Emelie Schepp “Delta-väljakutse” (Hea Lugu, 2018), tlk Ruth Laidmets

Tegemist on tempoka, situatsioonikrimiga (mõtlesin just ise välja, aga no ses mõttes, et rõhk on selles, et kari inimesi teeb pidevalt siin-seal midagi, lugeja saab pidevalt killukesi ja siis asjad on kenasti ajastatud ja ...). Filosoofilisemat laadi küsimused või mingi konkreetse psühholoogilise või ühiskondliku nähtuse luubi alla võtmine ei tundu olevat eesmärgiks, kuid see-eest on juhtum kenasti reeglitekohaselt üles seatud nii, et peapaha on enamvähem algusest peale olemas ja mõned vihjedki, leiab ka kahtlase moega tegelasi ning üksikasjad ja asjaolud kooruvad siis järgemööda.

Samaaegselt on võimalik jälgida nii ametlikku juurdluse käiku kui ka riburadapidi kaadreid ja sissevaateid hulga tsiviiltegelaste tegemistesse. episoodi (tahtmatult on tunne nagu loeks mõne meerikamaa telesarja ühte episoodi, tegemist siis Jana Berzeliuse sarja kolmanda raamatuga) peakangelaseks on endine kirurg, nüüdne kiirabiõde ja rahustisõltlane, kelle lugu avaneb paralleelselt jahiga jäsemeid ja muud otsast rappiva sarimõrvarile.

Sarja läbiv peakangelane on proküroriametit pidav pahapepu Jana Berzelius, kelle minevik hõlmab üksjagu musta saatust, mis olevikus tähendab palgamõrtsukalikku emotsioonitust ja võitlus- jms oskusi ning tutvusi ja asjaajamisi, millega mehkeldamine peab otseloomulikult jääma saladuseks asjaosaliste ja lugejate vahel, sest me keegi ei taha tema karjääri rikkuda, eksju? Ning kuna tegu on hoolikalt ajastatud situatsioonilise mosaiigiga, siis puutuvad Jana eraasjad ja kaasnevad pahapepukaadrid lõpuks ka episoodijuhtumi lõpplahendusse.

Olgu öeldud, et hoolimata kohustuslikust lihunik-sarimõrvarist, jääb tolle kordasaadetu kirjeldamine siiski pigem üldsõnaliseks. Eraldi pingutust või fookust ei ole pandud sünguse lugejale nahavahele sihtimisele või julmuse või õuduse vms analüüsimisele. Ma oletan, et nordic noir on oma parimas esituses ikka oluliselt rohkem räigusele orienteeritud?

Leiab ka pisut olme-elu, kuid seda küll pigem napilt ja valdavalt ikka loo edenemise teenistuses – õdukrimilikku naudiskelu ei maksa hoolimata õuduse pehmusest siit ka oodata. See-eest on Janal aga austaja, kes parima lemberomaanitraditsiooni kohaselt ülimat järjekindlust ja mõistmist harrastab ning peakangelanna, kummaline küll, avastab üllatusega end teatavat soosivat suhtumist üles näitamas.

Ühesõnaga, kiire ajaviide, mis ajutööd ei nõua; klappima pandud supp juba äraproovitud koostisosadest, mida eraldi lahti valgustada pole vaja, kuid mis seetõttu ei avarda väga ka horisondti mõtet või kasvõi olmeküsimusi. Selles mõttes selline mehaaniline ja prentesioonitu lugemine žanrisõpradele, vast. Ei tunne, et ka Norrköpingi kohta ülearu teada oleks saanud või kiirabi töö osas just sügavuti targem oleks.


Autor ise peaks aga maikuus ka festivalil HeadRead üles astuma.

Robert A. Heinlein – Topeltstaar (2019)

Peale Buckell-Bacigalupi kogumikku mõjub Heinleini romaan üpris vanamoodsalt. Või noh, klassikalise poistekirjandusena, sest nüüdisaegses mõistes on tegu vähe campilaadse kirjatükiga, mida on keeruline tõsiselt lugeda. Karakterid kui sellised ei eksisteeri, on tüübid, vastavalt siis positiivsed või negatiivsed, ning (minu meelest) vastavalt kirjutamisaegsetele põnevuskirjanduse klišeedele. Tekstis on õieti vaid üks naisest kõrvaltegelane, ja noh, on selline „paratamatult kangelase võlude otsa sattuja“. See on parimal juhul halenaljakas.

Olen ka varem Heinleini tõlkeid lugenud ja ausalt öeldes ei suuda neis leida midagi muud kui teatud retospektiivset, ma ei tea, tähist. Ma saan aru, et inimesed, kes tutvusid ulmega eelmisel aastatuhandel, võivad selles leida kirjanduslikku väärtust, aga sel aastatuhandel ulmega lugemisega alustanud … mida neile selline lihtsakoeline tekst ütleks? Sarnane elamus nagu Hamiltoni „Tähekuningad“ või Hubbardi „Võitlustanner Maa“? Küllap siin räägib nüüd minus see rahulolematus nii lihtsakoelise kirjanduse millegi olulisena reklaamises; küsimus pole selles retrotulevikutehnikas, vaid ikka nõrgas karakteriloomes, kui tegelased käituvad nagu ameerika poisteromaanides, siis … lugejana paneb see kukalt kratsima ja tekitab mõneti piinlikkust.

Ses suhtes tekib huvitav paralleel hiljuti loetud Strugatskite „Tagasitulekuga“ – see on üldtoonilt veelgi lapsikum kui Heinleini romaan, aga samas on lõike, mis panevad lugejale ühe tugeva reaalsuslitaka näkku. Eks see Orpheuse Raamatukogu lugemine on paras bipolaarne elamus – ühelt poolt värske ja huvitav ulme nagu Buckell-Bacigalupi, teiselt poolt veidrana mõjuv ulmeklassika nagu see Heinleini romaan või Zelazny „Varjude Jack“. Või oleneb kõik ikkagi lugemisaegsest tujust, sest potentsiaalne vihaobjekt „Kraken ärkab“ osutus hoopiski heaks meelelahutuseks. Saa nüüd aru.

ulmekirjanduse baas

Arvi Nikkarev – Maagia. Vene ulme antoloogia (2019)

Nikkarevi järjekordne vene ulme kogumik on igati loetav. Esile küündivad ehk Kaganovi „Maagia“ ja Galina „Pööripäev“, võrdlemisi tüütu kogemus on kogumiku avalooks valitud Divovi „Reetur“. Vahepealsed lood Kaganovilt ja Loginovskilt on vähemalt meelelahutuslikus mõttes igati normaalsed. Ses suhtes tundub pigem plusspoolele kanduva raamatuna.

Mis silma torkas, siis vähegi kaasaega puudutavate tekstide puhul on juttudes mitmeid väiksemaid torkeid ameeriklaste suunas, aga eks see ole suurvõimude ja nende kodanike värk (miks samas Hiinast kui lähimast suurnaabrist midagi pole, no kes teab; vaevalt, et nii väikese valiku pealt saaks midagi tuletada). Samas, kui nüüd ikka ausalt järele mõelda, siis see torkamine oli Kaganovi ja Divovi lugudes, kus kõige paha sütik oli ikka Ameerikamaal. Kui kirvega lüüa, siis kogumik jagunekski pooleks – Divov ja Kaganov on vähe alternatiivsetes Venemaa reaalsustes; Galina fantasys ja Loginovil üsna nö angloameerikalik ulme.

Autorite tutvustustest saab muuhulgas teada, et 2020. aasta suvel on plaan välja anda Loginovi tõlkekogu, noh, siinse kahe teksti maitse järgi võiks see olla üsna loetav – iseasi, kuidas lugejad seda ostma tormaksid, kuivõrd tegu – minu meelest – vene ulme mittetundjatele enamvähem tundmatu autoriga. Eks mõni kirjastus võiks mõelda Galinalt millegi tõlkimisele, nii siinse kui „Kaarnas“ ilmunud tekstide puhul näib tegemist olevat vähe põnevama autoriga kui viimastel aastatel tõlgitud vene kommertslikuma ulme puhul.

Kaanekujundus on … No loodetavasti Loginovi puhul on see silmapaitavam.

Oleg Divov „Reetur“ 4/10

Leonid Kaganov „Mul veab“ 5/10

Leonid Kaganov „Maagia“ 6/10

Maria Galina „Pööripäev“ 6/10

Svjatoslav Loginov „Roheline kuppel“ 5/10

Svjatoslav Loginov „Tule tagasi Sorrentosse“ 5/10

ulmekirjanduse baas

Steve Rasnic Tem - Ten Things I Know About the Wizard (The Mammoth Book of Dark Magic, 2013)

Kole lugu sellest, milliseks õudseks kogemuseks võib olla armastada võluri tütart. Tütar võib iseenesest meeleliselt põnev olla, aga kui viimaks võimaliku äiapapaga kohtuda … võivad mõnedki perspektiivid lõplikult paigast nihkuda.

Sest võlur, tema tahab kõike kontrollida (isegi kui tal oma asjadega on paganama palju tegemist). Ka seda, milline tema meelest peaks tütar olema – mis ei pruugi just vastata armunud noormehe visioonile oma võimalikust kõige kallimast.

Juttu võib lugeda musta huumori võtmes, mis lõppeb õige freudistlikus õudusunenäos, kus maailm laguneb ja taasluuakse. Nagu ikka. Võeh.

Patrick Roscoe - The Tattoo Artist (The Year's Best Fantasy & Horror 15, 2002)

Kuhugi tänapäeva Põhja-Aafrikasse peituv lugu noormehest, kes soovib ilmatuma healt tätoveerijalt niisugust tätoveeringut, mida kellelgi teisel ilmas pole. Selle kunstniku leidmine oma kodulinnast on paras ettevõtmine (teadagi, tegu ikkagi ekstsentrikuga), kunstnik on peitunud ega hooli võimalikest klientidest või tuntusest. Peategelane viimaks siiski leiab ta ning palub temalt südame kohale tätoveerida midagi sellest, mis oleks vaid talle omane. Tätoveerija uimastab mehe ja teeb oma töö. Tulemus on muidugi vapustav, see tekitab vaatajates … erinevaid ihasid. Kuid aastate möödudes …

Aastate möödudes ma ka vist ei oskaks öelda, kas sellel jutul võiks olla sügavam eesmärk kui luuleliselt ilus olla. Jajah, igaüks on oma saatuse sepp ja kes teisele auku kaevab ning rääkida võiks Faustistki, ag noh, see draama ei käivitu minu jaoks just võimsa põrinaga. Eks muidugi eksootiline keskkond on niisamuti huvitav, küllap oli see vajalik, et olukorra fantastilisust kergemini lugejasse laadida; kuid samas võinuks tekst toimida ka angloameerika keskkonnas.

Et jah, minule tundmatu autori võrdlemisi ebamäärane tekst.

Liu Cixin - The Circle (Invisible Planets, 2017)

Tekst on õieti osa Cixini ilmakuulsa (no kuulge, koguni Barack Obama kiitis seda) triloogia avaraamatust (mille pealkiri on siis … ?), aga on tõepoolest ka niimoodi eraldivõetuna ootamatult mõnuga loetav.

Tekst algab kui Hiina ajalooline jura matemaatikast, aga pöörab siis õige fantasyks kätte, kui matemaatik leiab, et jumalad on kirjutanud surematuse seletuse Archimedese konstanti (seda küll vaevalt Hiinas niimoodi tunti) numbrijadasse – tuleb vaid välja arvutada küllalt pikk jada. Kahe aastaga on ta suuteline arvutama sada numbrit peale koma; aga kui ta seda konstandi-mõtet surematust ihkavale keisrile jagab, siis see nõuab viie aastaga kümme tuhat numbrikohta kätte saada. Või muidu, eksole.

Matemaatik leiab lahenduse – on vaja kolme miljonit sõdurit, kes musta ja valge signaallipuga lehvitades annaks talle arvutusvõimsuse (ehk siis stiilis 1001110011010001110000 jne). Keiser nõustub sellise plaaniga, ja tõepoolest, matemaatikul õnnestub sõdurid lippe õieti lehvitama. Kuid et keisri armeest on suurem osa kaasatud Archimedese konstandi arvutamisse, siis see teeb riigi mõneti haavatavaks.

Ehk siis võluvalt jabur lugu inimkompuutri loomisest ja kasutamisest, seda küll vägagi hiinalikus soustis (no mis saatus seda matemaatikut ootas, eksole). Tõsi küll, tegelikult on matemaatikul hoopis omad ülesanded, mida selle inimraaliga peale hakata … mis ka õnnestub. Grandioosne pettus, mille mõtte- ja inimskaala on enam kui muljetavaldav.

John Crowley – Flint and Mirror (The Book of Magic, 2018)

Iirlased ja inglased, neil on üksteisega pikk ja vaevaline ajalugu. See lugu räägib ühe iiri klanni salasepitsusest, kuidas 16. sajandil uuesti iirlaste ülemvõim omal maal taastada – seda siis paganlike jõudude ja ühe iiri poisi abil, kes antakse (pantvangina?) inglise lordi kasvatada. Inglaste plaan on poisist kasvatada kroonitruu iirlasest ülik; iirlaste idee on peaaegu sama … ainult edasiarendusega. Et tulevikus saaks poisist inglaste üllitatud juhiks (paberitega lordiks) ja siis! Ja siis oleks kindlam inglaste vastu astuda. Mitte et poisil sellest algselt aimugi oleks.

Mõlemad pooled kasutavad poisi üle mõjuvõim hoidmiseks oma maagiat (mis on pealkirjas välja toodud), ja noh, selle tulemuseks ongi siis isemoodi süntees. Mis tingimata ei tähenda Iirimaa saatuse asjus patiseisu.

Teine lugu siit antoloogiast, mis on valitud Strahani aasta parimate ulmelugude antoloogiasse. Tekst on ehk rammusam kui Nixi lugu, aga erilisi vaimustusoigeid just esile ei kutsu. Küllap oleks kasuks Iiri ajaloo parem tundmine. Kui seni on tundunud, et antoloogias avaldatud tekstid on kuidagi … hajevil, teravuseta, siis seniloetud lugudest on see vast tummiseim tekst. Loodetavasti eksin, lihtsalt „The Book of Swords“ oli kuidagi elavam.

Kelly Barnhill - The Dead Boy's Last Poem (Dreadful Young Ladies and Other Stories, 2019)

Ood … armastusest kui kultuurilisest konstruktsioonist. Poiss ja tüdruk on teineteisest sisse võetud. Nad nimetavad seda armastuseks. Poiss luuletab ja tüdruk on vaimustunud. Poiss on enda meelest kõva luuletaja. Tüdruku emale selline noorte kiindumus ei meeldi. Noor poiss sureb ja kurvale tüdrukule saadetakse ta luuletuste käsikirjahunnikud. Tuhanded paberilehed. Tüdruk ehitab oma tuppa kirest andumise muuseumi. Paberilehed tsiteerivad armastusluuletusi.

Kuni ühel päeval on ta kohanud
järgmist noormeest ja hüppab tema küüti. Kodus pesitsevad luuletused hulluvad mahajäetusest ja teevad ühe meeleheitlikumaid tegusid neiu tähelepanu köitmiseks. Tüdruk aga tahab uue noormehega sõbrustada. Kuid midagi peab tegema nende tüütute luuletustega.

Võib ette kujutleda, millise muigega suunurgas autor seda teksti kirjutas, kõik need nooruspõlve oh kui võimsad tundepuhangud ja nii edasi. Lugu kui jaapani animafilm. Veidi meenub selle teksti puhul Kelly Linki "The Wrong Grave", kus luulepoiss ise ... satub muusa hauda külastades veidi hädisesse olukorda.

Garth Nix - The Staff in the Stone (The Book of Magic, 2018)

Loo intriigi lahendusest ma lõpuks ei saanudki aru, või siis oligi see niivõrd … lihtne. Võibolla, aga kuidagi raske uskuda.

Kolme küla kokkupuutepunktis asub üks iidvana kummaline kivisammas ja ühel hommikul avastavad lapsed, et sinna on torgatud võitluskepp (ing k. „staff“). Inimesed on muidugi hämmastunud ja kutsuvad kohale külade lähedale elutsema asunud arvatava võluri. Mees kiirustab kohale, läheb hirmust kaameks ja käseb kõigil pimeduse saabudes kodudesse varjuda – arvatav võlur teab, et see kivimoodustis võib tegelikult üks iidne kiviolend olla ja et selles nüüd niisugune müstiline kepp turritab … see ajab hirmsatel olenditel hambad irevile. Ta lubab jääda hommikuni sinna valvesse ning küladest loodetavasti selle peletisliku eemale hoida.

Öö saabudes … need tumedad jõud tulevadki, üks hullem kui teine. Võlur püsib kangelaslikult kivivalves, kuniks …

Eks lõpuks selgub, miks selle müstilise kiviga nii käituti. Lool on päris võluv maailm ja tegelasedki on kenasti välja joonistatud, aga ma suurt siiski ei mõistnud konflikti erilisust. Mis tekitab minus küsimuse, et kui selline tavaline lugu on valitud Strahani aasta parimate ulmelugude kogumikku, siis … ei saa käesolev antoloogia just eriliselt kõrgetasemeline olla.

Svjatoslav Loginov – Roheline kuppel. Tule tagasi Sorrentosse (Maagia, 2019)

Kogumiku koostaja lubab, et Skarabeus kirjastab järgmisena Loginovi tõlkekogu. Nende kahe loo lugemiskogemuse põhjal võib öelda, et see tulevane valikkogu võiks olla täiesti loetav: kui sealt on oodata samalaadset traditsioonilist ja küllaltki vaimukat teksti.

„Roheline kuppel“ on kelmilugu mehest, kes otsustab röövida planeeti, mis on eakate kriminaalide nö vanadekodu – kindlasti on seal tallel nii mõndagi väärtuslikku. Plaan on enamvähem selline, et kõigepealt kohaneme olukorraga ja siis vaatame edasi, mis saab, ja kohaneme olukorraga; täpset planeerimist pole vaja luua, seda ei saa niikuinii ellu viia. Nii juhtubki, et noosiga põgenedes avastab ta endas hoopis midagi uut (seda küll raamatukoguhoidjate abil). Lugu siis neile, kes austavad Stanislaw Lemi ja Robert Sheckley koomilisi seikluslugusid.

„Tule tagasi Sorrentosse“ on kokkupuutest võõrtsivilisatsiooniga, ainult et … veidi nihkes. Itaalia vanapoiss elab oma rutiinset elu, kui korraga kaaperdavad kuskilt saabuvad tulnukad televisiooni- ja raadiokanalid, et teavitada maalasi oma edasistest plaanidest – orjastada või hävitada kõik inimesed. Oleks justkui nali, aga et aeg läheb edasi ja ähvardused jätkuvad ning tulnukad peaks kohe pärale jõudma, siis muutub olukord vanapoisile õige tüütuks. Kuid viimaks kuuleb ta linnavalitsuse ametnikult, et maalastel on plaanid, kuidas võimalikele tulnukatele vastu astuda. Forza Italia ja nii edasi. Eks see tekst on eelkõige ettevalmistus puändiks, ja noh, omal moel on see vaimukas.

ulmekirjanduse baas: Roheline kuppel / Tule tagasi Sorrentosse

Maria Galina – Pööripäev (Maagia, 2019)

Päris hea lugu tüdrukust, kes elab maailmas, kus lisaks inimestele on intelligentseteks olenditeks hülged (või noh, teatud mõttes libahülged, kuna neil on võime esile kutsuda inimeste väljanägemist (või siis hoopis libainimesed?)). Elka (ehk Elektra) elab kuskil rannakülas ning võtab äkitselt pähe, et tema seemendajaks on maad valitsev hertsog. Selline jutt viibki selleni, et saabuvad hertsogi saadikud ja võtavad neiu pealinna kaasa.

Seal teda koheldaksegi kui hertsogi vanemat tütart … kuni ühel hetkel saabuvad hüljeste saadikud, kes soovivad taastada lepingu inimsooga (kahe rassi suhted on muutunud vägagi pingeliseks, kuna mõlemad konkureerivad kalavarudele) ning selle pitseerimiseks peaks hertsogi uus tütar abielluma ühe hülgeülikuga (sellesama hülge päästis kord Elja, peites teda rannarahva eest). Lepingust oleks kasu kõigile ja Elkagi pole nii väga vastu niisugusele pitseerimisele (kuivõrd hülgeülik on päris kompu) … kuid hertsogil on pikemaajalised (jemisinlikud) plaanid, mida selle sohitütrega peale hakata (õigemini küll kasutada).

Noh, tavamõistes päris jabur lugu, ent väga hea karakteriloomega ning esitab üksikisiku õnne asjus päris huvitavaid küsimusi. Hertsog on sitapea, aga … kelle nimel? Eks peaks välja uurima, miks on eri kultuurides hülged sedavõrd populaarsed ebardid – kas asi on nende … silmades ja hääles ja kahepaiksuses?

„Kui iidsetele jõududele astub vastu poliitika, jäävad iidsed jõud lolli ossa, Elja.“ (lk 280)

ulmekirjanduse baas 

Leonid Kaganov – Mul veab. Maagia (Maagia, 2019)

Kaganovi mõlemad lood on õige tumeda meeleoluga. „Mul veab“ jutustab juhtumist, kui leiutatakse võimalus ajarännuks, aga ainult tulevikku. Noh, tulevik on teadagi helgem kui olevik, tulemuseks on siis … ühiskondlik kaos. Aga need, kes tulevikku hüppasid, kohtavad seal seda maailma, mis tekkis olevikus ühiskondliku kaose järel. Ehk siis tulemuseks on … õige jõhker pettumus: tühjale kohale ei tekigi eimillestki paleed.

„Tõmbasin jopehõlmad koomale: käre külm kippus kallale. Ja siis ma taipasin – see on kõik. Lõpp. Aasta kolm tuhat – see on juba väga kaugel. Tagasiteed pole, aga edasi läheb ainult hullemaks.
Kuid ikkagi tuleb minna edasi, sest siin ootab hukk. Mida te ometi teinud olete, litapojad? Eraldusite, jooksite õnne otsima ja igaüks lootis, et tema eest mõeldakse, otsustatakse, organiseeritakse? Kas uskusite vanaisade jutte, et ees ootab paradiis? Kes jäid, elasid oma elu ausalt lõpuni ja surid. Või siis läksid kusagile mujale. Kuid meie sööstsime kaugesse tulevikku nagu kuurorti, ei võtnud midagi kaasa, ei mõelnud läbi sidet ega varuvarianti – lootsime, et selles kuurordis on kõik mugavused.“ („Mul veab“, lk 120-121)

Kogumiku nimilugu on aga … maha viksitud „Saladusliku tsaari“ maailmast; ma nüüd ei julgegi saladust välja rääkida. Igal juhul, siin tekstis on maailm uppi läinud sellest, kui üks arvutfriigist ameeriklane avaldas loitsu, mile abil saab pahasid inimesi tappa (selleks tuleb tseremoonia käigus muuhulgas avaldada isikuandmeid). Loitsu avaldamise tulemuseks on üleilmne tapatalg ja ellujääjate totaalne usaldamatus kaaslaste vastu – kes teab, ehk tema on järgmine, kes loitsu abil tellitud välgulöögi läbi tuhastatakse. Aga loo peategelane, tema teab, mis neid välgulööke tegelikult põhjustab. Muidugi … tarkpead ei meeldi kellelegi.

Kui „Mul veab“ on igati okei ajarännulugu, siis „Maagia“ on päris hea visioon tuksikeeratud maailmast, kus võitluses terrorismiga võeti kasutusele niisugused tehnoloogilised lahendused, mis aga andsid valusa vastulöögi. Autor viskab muuhulgas õige piraka kivi ameeriklaste kapsaaeda, kuivõrd nemad tehnoloogia leiutasid.

ulmekirjanduse baas: "Mul veab" / "Maagia"

Oleg Divov – Reetur (Maagia, 2019)

Pildiallkirja lisamine

Seda teksti võiks nimetada lobaulmeks, ehk siis kuidas peategelane kildu rebib, seikleb ja on muidu vahva vänt, kes kitkub kana endast vägevamatega – sest õiglus võiks vastata tema nägemusele. Et tegevus leiab aset kaasaegses maailmas, võiks kerge paralleeli tuua Butcheri Dresdeniga (või noh, selline kangelane on muidugi üldlevinud nähtus).

Divovil on siiski vähe ambitsioonikam plaan kui lihtsalt üht seiklusjuttu kirjutada, nii leiab ta oma viisi, kuidas Tolkieni ja tolkienlikke haldjaid tõlgendada – millega kaasneb muuhulgas kirjutamisaegse poliitilise maailma kirjeldamine (kuivõrd nii elfid kui örkid on juba sajandeid Maal varjatult tegutsenud) ehk miks näiteks Venemaa ja Ameerika on just sellised nagu nad on, millest võiks välja lugeda (eneseiroonilist?) suurvene bravuuri.

Miks siis seda ikkagi lobaulmeks nimetasin? Noh, tegu on eelkõige meelelahutusliku tekstiga; on selline vene hinge käsitlus urban fantasy võtmes (ega ma enam suurt ei mäleta, kuidas Lukjanenko vahtkonnaraamatu seda esitasid, aga oli ka vist õige suurvenelik?). Divovi kangelane mõjub 2019. aasta pilgu läbi … paraja töllina, kõik need tegemised naiste ja alkoholiga ei loo kujutelma just mitmeplaanilisest hingest. Eks kui pingutada, võiks ka hetkeks mõelda triksterlikule tegelaskujule – kuid minu meelest oleks see liialt kõrgelennuline lähenemine.

Ega ma ei oskagi täpselt öelda, miks see jutustus mulle pigem vastumeelselt mõjus. Võibolla see jõmmi-mentaliteet ei tekitanud suurt kaasaelamist (või hoidku jumal, samastumist). Või see loba, mis teksti täidab. Või noh, lihtsalt on kuklas palju muid raamatuid, mida peaks kindlasti lugema, aga nüüd siis selline … lihtlabane värk. Noh, plusspunktid selle eest, et autor dekonstrueerib hoolega kõiksugu haldjaklišeesid.

ulmekirjanduse baas

Taavi Eelmaa – Naeratus (Vikerkaar 3, 2019)

Eelmaa jätkab Nerve ja Lehari laadis … veidi õõvastavalt mõjuva proosa kirjutamisega. Seekord siis kuskilt bataille’kest sügavikest pärit tekst naise, ee, zoofiilsest suhtest Godzillaga. Ma ei ole kindel, aga minu meelest võib tegemist olla esimese sellise tekstiga, milles eesti autor käsitleb godzillat.

Tõsi küll, tegu pole just tüüpilise ulme- või põnevusloomega, nagu öeldud, teksti mootoriks on ikka lihalikkus ja tungid.

Kui õieti / õigesti mõistan.

Esimesel lugemisel arvasin, et loo jutustajaks on miski androgüüne mees, teistkordsel lugemisel paistis pigem ikka naisega tegu olevat – või noh, eks võib olla ka selliseid mehi, kes teksti peategelase moodi erutub.

Huvitav irritatsioon. Olen pikka aega (vahetevahel, millalgi) mõelnud, kas võiks tellida ühe godzilla-teemalise angloameerika ulmeantoloogia, selle loo põhjal … miks mitte. Igal juhul, tekst nüüd loetav Vikerkaare lehelt, leia oma tõlgendus.

Sarah Monette - Why Do You Linger? (The Year's Best Dark Fantasy and Horror, 2012)

Kurblik lugu mehest, kelle abikaasa on surnud, aga ta ilmub ikka ja jälle vaimuna nende majja. Nad olid 16 aastat abielus ning viimasel ajal mitte just õnnelikult, kuivõrd mehele tekkis kõrvalsuhe, millest teadlikuks saanud naine polnud ülemaara rahul.

Ühesõnaga, abikaasa vaim on pidevalt mehel seljas ja see tekitab elajal väheke kõhedaid hetki; rääkimata sellest, et see situatsioon on enam kui tüütu. Mees tühjendab kodu naise asjadest, aga ei, ikka ilmub see ilmutis tagasi ja vaatab teda nii süüdistavalt. Mehel on vaja teada, miks kadunud abikaasa teda niimoodi piinab ja viimaks õnnestub tal vaimuga mõtteid vahetada.

Lugu on pigem selline lüüriline impressioon, mille eesmärgiks on eelkõige emotsioone pakkuda, mitte et anda mõtte- või arutlusainet. Õnneks on see tekst parajalt lühike, mistõttu tegemist igati harju keskmise lugemiskogemusega.

Paolo Bacigalupi, Tobias S. Buckell – Takerdunud maa (2019)

Värske ulme austajana olen muidugi tänulik, et nii uus teos eestindati (nagu see juhtus ka Reynoldsi „Aeglased kuulid“ puhul) – ja sellest Khaimi maailmast jääb igal juhul parem mulje kui esmakogemusel Bacigalupi „Alkeemikuga“, mis siinses kogumikus uuesti trükiti (arvatavasti mängis teatud rolli vastumeelsuse tekkimisel see, et tollane kaanepilt polnud just õnnestumine – Fantaasia kirjastuse püsikujundajal Krošetskinil õnnestuvad minu meelest kahtlemata paremini need kaanekujundused, kus pole elusolendeid – nagu siinse raamatu linnavaade).

Autorite lood hukkuvast-lämbuvast Khaimist on kattuvad ja ristuvad – kogumiku esimesed kaks lugu jutustavad lapsevanemad, kogumiku kaks viimast lugu aga noored täiskasvanud. Bacigalupi minajutustajad on meessoost, Buckellil naissoost. Kõik neli teksti on enamvähem kronoloogilises järjekorras ja ajaliselt ei jää just kaugele teineteisest – esimeses loos tekib see Sinise Khaimi mõiste, teise loo Hukkajanna leiab mainimist kolmandas ja neljandas tekstis; alati on võimul linnapea ja tema abiline majister Scacz, esimese loo arveteõiendamine ülikuperedega kajab vastu veel neljandaski tekstis.

Iseenesest on Bacigalupi-Buckelli paatos selge – ja julmalt ellu viidud selle fantaasiamaailma reaaliates. Ära looda kergetele lahendustele ehk maagia abil vigade või elukorralduse parandamisele. Lihtne ja selge, kas pole? Kui midagi aitab, siis see on töö ja teadmised, lootmine üleloomulikult vahelesegamisele toob viimaks kaasa vaid hädasid – selle maailma puhul on siis maagiale vastukaaluks ühed väga vastikud taimed, mis saavad elujõudu igasugusest maagiapalangust (noh, omal moel sarnane fossiilkütuste kasutamise ja ökoloogilise olukorra suhtele).

Saatuse iroonia on muidugi see, et esimeses loos pakutud lahendus nende taimede pidurdamiseks või koguni hävitamiseks leiab edaspidi kasutust repressiivvahendina inimeste endi vastu – et võimukandjad saaks monopoliseerida maagiakasutuse (muidugi, üleüldine paatos on ikka see, et kontrollimatu ja liigne kasutamine viiski niisuguse ökoloogilise katastroofini). Milleks monopoliseerida? Et näiteks ehitada sõna otseses mõttes õhulossi. Traditsioonid on sellised, ka surmahäda puhul tuleb jätkata vanamoodi – sest kui oskused maagia kasutamiseks on olemas, siis tuleb seda ka kasutada, ükskõik kui enesetapjalik see lõpuks ka on.

Lood on meeleolult üsna sünged, vast elavaim on „Hukkajanna“, mis suures osas toimub Khaimi linnast eemal (millega siis kaasneb maailmapildi avardumine) ja võiks pidada koguni seikluslikuks. Teised lood on peamiselt inimestest, kes on jäänud kahe jõu vahele lämmatavasse lõksu: ühel pool on siis see üha rohkem maad õgiv surmataimestik, teisel pool represseeriv võimuaparaat. Tegelaste püüded inimlikkust säilitada või koguni isiklikku õnne leida … ei hakka spoilerdama.

Igal juhul, meeldiv lisandus eestikeelsesse ilukirjandusse.

„Ja paikalased ei teadnud, et kogu nende maal õpetasid naised teistele naistele kirvega võitlemist, arkebuuside laadimist, ja et need naised õpetasid omakorda järgmisi naisi. Sest kui sageli on mehed pööranud tähelepanu sellele, mida naised koos teevad?
Liiga harva.
Ja neile, kes pöörasid liiga palju tähelepanu, löödi peagi kirves kolba sisse kinni.“ („Hukkajanna“, lk 132)

ulmekirjanduse baas
tilda ja tarakanid
reaktor

Laura Anne Gilman – Crossroads (The Year's Best Dark Fantasy and Horror, 2012)

Ristteele jõudnud rändaja kohtub stseeniga, kus musta riietunud mees poob teist meest. Rändaja asi pole vahele segada (ristteedel ikka juhtub selliseid asju), aga ta siiski uurib, et milles asi. Maagidest pooja ja poodav pole just suurema jutuga, ning rändaja näeb selles maagilises tülis võimalust millegi … omandamiseks.

Teksti lugedes oli paratamatult tunne nagu selle loo puhul olnuks tegemist osaga millestki suuremast – ainult et see maailm pole mulle kuidagi tuttav. Ja nii jääb ka selle maailma võlu mulle kaugeks – no tegelaste hoiakud ja dialoogid on iseenesest maitsekad, aga see ei täida sisu. Erinevalt „Rehepapist“ pole siin ristteedel askeldamas vanapagan, vaid mingid maagid, kes ajavad neid omale vajalikke asju, millega lihtsurelikel pole mingit pistmist.

Joan Aiken – Hair (The Year's Best Dark Fantasy and Horror, 2012)

Üks veider armastuslugu … täis kirjeldavaid õudusi. Noormees satub lõunamaareisil kokku neiuga, kes on kui tulesäde – 21. aastaseks saades sai ta viimaks kodunt tulema ning nüüd on kihk kõike avastada ja kogeda. Noored abielluvad kiirest ning sellele järgneb mesinädalate nime all kuudepikkune reis mööda maailma kuniks neiu sureb, ehk ülekoormusest. Eks takkajärgi meenub mehelegi kõiksugu morbiidsed jutuajamised, aga noh, oli siis aega sellele tähelepanu pöörata. Värskel lesel on nüüd kohustus neiu juuksekiharad (mis olid lõigatud enne lahkumist, jällegi neiu teadis, et seda on vaja teha) ta sünnikodusse ämma kätte viia (mis oleks ühtlasi esmakohtumine abikaasa sugulastega).

Ema on … veider. Kodu on … veider. Viimaks noormees põgeneb ämma juurest, et üksi hotellitoas avastada …

Niisugune rahulik painajalik õudus, millele võib või ei pruugi olla üleloomulikke seletusi. Igal juhul, see ämm … ohjah. Või siis?

Amira Salah-Ahmed – In the Blink of a Light (The Outcast Hours, 2019)

Lugu tänapäeva Kairo iganädalasest diskoteegimöllust, mis ei erine just palju lääneilma sarnastest klubidest. Ja noh, et tegu on tänapäevaga, saab seda ööelu jälgida Instagrami kasutajate vahendusel.

Nagu teeb seda Omar, kes töötab ööklubides, pakkudes neile nö alltöövõttu ehk heli ja valguse teenust; seda koos lapsepõlvekaaslase Hassaniga. Hassan vaatab senini imestuse ja hukkamõistuga ga kõiksugu üha napimalt riietuvaid naisi; Omar on sisse võetud noorest juristist Ranwast, kes on omamoodi ööelu kuningannaks ja kelle Instagrami kaudu saab Omar osa naise sotsiaalmeediaglamuursest elust. Ainult et … Omar on kõigest varju jääv helitehnik ja Ranwa … ohjah. Igal juhul, Omar otsustab naisele naeratada.

Eks siin tekstis leidu ka sotsiaalkriitilist aspekti Kairo olude kirjeldamisel, kõik see läänestumine ja eristumine lihtrahvast, ja noh, probleemid, mis siiski ei kao kuhugi. Nagu näha, ööelule pühendatud antoloogia puhul pole ulmelisus mingil juhul eesmärgiks omaette. Mis noh, ei vasta just ootustele, aga samas eks ikka on tore silmaringi laiendada.

Ken Liu - The Paper Menagerie and Other Stories (2016)

Liu lühiproosat on kriitikute poolt mitmel moel kiidetud ja auhinnatud ja nüüd viimaks ta kogumiku läbi lugenuna … tõepoolest, julgelt 2/3 tekstidest on väga head ning ülejäänutegi lugemine ei võrdu ajaraiskamisega. Pole just Einsteini vääriline tähelepanek, et romaani lugeda on ikka hulga kergem kui ükskõik millist jutukogu – kui romaani puhul võid võtta mitmeid lehekülgi lõdvemalt (ikka loodad, et kuskil hiljem tõmbab autor otsad rohkem kokku), siis jutukogu puhul käib pidev hagu andmine ning tähelepanu lõdvaks laskmine … no suurt ei õnnestu (muidugi, iga antoloogia vms lõpetamisel on suur rõõm viimaks asjaga ühele poole saada ja siis need viimased järelejäänud tekstid … noh, nendega võib tuimaks raiumiseks minna. Aga romaani puhul võtta viimased kümmekond lehte lõdvemalt (kui tegu pole just Tolkieni triloogia pika outroga) … no see ei tähenda just head lugemiskogemust, ükskõik mis põhjustel see ka oleks).

Nagu Liu lugude puhul olen korduvalt maininud, siis minu jaoks iseloomustab ta tekste teatud inimlikkus ja hiinalikkuse erinevad kasutused. Head lood on ikka need, kus ulme kui selline on üheks abivahendiks loo jutustamisel – tõepoolest, selle kogumiku tekstide lugemiseks ei pea tingimata olema ulmehuviline; olulisem on ikka see … inimeseks olemise teema, mis ehk lugeja väärtusmaailma kuidagi virgutab. Iseenesest võib mõni tekst olla vägagi paduulmelise olemusega („Mono no Aware“), aga samas need valikud, mida tegelased peavad tegema, et mingil moel enesele vastuvõetavad olla … need valikud on üsna universiaalsed ja sügavalt inimlikud.

Teine iseloomulik külg on siis hiinalikkuse kaasamine. Kosmoses võivad põlvkonnalaevadel rännata hiina päritolu inimesed; või tegevused võivad toimuda nii Hiinas, Hong Kongis, Taivanil, Ameerikas nii sajandeid tagasi kui kaasajal või lähitulevikus – ikka on inimesed, kellele identiteedi küsimus on kas neile endile või teiste tõttu rohkem või vähem oluline. Võib ettevaatlikult arvata, et siin avaldub ameerika hiinlasest autori enda võimalikud identiteediküsimused – tuntuim näide on kriitikute hinnang kogumiku nimiloole ja selle auhinnatusele. Ja see Hiina enda küsimus pole niivõrd teadusliku fantastika teema, Liu võtab rohkem ette ajaloolise kogemuse ja rahvausundi teemad; parimateks näidetekst on ehk ahvikuninga ja „Literomanceri“ lood.

Muidugi ei saa end lugemisel piirata nende kahe minu poolt esiletõstetud tunnusega – muuhulgas katsetab autor edukalt erinevate žanritega (kogumiku sissejuhatuses ta ütlebki, et pole oluline, kas tekst on SF või F vms). Nii on siin paduulmet (mitte et ma seda defineeriksin ühtmoodi järjekindlalt) kui hoiatuslugusid ja noiri ja aurupunki. Kui edasi mõelda, siis nüüdseks on autor avaldanud kaks romaani, mida ta omapoolselt iseloomustab kui silk punki (siidipunk? Sitsipunk?), siis võib vaid rõõmustada nii laia haarde üle.

Liu Hiinat ei julgeks muidugi võtta A ja O’na, kuivõrd see vastab tõelisusele, ei oska ma kuidagi kommenteerida. Kahtlane ongi, et autoril võiks olla eesmärk pakkuda miskit tõelist versiooni, et mis see hiinalikkus on. Kuivõrd Liu on hetkel niisamuti kuumima hiina ulmekirjanduse vahendaja, siis on ta tõlkijana isegi tunnistanud (õigemini rõhutanud), et mingit süvahiinalikkust ei tasu ta hiina tõlkeulme antoloogiatestki leida – selleks on Hiina mõiste või olemus lihtsalt liialt hoomamatult suur. Mitte et see nüüd tähendaks, et peaksime kõik Hiinat kummardama.

The Bookmaking Habits of Select Species 6/10

State Change 5/10

The Perfect Match 5/10

Good Hunting 6/10

The Literomancer 6/10

Simulacrum 6/10

The Regular 6/10

The Paper Menagerie 5/10

An Advanced Readers' Picture Bookof Comparative Cognition 5/10

The Waves 4/10

Mono no Aware 7/10

All the Flavors 5/10

A Brief History of the Trans-Pacific Tunnel  6/10

The Litigation Master and the Monkey King 6/10

The Man Who Ended History: A Documentary 6/10

Scott Lynch - The Fall and Rise of the House of the Wizard Malkuril (The Book of Magic, 2018)

Kui ma nüüd ei eksi, siis tegemist on ehk esimese tekstiga, kus Lynch on viinud tegevuse nö tavalisest fantasy-ilmast hoopis kosmoseooperlikesse oludesse. Tõsi küll, tegemist on siiski võlurite ja kõiksugu kummaliste olenditega, aga võlujõud … sel võib olla pigem teaduslik-fantastiline seletus.

Niisiis, kuskil üksildasel taevakehal asuvas vägevas kosmosejaamas juhtub nii, et selle jaama võlurist omanik annab otsad. Täiesti ootamatu olukord selle võluri teenritele ehk tehisintellektist jaamakorraldajale ning kõiksugu kobolditest teenritele. Päevad kuluvad, võluri laip vedeleb maas ega kavatsegi püsti tõusta ja edasisi käsklusi jagada. Hakkab mädanema. Tehisintellekt leiab viimaks, et peab ohjad enda kätte võtma ja sellise iseseisvumise käigus ise võluriks hakkama. Mis toob kaasa mitmeid probleeme kurikuulsa võluri hea- või pahatahtlikele külastajatele, ustavatele teenritele ja viimaks võimast võlurit imiteerivale tehisintellektile.

Et siis jah, SFF ja Lynchi seniste võlurilugude kohta õige harjumatu tekst – kuid eks autor peabki katsetama uute võimalustega. Natuke pikk ja igav see tekst on, aga loo finaal vastu muidu ei mängikski välja nii … inimlikult, kui poleks seda okkalist eksirännakut.

Sam Beckbessinger, Lauren Beukes, Dale Halvorsen – This Book Will Find You (The Outcast Hours, 2019)

Kirglik hullumeelsus, kus naine püüab ellu äratada oma armsamat, kes vedeleb vannitoas oma vereloigus. Selleks on naise kätte sattunud veider käsikiri, kus õpetatakse kuue etapi läbimisega oma armsama ellu äratamist. Ent kui see tseremoonia peaks ebaõnnestuma, on deemonitel lõbu laialt.

See surnust äratamine … selle tegevuseni jõudmine on võtnud aega, mida leinav armastaja on veetnud üksinduses erinevate vägijookide ja retseptiravimite seltsis. Mistõttu on armunute pesa muutunud õige jubedaks urkaks: siiski on siin võimalik tseremooniat teostada.

Kui mingil moel võib loo senine kirjeldus tunduda vähe hullumeelse armastusloona, siis tegelikult on ikka puhas räme horror. Juura õppejõust naine meenutab seda kirge oma üliõpilasega ja kuidas nad … kuidas nad niisuguse olukorrani üldse jõudsid. Päris painajalik värk.

Arkadi Strugatski, Boriss Strugatski – Tagasitulek (1968)

Eks see romaan on suuresti kantud tulevikuvaimustusest: kui 22. sajandiks võiks planeedi üle valitseda kommunism ning kümme miljardit inimest elaks kui päikesesoojusest kullatud pioneerilaagris, valitsevaks meeleoluks vendlus ja võrdsus. Kosmos on valla ja seal on paganama põnev! Erinevad eluvormid ja arvatavad humanoidid! Terraformimine ei anna tulemusi hoomamatus tulevikus, vaid nüüd ja praegu – tuleb vaid ühiselt käised üles käänata ja tööle valu anda!

Ühesõnaga, sellist tulevikku me tahaksimegi. Romaan on tänapäeva mõistes ehk YA; Strugatskeid iseloomustav dostojevskilikkus avaldub vaid õrna uduvihmana (need värdjad küberid!). Tekst pole just mõnuga loetav, need veerand tuhat lehekülge ikka venisid ja venisid ning eks ikka mõtlesid, kas kompositsiooniga oleks pidanud nii palju vaeva nägema. Muidugi, võib hellitada mõtet, kui palju pidid autorid avaldamiseks teksti kohendama.

Eks ulmebaasis on mitmel puhul mainitud, et tegu on Strugatskite ühe nõrgima eestindusega ja tõepoolest, nautimist on siin napilt (kuigi potentsiaalselt justkui oleks) ja rohkem ma ei viitsi sellest mõelda (sest lugemine niivõrd venis).

„Just tolsamal peataoleku perioodil jõudis „Galaktioni“ meeskond äkki arusaamisele (teada oli ta seda saanud palju varem), et nii kummaline kui see ka pole, kuid kõige suurem austus ei lange maailmas osaks kosmonautidele, süvaveetuukritele ja isegi mitte salapärastele koletiste alistajatele – zoopsühholoogidele, vaid arstidele ja õpetajatele. Muuhulgas selgus, et Maailma Nõukogus on kuuskümmend protsenti õpetajaid ja arste. Et õpetajatest on alatasa puudus, kosmonaute on jalaga segada. Et süvaveetuukritel läheks ilma arstidta halvasti, hoopiski mitte vastupidi. Kõik need ja veel paljud teised sama laadi vapustavad andmed jõudsid meeskonna teadvusse kohutavalt argipäevasel viisil: ökonoomikatunni tavalise televisioonisaate kaudu, kusjuures kõige hirmsam oli see, et õpetaja ei lükanud neid vähimalgi määral ümber.“ (lk 19)

„Kondratjev käis kõik toad läbi, jõi narsaani, jäi tühja kirjutuslaua ette seisma ja hakkas mõtlema, kuidas päeva surnuks lüüa. Akna taga paistis heledasti päike, vidistas linnuke ning sirelipõõsastest kostis metalset kriginat ja klõbinat. Seal askeldas nähtavasti üks nendest agaratest hulkjalgsetest värdjatest, kes võtsid ausalt inimeselt võimaluse tegelda näiteks aiatööga.“ (lk 81)

ulmekirjanduse baas

Lavie Tidhar – Bag Man (The Outcast Hours, 2019)

Tidhari tekstil pole ulmega mingit pistmist, on selline põnevuslugu tänapäeva Iisraeli kriminaalse maailma tegemistest, kuhu on segatud erinevad juudid, endise Nõukogude Liidu aladelt sisserännanud ja palestiinlased (kel küll ka soov Palestiina vabanemiseks).

Süžee on iseenesest labane: ühe grupeeringu kuller peab kohale toimetama kohvri, mis aga talt röövitakse konkurentide poolt. Siis sekkuvad tegemistesse palestiinlased, kellega sel kulleril oli eelnevalt verine kokkupõrge. Tulemuseks on vinguvad kuulid ning erinevaid vägivaldsusi kogenud laibad. Ja mis kohvris on?

Hoogsat möllu ja ohvreid on siin küllaga, omamoodi adrenaliinilitaka kannab tekst kenasti välja. Ja muud siit otsida ei tasugi.

Riste Lehari – Piiril (Vikerkaar 3, 2019)

Lühilugu morbiidse ja aistingulise proosa austajatele ehk mis juhtub siis, kui su meeli painab enesematmise tung.

Tähendab, sa oled teistsugune, sul on oma sihid, mida lähedased ei pruugi mõista. Kuigi leidub ka teatud elurõõmu. Või nii.

Tekst kui selline … noh, see on belletristika, ilu kirjandus. Kui Nerve tekst on ehk argieluhorror, siis Lehari võngub kuskil ajuhorrori kandis, kujutluspildid, mis tekitavad häiritust ja rahutust. Või siis teksti kujundlikkus on midagi sellist, millele ma järele ei jõua. Plusspunktid mulla oksendamise eest, see on … kujund!

Silvia Moreno-Garcia – Sleep Walker (The Outcast Hours, 2019)

Veidi raske on olukirjeldust hinnata, kui kontekst puudub. Siin on siis tegemist miski salapärase ja ohtliku slummiga, kus päeval toimub ühtmoodi ohtlikke asju ja öösel teistmoodi ohtlikke asju. Ja siin toimuvad mingid salapärased olengud, mis on igati paeluvad kesklinna edukate jaoks. Kui nad vaid suudaksid öises pimeduses seda olengu kohta üles leida.

Selleks on võimalik küsida kohalikelt juhatust – ja muidugi mõistliku tasu eest. Kohalikud sinna olengule ei kipu, sest … see pole neile. Nii siis peategelasest kohalik neiu juhatabki üht öisest kohvikust üleskorjatud rikkurist noormeest sinna olengule. Ja mis edasi saab?

Nojah, nagu öeldud, tegu on kui olukirjeldusega, või siis peaks ise agaralt täitma autori jäetud tühikuid. Aga olen laisk. Kena ööelu kirjeldus, aga kliimaks jäi nagu tabamata.

John Wyndham – Kraken ärkab (2018)

Eks hakkasin lugema seda raamatut hambad ristis, netis nähtud lugemiskogemused ei säranud just positiivsusest. Kuid küllap mõjutas eelmiste romaanide (James, Vadi, Tänav) kogemustihedus, et „Kraken ärkab“ mõjus vahelduseks üsna mõnusa ja pretensioonitu meelelahutusena, peategelase õdus meeleolu lihtsalt ei lasknud kogu sellel masendaval situatsioonil rusuvalt lajatada.

Niisiis, ookeanidesse kukuvad miskid asjad. Nende trajektoori uurides selgub seaduspära, mis teeb valitsused mõneti rahutuks. Näib, et midagi kummalist luusib ookeanisüvikutes, mis ei taha mingit segamist (muidugi, rõhu pärast pole üldse võimalik näha, mis toimub mitme kilomeetri sügavuses). Selle peale lastakse ookeani paar tuumapommi … mille tulemuseks on, et miski tundmatu jõud hakkab laevu hävitama. Ja seejärel pimeduse varjus rannikul inimesi röövima. Ja siis hakkab põhja- ja lõunapoolus sulama, millele järgneb üleilmne üleujutus ja riiklike struktuuride lagunemine. Kuni lõpuni püüavad riigid ookeanisügavusse peitunud jõude paika panna, aga noh, kui see on suuteline hoovuseid muutma ja nii üleilmset üleujutust tekitama, siis ollakse nagu võimetud.

Lugu on jutustatud inglise ajakirjanikest abielupaari kogemuste läbi – et nad olid sattunud selle aastatepikkuse probleemi kajastajateks juba algusest peale, siis nende ülevaade toimuvast on pea sama laiahaardeline kui riiklikel organisatsioonidel. Mis ei sega neil omavahel olla õige armastusväärsed, selline eluterve paarisuhe võiks olla eeskujuks meile kõigile.

Romaan on jaotatud kolme ossa, kus siis üleilmne olukord järkjärgult hullemaks muutub – esimesed kontaktid, siis konflikt ja viimaks häving; sarnaselt „Trifiidide päevale“ ei saa öelda, et autor lõplikult hapnikukraani kinni keeraks, ikka jääb lugejale lootus paremast tulevikust (huvitav, kas Schätzing oli „Parve“ kirjutades tuttav Wyndhami romaanidega? No tema suurejoonelise hävingu lõpplahendus oli küll õige roosamannalik).

Mis Wyndhami romaani mõnusalt nostalgiliseks muudab, on see külmasõjaaegne maailmakord, kus siis sündmuste taustal on pidevalt lääneilma ja nõukogude korra konflikt – muidugi, mõnus nostalgia põhineb sellel, et meie teame tollase külma sõja tulemusi ja seega saame muiata siin esinevate vastuseisude pärast; tollane lugeja seda nii rahulikult võtta vast ei saanud, eks neile oli see punane oht üpris ärritav osa argireaalsusest (et romaan ilmus 1953. aastal, siis see konfliktioht oli õhus veel 35 aastat).

Ja eks muidugi paneb kergelt kuklakarvu turritama see, kuidas suurriigid kõiksugu tuumapomme katsetasid (noh, kui esimeses osas serveeriti avalikkusele süvaveeaatompommide kasutamise põhjust). Aga kes teab, võibolla praegugi tehtaks nii, kui mingi niisugune sissetung peaks aset leidma.

Ühesõnaga, retrovärk. Otseselt ma küll ei mõista, miks sellist teksti 21. sajandil eesti keelde tõlkida, aga noh, ega see poleks saanud autori teatud ideoloogiliste rõhuasetuste tõttu nõukogude ajal ilmuda. Ent eks see ole minu kiiks tänapäeval teisejärgulise klassika maakeelde vahendamise asjus.

ulmekirjanduse baas