Nikkarevi tuleb selle eest ausalt
kiita, et tema iga-aastases tõlkevalikus on alati tänapäevased
tekstid, ei mingeid hirmu ja õuduse jutte sajanditagustelt
autoritelt. Kui “Nekromanteion” kui üks segapudru kõrvale
jätta, on Nikkarevi tõlkeantoloogiad kindlakäeliselt oma maitse
järgi koostatud – tekstid pole lihtne loba ja action, pigem, võiks
öelda, lugejat harivad (kui tal on vastavad huvid). Ühesõnaga,
antoloogiad intellektuaalsemale lugejale. (Kes ikka hända tõstab
kui koer ise.)
Kogumiku isiklikud tipplood ehk
Stoljarov “Kaaren”, Kalugin “Serjožik” ja Galina
“Lodusaared” - kõik sellised nihkes lood, kus argipäeva tungib
seletamatu jõud ja tegelased peavad end ümber kohandama uutele
oludele (mitte et ühiskond samamoodi muutuks), väikesed narratiivid
rahmeldavad suurte narratiivide sees (nojah, eks “Lodusaared” on
tegelt Strugatskid 21. sajandi soustis), iroonia ja
intertekstuaalsus. Kahjuks ei saa öelda, et mu senine leigus vene
ulme suhtes oleks kuidagi soojenemas, ikka on see kirjutatud kuidagi
tuntavalt... venelik (või tõlketraditsioon on säändne?). Või on
see lihtsalt eelarvamus ja muidu laiskus. No ma ei oska sellest
antoloogiast midagi mõttekat kirjutada, pole hetkel samal lainel.
“Keegi puudutas mind kärsitult küünarnukist. Buratino, kes oli istunud enne seda diivaninurgas nagu puunukk, oli sealt alla roninud ja seisis nüüd otse minu ees, pabeross sõrmede vahel.
“Onu, kas tuld saab? Teie juttudest hakkab kõri kuivama,” kähistas Buratino. “Noh, mis sa vahid? Ma küsin, kas tuld on?” Ja vastust ära ootamata lõi ta käega. “Ah, olgu peale... Kõik te siin olete napakad...”
“Kummaline mänguasi,” ütlesin ma teravat nina masinlikult eemale tõugates.
“Ise oled mänguasi, onu,” solvus Burationo. “Oled nüüd õhtuks nosu täis võtnud ega saa millestki aru.”
Ja äkki hammustas ta mind oma väikeste teravate hammastega valusasti sõrmest.”
(Stoljarov “Kaaren”, lk 137)
“Pere viimane liige oli bullterjer, kes taarus peremehe kõrval oma kõveratel jalgadel.
Ma pole kunagi mõistnud inimesi, kes endale sellise peni soetavad. Mida kütkestavat saab olla jõehobu ja krokodilli väärastunud miniatuurses segus, kes jõllitab maailma iiveldamaajavalt lollide seasilmadega? Kogu selle elaja väljanägemine – sest koeraks ei söanda ma seda nimetada – räägib sellest, et ta aju pole suurem metspähklist, see-eest nüri ja mõttetut raevu jääb aga ülegi.” (Kalugin “Serjožik”, lk 255)
“Kui suurepärane, kaunis idee. Kindlasti polnud nad seal oma Marsil veel marksistlik-leninlikku õpetust avastanud, vastasel juhul oleks Marss praegu õitsev, kaunis, haljendav maailm ja seal kasvaksid õunapuud.” (Galina “Lodusaared”, lk 348)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar