Kuidagi jube tuimaks teeb see lugemine Nõukogude Armee seesmisest toimimisest, milline meeletu raiskamine kahuriliha toitmiseks. Kõik, mis võiks normaalselt toimida, ei toimi sedasi mitte, heal juhul logiseb paika ja pärast saab keegi kaasteenijailt lõuga. Tahan, panen kaasvõitlejaile miini, tahan, äritsen lastele granaadi. Kui
Merirandi raamatus toimuv on mingitpidi vastuvõetav (rühm toimibki rühmana), siis Niguli kogetu on kui... enesele jalga laskmine vms. Ja nii aastaid. Huvitav ja tülgastav raamat.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar