõpuks eriti destruktiivseks Verine Üheksaks, põhjustades kaotusi omadegi hulgas. Eks see põhjalaste lahing ole justkui kokkusurutud lugu “The Heroes” romaanist – oluline vahe küll selles, et siin on vaatepunkt vaid Hagija juhitud leerist, see mis toimub Bethodi ridades, pole aimugi. Kuigi gurkullaste pealetung Aduasse on mastaapsem ja Bayazi sooritatu seal... ebainimlikum, on siiski põhjalaste lahingu vahetus ja no muidugi see Logeni ärakeeramine... kuidagi inimlikult trööstitum.

Mõneti üllataval kombel võib nö traditsioonilises mõttes positiivseks kangelaseks pidada seda kõige vedelemat tegelast ehk Jezali – tühine ja rumal inimene, aga samas pole niivõrd vägivaldne, maniakk ja võimuihar (tõsi küll, ta on kõigeks selleks lihtsalt liialt arg) kui Bayaz, Logen või Glokta, mingil moel püüab ta kasvõi oma alamate heaks mõnel hetkel pingutada (nt Adua piiramisel ja sel järgneval. Kuid muidugi lömastub ta Bayazi (kes on selline paras anti-Gandalf) ämblikuvõrgus. Ja ega ei saa unustada, et Jezal siiski võrdlemisi piiratud annetega tegelane (et noh, nagu meiesugune tavainimene?). (Kuigi jah... alati võiks mingil moel positiivseks kangelaseks hääletada ka Hagija, kes samas pole niivõrd eepiline kui eespool nimetatud 4 tegelast.)

Natuke arusaamatuks jääb Uniooni inkvisiitorite avalikkuses käitumine – et kui nad korraldavad Adua rahvarohketl tänavatel salajast jälgimist, siis ikka kannavad nad oma ametiriietust ja maski. Et noh, kus see konspiratiivne tegevus siis on.

Järjest kolm raamatut taaslugeda on pisut liig, kuna eelnevalt siiski üldjoontes tead, mida oodata (kuigi ausalt öeldes poole aasta jooksul mitmeid olulisi nüansse unustanud). Samas aga tahaks nüüd värskendatud teadmistega näha, kuidas nüüd neljanda raamatu intriige lahti mõtestada... Einoh, veab lugejal, kel võimalik kogu seda maailma esmakordselt avastada.

“Millises kohtus sa lased minu üle kohut mõista? Millised vandemehed seda teeksid? Kas sa vabastad Tolomei pimedusest, et ta minu vastu tunnistaks? Kas sa otsid üles Zacharuse, et ta süüdistuse ette loeks? Kas otsuse ettelugemiseks tirid sa maailma servalt kohale Cawneili? Kas sa tood surnute maalt kohale Juvensi, et ta karistuse välja kuulutaks? Vaevalt küll. Mina olen Esimene Maag. Mina olen kõrgeim võim ja mina ütlen: ma olen süütu.” (lk 627)

loterii

Mark Lawrence – Prince of Thorns (2012)

Võrdlemisi hingetu fantasy, mis püsib kahel vaalal – kättemaksu- ja võimuihal. Ja nii on tekst üle kuhjatud karmi disainvägivallaga, mille keskmes on loo 14-aastane kangelane Jorg, kes tahab kätte maksta oma kuningliku ema ja venna tapmise eest naaberkuninga poolt (ainult et Jorgi isa juba leidis selle kuningaga lepituse – valurahaks mõrvade eest ühe maa-ala kasutamise ja veidi kuninglikku nänni) ning niisamuti saada Impeeriumi valitsejaks, kes siis heidaks enda alla kümneid ja kümneid rivaalitsevaid kuningriike.

Eks Jorgi püüdlustele võiks kaasa elada, kui ta vaid poleks puberteedist psühhopaat. Jorg on üpris hea (või kurb) näide sellest, kuidas noore inimese ebaküpsus olukorrad hullemaks keeravad – või on süüdi pehmokultuur, et vahel nagu ootaks mingeid läbirääkimisi või nii, seeasemel et kael läbi raiuda. (Okei, Jorgi kujunemist ja eduteed selle kõrilõikajate kamba eesotsas võis tõsiselt mõjutada üks jõud, mis aga jäägu siin saladuskatte alla.) Autor püüab vägivalda välja pigistada justkui igast viimasest kivistki, või ta eesmärk ongi peategelast võimalikult ühekülgse või psühhopaadina näidata? Eks muud tegelased on ühtmoodi nurjatud bad assid, neis pole mingit psühholoogilise sügavuse virvendust. Nagu sellest veel vähe oleks – kõik, mis see mentaalsete probleemidega noormees ette võtab, see ka õnnestub. Võidab surnuid, hävitab kuningaid. Või peaks tegelasele sügavust andma see ema ja venna kaotusvalu segatuna isaarmastuse puudumisega? Või siis See värk põhjustaski peategelase infantiilse ja psühhopaatilise suhte ümbritsevaga?

Romaan ise on ehk tulevikumaailmast, mis moodustunud peale apokalüptilist katastroofi (1111 aastat tagasi?) mingiks keskajalaadsete riigikeste võitlevaks mülkaks. On ammud ja mõõgad ning säilinud raamatute näol mälestus olnust, niisamuti radioaktiivsete jäätmete lekkimine ja sellest põhjustatud muteerumised. Natuke arusaamatuks jäi, kes siis veel need supermängijad on ja mispidi need vana maailmaga seotud olla võivad.

Ei oskagi öelda, kas Lawrence'i triloogia järgmist raamatut loeksin, kuidagi liialt hingetu värk. “Jee, olen Jorg, jee, võimu nimel on kõik lubatud.” Võrdlemisi üheülbaline, nagu.

“We learned about death in the kitchens too. We watched the cook turn live chickens to dead meat with a twist of his hands. We watched Ethel the Bread pluck the fat hens, leaving them naked in death, ready for gutting. You soon learn there's no elegance or dignity in death if you spend time in the castle kitchens. You learn how ugly it is, and how good it tastes.” (lk 121)

ulmekirjanduse baas

Gabriel Garcia Marquez – Väljakuulutatud mõrva kroonika (1995)

Ütlemata sünge lugu ühest grotesksest tapatööst, mis võinuks kodanikujulguse ja vaimuvalguse olemasolul juhtumata jääda. Peale vägevat pulmapidu avastab rikas peigmees, et pruut polegi neitsi, ja naine tunnistab üles rikkuja nime. Värske abielumees viib naise keset ööd selle koju tagasi, ning naise kaksikvennad vannuvad häbistaja maha lüüa, ja hommikul pussitavadki selle surnuks.

“Paljud inimesed, keda ta oli kohanud pärast kodunt lahkumist kell 6.05, kuni ta tund aega hiljem tükeldati nagu siga, mäletasid teda pisut unisena, kuid heatujulisena, ja ta oli kõigile muuseas maininud, et on väga ilus päev.” (lk 5)

Vara ärganud küla saab kulutulena teada, mis toimuma hakkab, kaksikud kinnitavad kõigile, et löövad selle raisa maha, ja kõik see näib mingi sogana, kui juba suvalised elanikud teavad kavandatavast tapatööst, küllap siis ohvergi on teadlik. Aga noh, läheb nii ja teisiti ning ohver saab oodatavast teada alles viimasel hetkel, ning peaväljakul, koduukse ees pussitavadki lihunikest kaksikvennad võimaliku häbistaja surnuks. Rahvas vaatab ja ahhetab.

“Ometi paistis reaalsus sedamoodi, nagu poleks vennad Vicariod midagi ette võtnud, et tappa Santiago Nasar otsekohe ja ilma avaliku vaatemänguta, vaid tegid kõik mõeldava ja enamgi, et keegi oleks tapmist takistanud, kuid selles ei olnud neil edu.” (lk 30)

Tekst on esitatud uurimusena, mida minategelane (ohvri tuttav) aastaid hiljem sooritab, võttes ütlusi nii mahajäetud pruudilt, ohvri sugulastelt ja sõpradelt, tapjatelt kui arvukatelt pealtnägijatelt. Kõik räägivad, et jah, läks kahjuks nii kuigi võinuks kergelt juhtumata jääda, aga vaat see väike vajalik lüke jäi minu või teiste poolt tegemata. Aumõrva sooritajad pääsesid peale kolmeaastast uurimist (või õigemini vanglas tohletamist) vabaks, ega nemadki tehtu just uhkust tunne, aga noh, tegemata ei saanud jätta.

Fatalism rõhub õlgu ning mõnedki naturalistlikud detailid on päris õõvastavad, kõik need ohvri soolikad ja muu. Muidu kena ja elav ühiskond, aga näed siis, kuidas korraga jalgealuse kaotavad. Eks siit võiks tõlkija poolt lubatud maagilist realismi otsida, aga seda ehk ennekõike pruudi ja peigmehe suhetest enne ja aastaid peale pulmi. Koletu ja sünge lugu, mis veereb oma verise lõpu poole, tipnedes sellega, et ema sulgeb ukse ohvrist poja ees, kuna see olevat juba majas. Sest teenijanna nägi nägemust. Ja muu selline.

kaupo sempelson

Terry Pratchett – Kübaratäis taevast (2005)

Kui järele mõelda, siis milline Pratchetti Kettamaailma lugu pole YA kirjandus? Ja noh, mitte selline tume ja vägivaldne, nagu kõiksugu rootsi noorteõudukad, vaid selline positiivsest meelelaadist kantud poolpaatoslik tekst. Jah, paatost on, kuid see pole üleüldine või suuresõnaline, vaid pigem inimlikul tasandil – eksisteerib hea ja halb ja muu hall ala nende vahel, aga olgem üksteise vastu ikka abivalmid. Positiivne programm, poolpaatoslikult.

Nii võiks öelda, et siin raamatus polegi otseselt negatiivseid tegelasi. Jah, on tüütud ja upsakad, nagu mõned nõiad, aga sellest pole suures plaanis midagi hullu, need vaid inimlikud isepärasused. Eks raamatu kaunistuseks ole muidugi minimõõtu haldjad Nac Mac Feegle'd, arutud laamendajad ja laaberdajad, kes aga sisemuses nii toredad jne. Muidugi on siin kurjamiks kosmiline hingetu jeekim, aga temagi tegutseb / vägivallatseb hirmust, mille vastu ta pole leidnud rohtu või õigemini pole osanud seda hirmu endale mõistavamaks muuta – noh, kuni Tiffany teda / seda vastavale teele juhatab.

Eks Pratchett kirjutab vahel segaselt, või õigemini on oma harjumuspärases jutulõngas kinni. Mis siis vahel mõjub ausalt öeldes pudruselt. Paneb aga nii kuidas torust annab, viimistlemisele sellevõrra hiljem ehk suuremat vunki ei jää, küll lugejad tunnevad vajalikud jutustamise / lugemise mustrid ära. Hea küll, ei saa öelda, et oleks lugenud kõiki Weatherwaxi nõialugusid, rohkem on mind huvitanud Ankh Morporki tegemised. Ei mäleta ühtlasi, kas olen sellele raamatule eelnenud romaani lugenud, vist pigem mitte. Aga no mis teha, aegajalt pole midagi lugemiseks võtta, siis on sellised pooljuhuslikud valikud. Turvaline valik, tead, et kõik läheb hästi, autor püüab kildu visata ja olla humaanne, mitte et sind jalust šokeerida või muidu emotsionaalselt torkida. Rahulikult voolab Pratchetti jõgi.

ulmekirjanduse baas

Jüri Ehlvest – Hobune eikusagilt (2002)

Ehlvest, Krauklis ja Helves ehk kompott kolmest autorist. Krauklis võiks olla justkui see tola Ehlvest ja Helves mingis mõttes deemon Ehlvest. Ehk siis Ehlvest kirjutab Ehlvestist ja Ehlvestist, kes omavahel muudkui kana kitkuvad, tõeline Ehlvest on aga see Ehlvest, kes kirjutab Ehlvestidest. Masohhistlikust Ehlvestist ja sadistlikust Ehlvestist, kes jutustavad lugusid. Üks loob maailma, teine korrastab maailma. (Mingi triksterivärk, vä?) Eks ehlvestimängu juurde käib paratamatult peegeldamine – jah, siin ei ole juttu Ehlvestist endast (tegemist ikkagi fiktsiooniga), ei, midagi siiski on Ehlvestist endast (kuigi selgelt tegemist fiktsiooniga). Pigistad vaheldumisi silmi kinni ja lahti, kinni ja lahti, metafiktsioon sähvib ja rähkleb sinna ja tänna. Kokku siis ehlvestlik omamütoloogia.

Eks autor on paratamatult väga osav ja kaasakiskuv kirjutaja, ainult et see ehlvestimäng ei lähe minu jaoks väga käima – küllap kirjutamishetkel oli selline müstifikatsioon kindlasti põnev ja tore ja mänguline, aga nüüd takkajärgi tundub see olevat autori igavamaid loomeperioode (no raamatu lõpulugu on selline... meetodi nüristumine või ammendumine või ummistumine), eriti võrreldes hiljem järgneva üdini raputava “Palverännakuga”. Kuigi huvitaval kombel on siin raamatus üpriski Eesti ajaloo teemad... millegipärast.

“Jah, mul peab ju mingi ajend olema, et taas kord mingist Krauklise kokkukeeratud jamast kirjutada, sest arvestades, mida see nupust nikastanud inimene saadab korda päevast päeva, peab tema järjekordne supp sisaldama mingit erilist tera, igast tema nõmedusest kirjutada ei jõuaks keegi.” (“Põgenemine Egiptimaale”, lk 90)

ekspress

postimees

Jüri Ehlvest – Päkapikk kirjutab (1997)

Võibolla olen viimasel ajal liiga palju ulmet lugenud ja näen juba tonte seal, kus neid iseenesest olla ei pruugigi – ehk siis selle jutukogu põhjal näib, nagu oleks Ehlvest vahel õuduskirjandust loonud. Seda muidugi... ehlvestlikus laadis, aga ikkagi, mõned lood on kohe sellised horrorid!

Näiteks “Sadestumine”. Mees jutustab kõrtsilauas ühest naisega tutvumisest. Kirg on nii kuum, et... kõik läheb kärmelt. Aga peagi leiab ta naise postkastist koera saba. Selgub, et naine käis öösiti jalutamas ja neil käikudel tekkis talle vestluskaaslane (kes siis öösiti koeraga jalutas), kellega naine suhtlemise lõpetas peale jutustajaga sehmimist, ja nüüd siis too mahajäetud vestluskaaslane nõuab veel viimast kesköist kokkusaamist, või muidu! Või siis “Armuavaldus”, minajutustaja satub rongiga linna, kuhu ta pole aastaid sattunud ja kus elasid ta vanemad. Noh, läheb siis surnuaiale vanemate haudu otsima, aga satub seal hauakaevajaga mingisse jamasse. Saab viimaks surnuaialt põgenema, ja veel jõuab viimase rongi peale, aga... tõkkepuu külge on keegi kitse sidunud ja peale rongi lahkumist pooks tõusev tõkkepuu kitse üles. Ja nii edasi. Milline painav atmosfäär. Ja no “Keisri tulek” on midagi tõeliselt jõledat, kus seguneb lapsevanemate hauarüvetamine Jeesuse ülestõusmismüüdiga, moodustades kokku paraja splätterhorrori.

Eks selliseid lugusid ole veel, mida võiks piiripealseks õuduseks (või uue laine ulmeks?) kvalifitseerida.

päevaleht

Taavi Jakobson – Tõeline jumalaosake (2014)

Lugu sellest, kuidas üks noor eesti füüsik lükkab käima sündmustejada, mis omakorda väga paljude “õnnelike” kokkusattumuste läbi muutub protsessiks iseeneses ning käiab ja käiab edasi kuni viimaks rattad käivad vaid seepärast, kuna bürokraatia on selline nagu see on.

Nõnda leiab loo algul särasilmne kahekümnendates teadlane Elton, et inimesi tuleks harida kaasaegse füüsika asjus. Ta hakkab kirjutama populaarteaduslikke artikleid, kuid ükski meediaväljaanne ei avalda neid (küllap seetõttu, et tundmatu tegija ja lugejatele liialt arusaamatu tekst jne). Lõpuks sõlmib Elton kihlveo oma sõbra Otiga, et mida embkumb teeb kui teatud aja jooksul midagi ilmub või ei (kummalgi noormehel nimelt probleeme naistega tutvuste sõlmimisega). Ning Elton... kirjutab hoopiski ühe fantaasia sellisest osakesest nimega gobon (“General Obvious Bullshit of Nescience” (lk 22), “General Objectivity Bending Obtrusive Neutrino” (lk 31)), mis põhjustavat nihkeid ajas jne ning muuhulgas on selle osakese toime läbi seletatavad nt piibliimed jms.

Ta suureks üllatuseks artikkel ilmubki suures nädalalehes (sest mitmed kokkusattumused kolksatavad kokku), kus see omakorda jääb silma eestlasest eurovolinikule, kes kureerib Euroopa Liidu teadusrahastamist. Eurovolinik määrab goboni uurimiseks euroraha – ikkagi eestlane sellise idee taga! (Ja noh, just tol hetkel oli küsimuse all igasugu eksperimenteeriva teaduse toetamine – midagi, mis tooks euroliidu tagasi kaardile.) Eltoni üllatuseks – terve ta füüsikainstituut loomulikult teab, et tegemist on võimatu jamaga – määratakse ta omaette uurimisrühma ette. Ja noh, eks kohalikud füüsikud pigistavad silma kinni, kuna Euroopa Liidust määratud raha on ühtlasi igati vajalik instituudi enese toimimiseks.

Pall veereb, mõjuvõimsad diletandid toetavad seda goboni uurimist, füüsikute ringkond kiristab küll vihast hambaid, aga mis teha. Eurovolinik määrab Eltonile abiks avalike suhete spetsialisti (kel initsiaaliks PR), kes putitab Eltoni tõeliseks meediastaariks – ning laiad massid lähevad kaasa selle ogara ideega (sest teadlased on korraga... glamuursed!). Mõelda vaid, on olemas midagi sellist, mis tõestab imede toimimist! Ja kui see gobon kuidagi kontrollitavaks muuta, võiks selle abil ise imesid sooritada! (Või noh, mis kasu võiks veel olla sellest sõjatööstusele, nagu leiavad peagi suurriigid.) Tekivad suisa sektid, kes peavad gobonit jumala aseaineks jne. Eltonit tabab masendus, et on sellise rumaluse peamees ja ei suuda seda enam kuidagi peatada... sest noh, kui see kaardimaja kokku kukub... ja see Meelike, kes töögrupis nii tore naine on... Ning gobonihullus veereb omasoodu edasi kuni Elton on omadega kokku varisemas.

See on nüüd väga laia pintslitõmbega ülevaade romaani esimesest poolest, mitmed olulised seigad ja tegelased jäid mainimata, aga noh, eks huvi korral saab neid ise avastada.

Autoril on ehk probleem sellega, et peamised tegelased on pigem tüübid kui karakterid, nad käituvad ühtemoodi läbi raamatu (noh, kui keegi areneb, siis Ott), maailm pole küll must-valge, kuid samas suurema sügavuseta – tõsi küll, seda kompenseerib tegelaste komme pidada pikki mõtestatuid dialooge või loenguid ükskõik millises olukorras (kärarikkas baaris, auhinnatseremoonia tagareas, pohmelli põdedes jne). Need maailma asjade üle arutlemised või elust targutused võiks lugejale olla suisa eneseabi eest.

Aegajalt paiskub romaan ajaliselt edasi, ilma et samas tegevuses suurt midagi muutuks – nt uurimisrühm istub peale üleilmse kuulsuse ja rahastamise saavutamist ikka oma kitsastes ruumides edasi ja Meelike küpsetab neile aastaid vahel hommikuti muffineid. Kõik nad on ikka nooruslikult õhinal nohikud, Elton ei suuda läbi aastate vastassugupoolega normaalselt suhelda, hoolimata suhtlemiskogemustest maailma kuulsate ja ilusatega (see naistepelgus või oskamatus... no see on kohe kuidagi karikatuurne või siis mentaalne hälve). Ja mis värk selle salapärase PR nimelise naisega on? Jäigi arusaamatuks.

Et siis selline debüütromaan. Hulgaliselt mõtteainet kokkusattumuste ja süsteemi toimest ning sellest, kuidas südametunnistust järgida. Mis siis juhtub, kui... ühel õnnetul juhul mitmed väga erinevad kokkusattumused jada moodustaad ning selle tulemuseks on... üleilmne petukaup, mis suurriigidki närvi ajavad. Ja väljapääsu pole, kui vaid... Igal juhul, autorilt päris laiahaardeline ettevõtmine.

“Küsimus on selles, mida me tahame uskuda. Kui millegi uskumine on meile oma ego või lootuste või ärihuvide turgutamiseks kasulik, ei pinguta ükski mõistusega olend nende väidete kontrollimisega üle.” (lk 196)

holistika instituut
sirp

Heinrich Weinberg – Millest sa järeldad, et sinu karjamaal elab sipelgalõvi? (Täheaeg 13, 2014)

Kogumiku ainus lugu, kus peategelast tabab midagi romantilist (muidugi on ka teistes lugudes tundevilksatusi, aga ei midagi sellist, kus kaks täiskasvanud ja normaalset inimest sooviks teineteisega kauem koos olla – sest noh, see on tore). Lugu ise on üpris tavapärane – tuleb elus (akadeemiliselt) peksa saanud loodusuurija Kane ja asub uurima kolkaplaneedi bioloogilist eripära: kiilid ja nende hiiglaslikud vastsed. Kiilid on ebaloomulikult suured ja eluohtlikud, ja vastsed ehk sipelgalõvid... no need on üldse omaette ooperist. Aga nagu selgub, sellisele kõrbeplaneedile enam kui vajalikud. Peategelane Kane tutvub ühtlasi planeedi inimeste eripäradega, mis osutuvad vastuoluliselt huvitavaks (islamihõnguline mitmenaisepidamine jms).

Nagu öeldud, on tekst tavapärase ulme laadis ja lugejat millegi enneolematuga jalust ei raba (mitte et seda peakski). On tegelased, kes moodustavad toimiva sümbioosi, on vaja läbi elada mitmeid katsumusi, et peategelane positiivseks vormida. Ja muidugi, see eripärane kõrbeplaneet, mis peaks meelde tuletama, et igasugu tilulilu pole tingimata vajalik.

ulmekirjanduse baas

Connie Willis "All Clear" (2012)

Ei mäleta, mis nimekirjas ma seda soovitust nägingi. Teadsin, et see oli kiidetud scifi teos ja koosneb tegelikult kahest osast. Esimest ma poes ei näinud ja lootsin, et saan poole pealt siiski midagi aru. Tegu on mahuka raamatuga ja sisaldab õigel määral reaalsust ja ulmet: 2060 aasta paiku saadab Oxford ajaloolasi tagasi erinevatesse olulistesse perioodidesse neid sündumsi jälgima. Ajaloolased peavad sulanduma keskkonda ja siis nähtut jälgima ning teatud aja möödudes läbi portaali tagasi minema ja sellest mingi doktoritöö kirjutama.
   Alguses oli väga raske midagi aru saada, kuna raamat jätkub ("Blackout") ilma suurema seletamiseta ja peab jooksu pealt aimama, et mis siis toimub jne. Ainus ulmeline element on teose juures asjaolu, et peategelased on ajarändurid, kes avastavad ühel hetkel et nad ei leia tagasiteed. Siiani on ajaloolased arvanud, et nad ei suuda jälgijatena ajaloo kulgu mõjutada, kuid alates Dunkirkist hakkavad ilmnema väikesed ebakõlad: mingi pommitamine leiab aset päev hiljem või mõni inimene ilmub sinna kus teda ajalooallikate kohaselt ei pidanuks olema jne. Enne konkreetsesse ajaloopunkti minemist tehakse tohutu eeltöö, uuritakse kus on ohutuim koht jälgimiseks jne. Siis aga avastab üks rühm ajaloolasi, et nad on keset Teise Maailmasõja Londoni pommitamist V-1 rakettide poolt ning et nende tagasitee portaalid ei avane.
   Teos on väga detailne ja pingeline, kogu aeg otsitakse meeleheitlikult võimalusi minema saamiseks ja ajas reisimise paradoksid on siin väga keerulised. Kui ajas reisimist poleks, siis meenutaks nende tegevus spiooniromaani. Mulle esimene veerand ei meeldinud ja siis sain õnneks ree peale, kohanesin tempoga. Lugemise ajal mõtlesin, et sellest saaks kindlasti hea BBC v HBO sari.

Tea Roosvald – Küljeluust ja lihast (Täheaeg 13, 2014)

Kogumiku segaseimalt mõistetav lugu (see ütleb küll rohkem lugeja kui autori kohta). On vist postapokalüptiline maailm, mis arenenud igasugu muteerumistega meile adumatuks. Apokalüpsise põhjustas tehisintelligentside tekitatud miski jama (loo lõpus nagu oli viide sellele)? Segane värk. Tuleb tunnustada autorit, kes on loonud tõesti võõra maailma ja selle täitnud veidra ideoloogia või religiooniga. Või on need loos tegutsejad ise tehisintelligentsi riismed, kes võitlevad konkureerivate robotite riismetega vms? Segane värk! Milline on suurem pilt sellest maailmast? Mis see Inimene veel siis on? Mis toimub?

ulmekirjanduse baas

Edvin Aedma – Maagiline reaalsus (2014)

Aedma jutukogu on kuidagi ebamugav üldistada, tekstide tähendus oleks nagu midagi muud kui esmapilgul paistab. Aga äkki ei ole? Või ikkagi on? Teadmatus ja vaimupimedus. Tekste lapse- ja vabameelsetele, “Väike prints” Harmsi võtmes, pidulikus vormis ülevus ja madalus? Naivism? Metasiirus? Mõistujutud? Kosmiline camp? Kujutan ette, kuidas ulmelugejad nende juttude kallal hambaid krigistavad – vormiliselt midagi on, aga sisuliselt avaneb maailm, mis on midagi kahtlast.

Mis värki Aedma ajab? Jutlustab? Mängib? Ongi sõltumatu autor, kes hoolib vaid enda konventsioonidest? Rõõm ühest ilusast kirjutamishetkest? Ilu ilu pärast? Maailmaparandamine algab iseendast? Pigem võikski ehk lähtuda loomisrõõmust kui sellisest; ilusate, naljakate või kurbade mudelsituatsioonide loomine ja nende võimalikult ökonoomselt jutustamine. Ei midagi üleliigset, sõna-sõnalt paigas. Eks mudelsituatsioonidega käib kaasas see, et mingil moel tuleb nende vastu mässata, avada lugejatele võimalikke uusi lähenemisi, soodustada avatud meelt kui sellist.

Kogumik jaguneb tervelt üheksaks tsükliks, siin on muinasjutulikke tekste ülikutest ja võluritest, mõnel puhul loomismüüte loomadest ja putukatest, robotitest ja hävingutest ja superkangelastest. Ja mida kõike veel. Eks raamatut oleks võimalik lugeda 3-4 moodi, keskenduda mõnele tähtsamale või meeldivamale teemale ja teisi vahele jättes. Või siis venitada kogumiku aegruum endale avali ja ise sellesse hulpima minna.

Märten Kross – Hullumäng (2014)

Romaan kaheksakümnendate aastate Nõukogude Eestist läbi noore mehe silmade, kes soovib pääseda ajateenistusest Nõukogude armeest, simuleerides selle nimel vaimseid probleeme. Muidugi mõnd kergemat laadi probleemi, mis ei takistaks hilisemat heaolu. Otsus sõjaväkke mitte minna sündis peategelasel juba poisikesena, mistarvis hakkas ta arstide juures dokumenteerima kogetud traumasid ja peapõrutusi (kokku said neid neli), mille järel kaebas hiljem peavalu jms. Ja nii siis romaan kirjeldabki vaheldumisi kaht tegevusliini peategelase viibimisest Seewaldis ja Riia sõjaväehaiglas (eks raamatu lõpus selgub, kuidas need kaks liini kokku jooksevad).

Lähemalt on juttu kõiksugu ajateenistusvärkidest ja Tšernobõli järelkajast, kaheksakümnendate lõpu rahvuslikust ärkamisajast ja tasapisi algavast Soomes äritsemisest. Siin on hulk meeste elulugusid, kel kokkupuuted nõukogude sõjaväega. Samuti peategelase enda elujuhtumid noorpõlvest või näiteks naise leidmisest. Ja muidugi kirjeldus nõukogude ühiskonnast kui tutvuste ja altkäemaksude palaganist – aga noh, tollases olukorras see küll suuresti töötas peategelase kasuks, saades eesti psühhiaatritelt soodsat abi.

Eks autor on püüdnudki anda võimalikult avara pildi tollasest eluolust, kuidas nõukogude ühiskond vaikselt lagunes (heaolu puudus!) ja milline hakklihamasin oli nõukogude armee. Ei saa öelda, et autoril just aatelised probleemid nõukogude armeega, pigem inimlik pool – see eneseraiskamine on mõttetu p*sk. Vast vahel on raamatu puhul probleemiks see, et mõned neist lugudest võinuks ehk vähe kompaktsemad olla (või siis romaan mahukam), aegajalt kaob tekstis silmapiir eest ja tekib küsimus, et millest siis õieti jutt on. Omaette küsimus on, kui palju on siin autobiograafilist ja kuivõrd kunstilist üldistust.

err kultuur
sirp

Alan Dean Foster – Värava langemine (2014)

Quest lükkub hooga käima ja enam ei kummita esimese raamatu detailne jokutamine, seiklused ja nendega kaasnevad õnnestumised muutuvad juba päris uskumatuteks, kulmineerudes eepilise lahinguga, mis on kohe... üks eepiline uskumatute õnnestumiste jada (rääkimata sellest, kuidas Jon-Tom viimaks üpris õõvastaval moel armastatu leiab). Ühesõnaga, romaan lõhnab kergelt lastekirjanduse järele, kõik selle kamba seiklused maa all ja maa peal, vee peal ja vee all on kuidagi... noh, lapsikud või nii. Kerkib ületamatu probleem, seatakse siht (mida pole võimalik ellu viia!) ja hopsti mõne aja pärast saab kõik korda – sest, ma ei tea, head tegelased peavad ju ometi peale jääma? Külastatakse kohti, mille olemasolu ei usuta, käiakse maskeeritult vaenlase peakorteris, sest noh, tegelikult on see võimalik jne.

Eks neid kahte raamatut on raske võrrelda nüüdisfantasy tellistega, tegelased on üsna lihtsad, nad võivad küll olla tõprad, aga mitte üdini tõprad, sest sisimas on nad ikkagi head tegelased (põnevusega ootasin, millal see dändi Kassu midagi eetiliselt või moraalselt kahtlast teeks, aga võta näpust, oli lõpuni heroiline ja truu kangelane). Ja see lõpulahing... kohe uskumatu.... igal viimasel hetkel tuli headele appi midagi, mis lahingukäiku tasakaalustas; selline suhkrune eepilisus muutis teksti ikka päris läägeks. Kurat, lastekirjandus.

“See oli olnud suurejooneline seiklus, nad olid üritanud päästa tsivilisatsiooni, ületades kohutavaid takistusi ja hirmsaid raskusi. Kõike vaid selleks, et saada legendi asemel hoopis üürikeseks toidukorraks.” (lk 201)

Tore, et kirjastus need kaks raamatut nii kiirelt koos välja andis, huvitav, kas nad jätkavad Fosteri tõlkimist, iseenesest need kaks romaani moodustavad terviku ja kas Jon-Tomi tegemistel saab enam nii eepilist haaret olla, ei oska aimatagi (muidugi kerkivad uued ohud, galaktilistest mõõtmetes jne). Eks huvitav küsimus seegi, mille järgi kirjastus ulmeraamatuid valib, kes küll soovitab?

ulmekirjanduse baas

Maniakkide Tänav – See maailm on mulle! (Täheaeg 13, 2014)

See, et autor on kogenud kirjutaja, on tunda terve teksti vältel, seda võiks nimetada kirjutamise enesekindluseks. Varane nihilistlik Maniakk on praeguseks arenenud humaanseks Tänavaks – selle asemel, et sel äsjaavastatud Hämariku planeedil lasta märatseda splätterhorroril, on nüüd hoopis üpris liigutav (ja transhumanistlik?) lugu noormehe juurte ja koha otsingust, inimeseks olemise identiteet kui selline. Tõepoolest, inimene vananeb ja selle käigus autorina vahel areneb (kuigi meelelahutuslikus mõttes hindan ma varasemat Maniakke rohkem kui viimaste aastate Tänavat – jajah, saan aru, kui uskumatult tobe võib see autorile tunduda, kui noorpõlve katsetusi fännatakse rohkem kui käesolevas loomeeas loodut).

Lugu ise on siis sellest, kuidas kosmoselaevas võrsunud noormees leiab, et tahab maalaseks saada, ja seda äsjaavastatud planeedil, millele nimeks pandud Hämarik. Ainult et... terraformimisega tegelevad tehisintelligentsiga tüübid, mitte inimesed – kuna see ökonoomsem ja parem jne. Kuid noormees nimega Mürakas (eestlane?) leiab üsna alatu viisi, kuidas planeedile nihverdada ja seal ka püsima jääda – olenemata sellest, et ta füüsis on kaaluta olekus üleskasvamisest üpris rabe, et kohaneda planeedi gravitatsiooniga jne. Aga ta püüab, ja see on peamine.

Kahtlemata selle kogumiku üks paremaid lugusid.

ulmekirjanduse baas

Helen Käit – Kuu kättemaks (Täheaeg 13, 2014)

Et eelmine kord tekitas küsimusi, et mida õieti Käiti tekstid meenutavad, siis nüüd võiks öelda, et need meenutavad traditsioonilist või isegi vanamoodsat ulmet; noh, veel täpsemalt võttes selliseks kirjanduseks, mida ulmevõõras lugeja peab oma ettekujutluses ulmeks.

Nii on seekordne lugu sellest, kuidas kosmonaudid tabavad Kuult sellise imelise aine, millest on võimalik tohutult energiat saada – ja seda radioaktiivsete kõrvalmõjudeta! (Tõsi küll, kosmonaudid tunnevad, et midagi on... kahtlast).

“Liu avastatud uus aine osutus sensiatsiooniliseks. Isegi selle mõnemillimeetrise näidise põhjal, mis naisel õnnestus tookord pinnasest välja uuristada, tegid teadlased kindlaks, et tegemist on millegi täiesti harukordsega. Üldse mitte liialdades võib öelda, et see avastus avas inimkonna ajaloos täiesti uue peatüki.” (lk 135)

Puhkeb energiarevolutsioon, Kuult hakatakse kaevandama seda minotauriumiks nimetatud imeainet ning Maa läheb 90% ulatuses üle minotauriumist saadavale energiale, mistõttu Lähis-Ida naftariike tabab katastroof, kuid mõne aja jooksul olukord normaliseerub. Kuid siis... hakkavad Kuu kaevandusi tabama seletamatud õnnetused. Ja aine esmaavastajad-kosmonaudid leiavad – mingi eluvorm on Kuul ja sellele ei meeldi kaevandamine ja minotauriumist ilmajäämine! Eks üks asi viib teiseni ja saabuv katastroof on enneolematu.

Nojah, tekst on veidi naiivne ja võiks mingil moel camp olla, kuid pole samas selleks niivõrd pöörane või jabur. Mõlemad Käiti lood on üsna sarnase ülesehitusega, pikk sissejuhatus probleemsesse situatsiooni, sellele järgneb pikem ajaline paus normaliseerumisega, millele järgneb siis olukorra järsk eskaleerumine ja katastroof. Kui eelmises loos jääb katastroof võrdlemisi üksikisikute tasandile, siis selles loos on ikka... väga tõsine pauk.

ulmekirjanduse baas

Alan Dean Foster – Loitsulaulja (2014)

Ei saa öelda, et romaan algaks lendstardiga, mis kohe kinnistaks lugema Fosteri loodud maailma. Nii võtab Jon-Tomi esimene päev võlumaailmas üle kolmandiku terve romaani mahust, ja see on kui üks saba ja sarvedeta jutujorin, kus otseselt midagi erilist ei juhtugi (sest kõik venib), autorile oleks tähtsam justkui killuviskamine – mõelda vaid, vanduvad ja ropendavad loomad! Justkui... päris inimesed oma puudustega! Ehk siis jah, alternatiivne maailm liigub hävingu suunas ja suitsetatakse mittetubakat ja võrukaelte ja tõbraste halastamatu populatsioon; ei mingit otsest vanamoodsat ninnunännutamist, pigem selline ameerika kontrakultuuri kastmes fantasy.

Niisiis, Jon-Tom on vastutahtsi transformeeritud maailma, kus imetajad on ühtviisi võrdsel tasemel – on inimesed ja on loomad (ja ka mõned linnud), kes kõik suhtlevad ja teevad asju, millega üldiselt inimesed tegelevad. Nii on Jon-Tomi kamba liidriks seniilseks sõimatav kilpkonnast võlur, peale paari inimese kuuluvad sinna veel saarmas, jänes, nahkhiir ja ka draakon; tegelaskonnas on kõiksugu pesukarusid, hunte, kasse, mutte, kopraid jne jne. Keeleprobleem puudub, niisamuti on kõikidel mingilaadne riietus ja peavari, linnad ja ametivõimud, transpordivahenditeks on sisalikud ja maod jms.

Aga jah, kui sellest esimesest päevast mööda saab, läheb tegevus vähe asjalikumaks ja Jon-Tom leiab selles uues situatsioonis omale üllatava rakenduse loitsulauljana (lõõritades kuue-seitsmekümnendate tuntumaid laule – mis ei anna võlumisel küll soovitud tulemust), ning algab quest megavaenlaste vastu. Romaan hakkas mulle rohkem tööle siis, kui tegevusse sekkub marksistist draakon ja kui Jon-Tom satub situatsiooni, kus võlumaailma inimestest vandenõulased püüavad teda enda poole meelitada – võitlusesse inimrassi eest, et see saaks selles maailmas tsivilisatsiooni etteotsa (jajah, kerge äraspidine vimka lugejatele). (Vandenõulastel on omakorda... veidrad ässitajad.)

Ühesõnaga, selline kergelt happeline meelelahutus, mis pole (seni) just sügavate allhoovustega. Eks siis edaspidi selgu, kas Jon-Tom saab emma-kumma naisega ree peale ja kuidas draakon marksismi tõdedega toime tuleb. Või noh, kas see võlumaailm ja meie maailm pääseb kaetud rahva (kes on siis vastavalt sipelgad) küüsist. Ja seda siis tervelt... kaheksa raamatut?

ulmekirjanduse baas

Lew R. Berg – Üle piiri. Palgasõdur Willardi seiklused (2014)

Tänuväärne jutukogumik, kus kokku võetud varalahkunud Bergi loodud palgasõdur Willardi uskumatud seikluslood – mitte et autor vaid neid lugusid vorpinud oleks (ja iseküsimus, kuhu ta oli autorina suundumas, pidades silmas “Musta kaardiväge” ja seda pooliku käsikirja kohendust, mis hiljuti Täheajas ilmus). Igal juhul, nüüd siis ühiste kaante vahel üheksa teksti, millest nelja olen varem lugenud ning esmatutvus kolme ajalehtedes ilmunud järjeloo ja kahe käsikirjalise tekstiga, mille Belials selle kogumiku tarbeks lõpetanud.

Nagu Belials järelsõnas sedastab, on ta kogumiku tarbeks niisamuti kohendanud varem ilmunuid tekste, et moodustuks kronoloogiline ja muidu loogiline jada (eks vahel tundub, et sellega on muuhulgas tekstidesse lisandunud literatuurseid viiteid, nagu Jules Verne ja “Hüljatud saar” või “Operatsioon “Hades”” ning viited Hamelni ja Orpheuse müütidele). Kui muidu tekitavad sellised lahkunud autorite töötlused-tänapäevastamised teatud ebalust, et kas selle läbi autori loome ikka säilitab teatud autentsust, siis praegusel juhul ei saa öelda, et see suuremat häiriks – ja noh, selge, et lõpetamata lugude puhul tuleks pidada Belialsi kaasautoriks.

“Edasi otsustas Willard mitte mõelda. Firmas töötades oli ta piisavalt palju näinud, et mõista – reaalsus võib olla hullem kui kõige košmaarsem fantaasia. Ainus võimalus und rikkumata ka edaspidi oma palk välja teenida, oli liigne mõtlemine lõpetada ja toetuda palgasõdurite elutarkusele: ei ole olemas üleloomulikke nähtusi, on ainult liiga väike kaliiber.” (“Polaarjaam”, lk 122-123)

Belials kaasautorina pöörab ehk rohkem tähelepanu Willardi ja ta tööandjate suhetele. Nii näeme “Operatsioon “Hadeses””, milline võib palgasõdur olla Walkeri ja Horrigani silmades. Või “Hüljatud saar”, mille finaal pakub mõnele vandenõuactioni andunud austajale võimalust jätkata Willardi ja ta semude seiklusi hoopis uutes dimensioonides. Mõlemat lugu ühendab ka üsna ootamatult katkev tegevus (samas on see Bergi lugudele niiehknaa iseloomulik, pole mingit pikalt seletamist, et miks ja kuidas nii läks ja mis edasi sai). Eks küsimusi tekitab seegi, et kas see on Belialsi teene, kui varasemas loos “Kaos katselaboris” Willardiga lemberõõme jaganud Welma vilksatab hiljem “Operatsioon “Hadeses”” ja saab olulise rolli “Hüljatud saares”? Hea küll, aitab sellest Belialsi teemast.

Mõni kohalik telekanal võiks Willardi juhtumistest teha tele- või joonisseriaali. Oluline pinge markeerija oleks kindlasti see, kui indiaani päritolu Jacks igas osas teataks, et midagi seletamatut on nende saatjaks ja mille peale Willard kohkunult noogutaks, et... Jacks suudab teda iga kord üllatada oma salapärase selgeltnägemisega. Ja no mõelda vaid, millist erinevat möllu saaks – kord arktikas võitlus tulnukate või mutantidega, kord ürgmetsas tundmatute eluvormidega, kuskil maakohas hiiglaslike putukate või golemi või üleloomuliku püromaaniga, või linnatingimustes madin ebaloomulike rottidega. “X-Files” paduactioni võtmes! Mitte et see võiks kujuneda revolutsiooniliseks telesündmuseks, aga kuidagi lõbus oleks ette kujutada eesti näitlejaid või joonistegelasi sellises üleloomulikus möllus. Nojah, kui oskaks psühholoogiliselt Willardit analüüsida, võiks mehest vast mõndagi kurba järeldada.

“Vaatepilt ületas lõplikult reaalsuse piirid, pannes nii teadlased kui palgasõdurid kahtlema oma nägemises ning mõistuses.

“Granaadi plahvatus seda küll ei põhjustanud,” arvas Willard lõpuks vaikust katkestades. Ta võttis taskust sigaretipaki ning pakkus lähedalseisjatele suitsu, teades, et see harjumuspärane tervistkahjustav tegevus annab nende mõtetele uue suuna.” (“Tempel selvas”, lk 342)

Eks Bergi puhul oleks huvitav teada (või spekuleerida), mis ajendas teda sellise värvinguga lugusid looma. Nõukogude ajal levinud jutud Moskva metroo hiidrottidest? Nooruses kuuldud spekulatsioonid Bermuda kolmnurga ja Roswell ainetel? Millest selliste reaalsuste kirjutamine (peale eskapismi ja madinaiha ajendi)? Aga noh, tore, et selline ulmeaction on, ei tule ette, et enne või pärast Bergi oleks eesti ulmes niivõrd pühendunud actioni tootjat, millest on muidugi südamest kahju.

ulmekirjanduse baas

Helen Käit – Must palee (Täheaeg 13, 2014)

Lugu ühest enneolematust arheoloogilisest leiust, mis koosneb vihmametsa mattunud püramiidide kompleksist. Enneolematuks teeb ühe püramiidi all olev salapärane must ja lage ruum, kus paiknevad neli sarka. Milleks (ja kuidas) selline suur ruum ehitatud (mida kutsutakse “mustaks paleeks”) ja mis otstarbeks on need sargad (pole märkigi, et midagi-kedagi oleks seal sees olnud; või üleüldse, mis ainest need moodustised koosnevad), kompleksi uurijad ei tea – meie aja suurim mõistatus! Ja ühel hetkel kaovad kolm meest, kes neid sarku uurisid...

16 aastat hiljem saabub järjekordne grupp püramiide uurima ja muuhulgas neil sooviks lahendada “musta palee” saladus. Väljakaevamisel osalevad üliõpilased (ühe üliõpilase isa oli nende hulgas, kes aastaid tagasi kadusid) hakkavad isekeskis arutama võimalust, et need sargad... on äkki organismid? Või ikka ei ole? Pigem ikka ei ole. Kuid... Kas tõesti... Ei või olla!

Teksti võiks pidada õuduse sugemetega young adult kirjanduseks, igal juhul väljendub autor vägagi hillitsetult, korralikult, noh, nagu noorsoojutustustes oli ja mõnel juhul ka on kombeks. Tegelased üksteisest suurt ei eristu, on noored üliõpilased ja vanemad uurijad, kõik nad väljenduvad üsna ühtemoodi; autorile ongi ehk esmatähtis olnud loo jutustamine ja pinge kruvimine. Puänt on pisut ootamatu, aga tänu sellele ei lasegi lool millekski ebamääraseks muutuda.

ulmekirjanduse baas

Piret Jaaks – Varjutaimed (Täheaeg 13, 2014)

Järjekordne tekst, mis leiab aset Eestis. Lugu siis tuleviku linnastunud, hermeetilisest elust. Sest orgaaniline on ohtlik ja halvemal juhul tappev. Muutus on toimunud ehk põlvkonna jooksul, veel on inimesi, kes mäletavad elu väljaspool linna, lõhnu ja maitseid ja helisid. Linnas pole mulda ega linde (kuigi mõned rotid küll), taimi kasvatatakse erilistes õhukasvuhoonetes jms. On inimeste maailm ja on ala, kus elavad põlatud alalised, need inimesed, kes keelduvad või keda ei lasta linnadesse. Eks autor on väga teravalt eristanud kaks maailma – maal (alal) elatakse loomulikumalt ja siis linna keskkond, mis on steriilne kontrolliühiskond. Ja kontrolli ei tekitata vaid üksteise järel nuhkimisega, kuid ka ohtrate ravimite manustamisega (nt igapäevane unerohi jms), mis võtavad mälestused ja zombistavad inimese halliks massiks.

Nagu näha, on tegemist düstoopiaga, loodusega sideme läbi raiutud maailm, mis liigub enesehävingu poole (või noh, kui suurema osa inimkonna viljatusse väljasuremine peaks olema Maale mingil moel negatiivne või nii). Jaaksi lugu on kui kauge sugulane Järve katastroofiromaanile. Ulmebaasis on juttu maaläheduse idealiseerimisest, aga ma pole päris kindel, kas see on autori poolt täpselt nii mõeldud. Kahtlen.

ulmekirjanduse baas

Andrei Samoldin – Joroski öö (Täheaeg 13, 2014)

Autor on loonud üpris veidra olukorra, kus lähituleviku Eesti on sattunud kodusõtta. Aga seda mitte Ida-Virumaal, vaid hoopis Setu aladel, kuna Venemaa president on andnud õnnistuse iseseisva Setumaa kuningriigi loomiseks ajaloolise Setumaa piirides, ehk aladel mõlemalt poolt piiri. Ja nii siis võitlevad kiiruga loodud setu väeosad käsikäes kaukaaslaste ja teiste roheliste mehikestega Eesti vägede vastu. Tapetakse, vägistatakse ja vangide kallal tehakse metsikusi. Aga noh, viimaks on siia saabumas eurooplastest rahuvalvajad, et konflikti külmutada.

Üpris uskumatu situatsioon, eksole. Mingil moel ehk samast ooperist “Saladusliku tsaari” kogumikuga, kuigi vaevalt et autoril midagi sellist peas mõlkus. Eks see setu power üsna groteskne ole, ning koostöö või õigemini Vene võimude lõa otsas olemine parajalt mõistust häiriv. Igal juhul, irriteeriv vennatapusõda, kes on õige setu ja kes on eesti mats.

ulmekirjanduse baas

Täheaeg 13: Meister ja õpipoiss (2014)

Möödaminnes mainiks, et Täheaja kaanekujundus on kolmandat numbrit järjest ebaõnnestunud plönn, üpris nostalgiliselt võib vaadata tagasi 7. kuni 10. numbritele, mil kaaned pigem kutsusid trükist uurima, mitte et paneks piinlikkusest silmi eemale pöörama. Ma saan aru, kui tobe on sellest pea iga kord kirjutada... aga no jätkuvalt imelikult halb on see Fantaasia kirjastuse kujunduspoliitika.

Jutuvõistluse lood pole esitatud kogumikus paremusjärjestuses, vaid jagatud temaatiliselt kolme ossa – fantasy (Loper, Soobel), eesti ja alternatiivajalugu (Pihla, Samoldin, Jaaks) ning siis SF ports (Käit, Kallas, Tänav, Roosvald, Weinberg). Kui muidu võib Täheaja puhul vahel kulmu kortsutada, et miks koostaja Raul Sulbi soovil üks või teine lugu seal ilmub, siis nüüd on muidugi lihtne – tegemist on jutuvõistluse esikümnega, mis on koostaja poolt vaid jaotatud temaatilistesse gruppidesse, eriti õnnestunud on see jaotamine fantasy ja alternatiivajaloo puhul. (Käsitletamata jääb Jüri Kallase laast “Ma ka ujun”, mille kohta on raske midagi öelda puänti paljastamata.)

Sellest valikust oleks ise võidulooks valinud Pihla “Vastuoksa” ja teisele kohale Tänavi “See maailm on mulle!”, ülejäänud üheksa loo puhul ei oska suurt midagi žüriile vastu vaielda; mõnel hetkel meeldiks üks või teine rohkem või vähem, need kaks teksti on kvalitatiivselt teistest lugudest esileküündivamad. Tekstidest puuduvad vampiirid, zombid, pararomantika, õudus ja märul. Eks huvitav ole, mida pakuvad Täheaja järgmises numbris ilmuvad jutuvõistluse teise kümne lood, mis lubab ehk rohkem pöörasust või peavalu. Igal juhul, loodetavasti autorid jätkavad kirjutamist (hoolimata ulmebaasi sapisematest torgetest) ja nii mõndagi sellest jõuaks paberi pealt loetavaks.

ulmekirjanduse baas
reaktor

Elmore Leonard "Swag" (2013)

Vanakooli krimka, kus kasutatud autode müüja ja autovaras kombineerivad 70ndate Ameerikas röövide läbiviimiseks oma jõud. Vahepeal tekkisid ärevushäired, sest tihti on nad napilt vahele jäämas. Igatahes on see klassikaline krimka, kus alustavad hästi ja elavad jõukalt, kuni hakkavad enda reegleid rikkuma ja muutuvad lohakaks. Seda lugedes sain aru, et pole ammu head kriminaalromaani lugenud. Sihuke "French Connection" filmi õhustik oli juures. Tüüp kirjutabki mehiseid krimkasid-vesterne ja neid oli Rahva Raamatus suur valik. Ei tea, kas veel osta tahaks... pigem säärane ühekordne lõbulugemine.

Mehis Pihla – Vastuoksa (Täheaeg 13, 2014)

Selgelt eripärane lugu nö tavapäraste ulmejuttude keskel ja juba teema ise on mitteklassikalisest eesti ulme valdkonnast – eesti kultuurilugu 20. sajandi algul (tõsi küll, nagu selgub, on see omal kombel põimunud kapitalistide ja imperialistide sepitsustega). Ehk siis Jaan Oks ja ta keeruline saatus Tuglase haige fantaasia rüpes. Alternatiivajalugu, kus ühtmoodi sees 1905.a. revolutsioon, Noor-Eesti salatehingud, Nikola Tesla katsetused kui ka Eesti Vabariigi sünd.

Oks nimelt saabub Tallinna, kus peaks kohtuma Tuglasega, kes lubab talle avaldamist. Kahjuks on käimas 1905.a. mäss ning Oks arreteeritakse Volta tehase juures kui üks mässus osalejatest, ja saadetakse Siberisse talvisele raudtee-ehitusele kõngema. Ent seal päästab ta inglise keele oskus, sest kuulus Tesla on püstitanud Siberis laborikompleksi, katsetamaks õhu kaudu leviva energia võimalusi. Noh, Teslal vaja inglise keelt mõistvat abilist, kes on valmis õnnetuses hävima... ja tulemuseks on Tunguusi katastroof. Kuid Oks ei hävi megaplahvatuses ja ta komberdab läbi Venemaa tagasi kodumaa poole. Siin selgub, et on kaks Oksa – see, kes Tuglase jt väljamõeldiste järgi elanud õpetajana Samaaras ja mujal, ning see Oks, kes võetakse järelvalve alla ning kellelt tahetakse pinnida Tesla saladusi. Aga mitte ainult, kuid seda ei hakka siin kirjeldama.

Pihla oskab kirjutada ja tekst vääriks kahtlemata laiemat lugejaskonda kui Täheaja tavapärane auditoorium (ja kas tegemist on neist kümnest autorist noorimaga?). Tekst on stiilselt konarlik ja kõik need Oksa jõuetud sajatused Tuglase jt poole, no need on kurbnaljakad. Teksti võiks võtta kui hullumeelsuse imitatsiooni – äkki see seletuskiri on puhtalt minategelase luulud või nägemused, mil pole reaalsusega pistmist. Sest noh, eks ka kirja adressaat ole... Kuratlik värk.

ulmekirjanduse baas

Osvald Soobel – Aahe oma (Täheaeg 13, 2014)

Kui Loperi lugu on üsna tavapärase fantasy raames, siis Soobeli tekst loovib niisamuti samas voolusängis, kuid väikse häiriva kiiksuga. Jah, lugu leiab aset keskajalaadses õhustikus. Jah, transpordivahenditeks on antiloobid ja peategelase lemmikloomaks on noor ja väga hinnaline hiidkärp. Jah, on verejanulised põhjamaised leopardid. Jah, on üleloomulikud jõud. Ja nii edasi. Noh, mingil moel siis kõik tavafantasy raamides. Ent Soobel on lisanud tegevustikku olendi nimega katt, kellel-millel tavamõistusega võttes üsna väärastunud, ee, kasutamisviis.

Nimelt on see katt miski kahejalgne elukas, kellel on koon, kes mõistab ja räägib inimkeeles, keda kasutatakse majapidamistes teenijate või muidu orjadena, keda mehed seksuaalselt pruugivad ja keda ühtlasi nuumatakse maitsva liha saamiseks. Seksisigaori? Seksiorisiga? Ei tea, autor ei täpsusta, milline see olend välja näeb (iseenesest hea võte), igal juhul kannavad nad kleite (tekib küsimus, et kas katid on vaid naissoost või ka meessoost katte tarvitatakse lihalikel ja lihaks eesmärkidel?) ning on mingil moel oma võludest teadlikud. Igal juhul, häiriv värk, autoril õnnestub sellega naha alla pugeda.

Lugu ise on tublist põhjalasest, kes läheb kaugesse linna vilja müüma, aga satub ühe verise segaduse sisse, mille põhjustab kõrtsitöölt põgenenud katt. Nagu teada, ei tohi katt vabadust tunda, ja see olend püütakse kinni ning karistuseks pannakse nö gladiaatorina võitlema teise kati vastu. Jne jne. Tõesti, lugu ise polegi nagu põhiline, peamine on see häiritus selliste inimlaadsete olendite mitmekülgsest ekspluatatsioonist.

ulmekirjanduse baas

Mann Loper – Meister ja õpipoiss (Täheaeg 13, 2014)

Jutuvõistluse võidulugu on iseenesest raske pidada klassikaliseks looks või jutustuseks, pigem võiks siin avaldatud tekst olla peatükiks või kaheks romaani(sarja)st – Kohtumine ja Esimene Õppetund. Eks näis, kas autor jätkab selle idamaise hõnguga maailma loomist, igatahes on olemas korralik algus.

Lugu siis sellest, kuidas kuhugi kolkakülla saabub rändmuusik hundi saatel. Muusik on pime ja hunt... tema silmadeks. Mees saab loa kõrtsis esineda ning ühtäkki tuntakse ära, kellega tegemist – see on kuulus Türannitapja Yuruki! Kangelane, kes kukutas eelmise keisri, ja tõi troonile praeguse heategijaist keisripaari! Yurukile selline üleilmne vägilase kuulsus ei meeldi, tema tahaks vaid tundmatu pime rändmuusik olla, aga mineviku eest pääsu pole. Kui õhtu viimaks läbi saab, saabub Yuruki ja Tha nimelise hundi juurde vanamees poisiga. Poiss olevat nimelt Väega, ja vanamees palub, et Yuruki ta enda hoole alla võtaks. Tõepoolest, poiss on eriline ning tabab ära, kuidas Yuruki Thaga suhtleb. Kuid muusik kahtleb, temal pole Väge ja ega soodumust õpetamiseks. Viimaks siiski lubab mees toimetada poisi teiste tarkadeni.

“Nii juhtuski, et Yuruki, kelle loost vaid vähesed teadsid täit tõtt, ja Kishine, kelle lugu oli alles algamas, asusid järgmisel hommikul varavalges teele. Koos nendega rändas Tha, kelle lugu oli vanem nii mõnestki mäest, kuid kes seda ise väga häst ei mäletanud.” (lk 16)

Noh, teel tarkade poole satuvad nad piirkonda, mida valitsevad ettearvamatud vaimud, kel nimeks Iidsed. Ja seal saab Väega poiss oma esimesed vitsad ja õppetunni. Mis täpsemalt juhtub, jäägu siinkohal rääkimata.

Autorit võib pidada hoolikaks kirjutajaks, tundub, et teksti on hoolsalt toimetatud ja lauseid mõttega paika seatud, et kõik oleks ikka täpne ja loogiline ja kirjanduslik. Selline mittetormakus võtab ühtlasi lugemiskiirust maha (või noh, enda ajapuuduses jagunes teksti lugemine kolmele päevale). Klassikaline fantaasiakirjandus – kaasa käib üüratu ajalugu, mis läbi põimunud üleloomuliku maailmaga, on vana väsinud kangelane (kes on tegelikult alles kahekümnendates mees) ja nö tulevikulootus (tõsi küll, loo käigus saab vaid teada, et tal on erakordsed võimed – kuid mis põhjusel vajaks maailm päästmist, jääb veel selgusetuks (või ei pannud ma tähele)). Ja no muidugi vaim hundinahas, kes näib pärinevat otse ürgsupist. Kui esimestel lehtedel näis rändmuusiku ja hundi sõprus ja meeltelaenamine midagi sarnast Brani ja ürghundi sidemele, siis tegelikult see niisugune pole (üsna mõttetu lause antud loo kohta).

Muidugi, kui tegemist oleks peatükkidega romaanist, siis oleks ehk nii varases staadiumis keisrinna ja lohe ilmumine vast liialt ennatlik, see näiks olulise liialt kokku kuhjamisena (samas – kes teab, mis kõik tulla võiks?). Mis siis ikkagi viitaks sellele, et käesolev on iseseisev lugu (võimalikust lugude kogumist a la Sapkowski). (Reaktori intervjuu räägib õnneks romaanist, mis loole eelneb.) Eks oleks kiusatus võrrelda Loperi ja Merese fantasyloomet... aga suurt ühist alust pole – Loper ehitab kangelastele maailma, Merese kangelannad mäslevad maailmas. Tõesti, nii napi tekstikogumi põhjal on ennatlik midagi mõtestatut öelda.

ulmekirjanduse baas