05 oktoober, 2014

Täheaeg 13: Meister ja õpipoiss (2014)

Möödaminnes mainiks, et Täheaja kaanekujundus on kolmandat numbrit järjest ebaõnnestunud plönn, üpris nostalgiliselt võib vaadata tagasi 7. kuni 10. numbritele, mil kaaned pigem kutsusid trükist uurima, mitte et paneks piinlikkusest silmi eemale pöörama. Ma saan aru, kui tobe on sellest pea iga kord kirjutada... aga no jätkuvalt imelikult halb on see Fantaasia kirjastuse kujunduspoliitika.

Jutuvõistluse lood pole esitatud kogumikus paremusjärjestuses, vaid jagatud temaatiliselt kolme ossa – fantasy (Loper, Soobel), eesti ja alternatiivajalugu (Pihla, Samoldin, Jaaks) ning siis SF ports (it, Kallas, Tänav, Roosvald, Weinberg). Kui muidu võib Täheaja puhul vahel kulmu kortsutada, et miks koostaja Raul Sulbi soovil üks või teine lugu seal ilmub, siis nüüd on muidugi lihtne – tegemist on jutuvõistluse esikümnega, mis on koostaja poolt vaid jaotatud temaatilistesse gruppidesse, eriti õnnestunud on see jaotamine fantasy ja alternatiivajaloo puhul. (Käsitletamata jääb Jüri Kallase laast “Ma ka ujun”, mille kohta on raske midagi öelda puänti paljastamata.)

Sellest valikust oleks ise võidulooks valinud Pihla “Vastuoksa” ja teisele kohale Tänavi “See maailm on mulle!”, ülejäänud üheksa loo puhul ei oska suurt midagi žüriile vastu vaielda; mõnel hetkel meeldiks üks või teine rohkem või vähem, need kaks teksti on kvalitatiivselt teistest lugudest esileküündivamad. Tekstidest puuduvad vampiirid, zombid, pararomantika, õudus ja märul. Eks huvitav ole, mida pakuvad Täheaja järgmises numbris ilmuvad jutuvõistluse teise kümne lood, mis lubab ehk rohkem pöörasust või peavalu. Igal juhul, loodetavasti autorid jätkavad kirjutamist (hoolimata ulmebaasi sapisematest torgetest) ja nii mõndagi sellest jõuaks paberi pealt loetavaks.

Kommentaare ei ole: