Lugu maailmast, mis ütleb inimestele –
ärge jamage võlukunstiga, või me pühime teid maapinnalt (noh, ega
siis ainult inimesi lämmatata). Et niisiis – kui kasutada maagiat,
annab see hoogu okasväätide kasvule. Mis on mürgised ja väga-väga
järeleandmatult elujõulised, ökoloogia pole naljaasi. Nojah,
okasväädid on siis mühinal kasvamas ja päris tõsiselt maapinda
hõivanud, olles juba matnud mitmeidki suurlinnu enda alla, ning
ükski abinõu ei võimalda seda tagasi lüüa või kasvõi peatada.
Selline on umbkaudu Bacigalupi loodud Khaimi maailm.
On aga üks vaesunud alkeemik, kes
katsetab meetodeid taimede hävitamiseks (lisaks ravib kopsuhaiget
tütart võlumise abil). Ja ühel hetkel leiutabki riistapuu ja
ainekoosluse, mis tõhusalt tuhastab okasvääte sügavate juurteni,
seemneidki ei jää järele. Ohhoo. Peale katsetamist viib ta selle
igati õrna ja kobaka masina linnapeale ja ametlikule võlurile (kui
muidu on Khaimis surmanuhtluse ähvardusel võlumine keelatud, siis
tema tohib möllata nii kuis tahab) vaatamiseks – et nende abil
tõhusamalt võitlusse asuda linna ähvardavate okasväätidega.
Tähtsamad mehed kavaldavad alkeemikult riistapuu enda kasutusse ja
leiavad seda katsetades uue funktsiooni – sellega saab tuvastada
inimesi, kes on kasutanud keelatud võlujõudu, nad hakkavad nimelt
sinakalt helendama. Ja see pakub head võimalust varade
ümberjagamiseks ehk puhkeb verepulm katku ajal – võlujõu
kasutajad tapetakse ja vara omastatakse, vaene alkeemik pistetakse
hoopis vangikongi, kus ta peab valmistama oma tütre heaolu nimel
uusi ja paremaid masinaid. Kas taaskord võidavad vaid omakasu
ihkavad jõud? Kas vaevu leitud armastus on hukule määratud? Nojah,
kes teab, lootus jääb alati viimaseks ja see ei ütle suurt midagi.
Selline tekst pole just mu teetass, aga
tükki küljest ei võta, pealegi hea kiire lugemine. Ehk jääb see
Khaimi nimelise maailma toimimine vähe hägusaks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar