11 detsember, 2012

Paolo Bacigalupi – Alkeemik (2012)

Lugu maailmast, mis ütleb inimestele – ärge jamage võlukunstiga, või me pühime teid maapinnalt (noh, ega siis ainult inimesi lämmatata). Et niisiis – kui kasutada maagiat, annab see hoogu okasväätide kasvule. Mis on mürgised ja väga-väga järeleandmatult elujõulised, ökoloogia pole naljaasi. Nojah, okasväädid on siis mühinal kasvamas ja päris tõsiselt maapinda hõivanud, olles juba matnud mitmeidki suurlinnu enda alla, ning ükski abinõu ei võimalda seda tagasi lüüa või kasvõi peatada. Selline on umbkaudu Bacigalupi loodud Khaimi maailm.

On aga üks vaesunud alkeemik, kes katsetab meetodeid taimede hävitamiseks (lisaks ravib kopsuhaiget tütart võlumise abil). Ja ühel hetkel leiutabki riistapuu ja ainekoosluse, mis tõhusalt tuhastab okasvääte sügavate juurteni, seemneidki ei jää järele. Ohhoo. Peale katsetamist viib ta selle igati õrna ja kobaka masina linnapea ja ametlikule võlurile (kui muidu on Khaimis surmanuhtluse ähvardusel võlumine keelatud, siis tema tohib möllata nii kuis tahab) vaatamiseks – et nende abil tõhusamalt võitlusse asuda linna ähvardavate okasväätidega. Tähtsamad mehed kavaldavad alkeemikult riistapuu enda kasutusse ja leiavad seda katsetades uue funktsiooni – sellega saab tuvastada inimesi, kes on kasutanud keelatud võlujõudu, nad hakkavad nimelt sinakalt helendama. Ja see pakub head võimalust varade ümberjagamiseks ehk puhkeb verepulm katku ajal – võlujõu kasutajad tapetakse ja vara omastatakse, vaene alkeemik pistetakse hoopis vangikongi, kus ta peab valmistama oma tütre heaolu nimel uusi ja paremaid masinaid. Kas taaskord võidavad vaid omakasu ihkavad jõud? Kas vaevu leitud armastus on hukule määratud? Nojah, kes teab, lootus jääb alati viimaseks ja see ei ütle suurt midagi.

Selline tekst pole just mu teetass, aga tükki küljest ei võta, pealegi hea kiire lugemine. Ehk jääb see Khaimi nimelise maailma toimimine vähe hägusaks.

Kommentaare ei ole: