Tänav on selles suhtes tänuväärne
eesti ulmeautor, et ta lühemad ja pikemad tekstid on peamiselt eestiainelised.
Nii ka see romaan, mis kirjeldab üht õige ärevat perioodi aurupungi-Eestis.
Tegemist on niisuguse maailmaga, kus Eesti on 18.-19. sajandi laadi oludes
iseseisev riik koos teiste Balti- ja Põhjamaade riigikestega – on Soome,
Rootsi, Taani, on erinevad Eesti läheduses asuvad läänemeresoome riigid, on
Leedu. Läti asemel räägitakse Kura- ja Viidumaast (ehk siis liivlaste
väikeriik; mainiti vist ka latgaleid), Venemaa kui selline ei jäänud tekstist
meelde.
Nagu öeldud, sotsiaalne ja
kultuuriline olukord paistab olevat 18. ja 19. sajandi paiku (aegajalt
mainitakse valgustust, ainult et aurupungimõjuline. Nii ollakse liikumas
tsepeliinide ja aurujõulise tehnika suunas; äärmuslikum on vast hiiglaslike
tehisinimeste („tõrreinimesed“) loomise püüe, mille eesmärgiks teoorjusega
koormatud talumeeste asemel kasulikumad tööinimesed saada.
Kui sai mainitud teoorjust
(raamatus küll nii ei mainita, seega ehk minu fantaasia), siis elu Eestimaal
pole kahtlemata miski kuldse aja Kungla rahva laadis paradiis. Valitseb
monarhia (Toivo II!) ning lihtrahva osaks on riiki ja ülikuid ülal hoida. On ka
omamoodi vahelüli ehk usuküsimuste ja ravitsemisega tegelevad hiislarid, kes
võivad nõustada nii talumehi kui mõisnikke. Eestikeelne haridus (ja võimalus
kõrgharidusele) on enamvähem ülikutele valla – muidugi, kui mainitud sai
valgustuse ideed, siis on kõrgklassis olemas teatud grupp, kel peale huvi
tehniliste uuenduste vastu on ka teatav soov maarahvast harida (keegi peab
tehnikat käitlema, eksole).
Ja siit siis võrsubki romaani
konflikt – valgustusmeelsed haritlased ja ülikud tahavad paremat maailmakorda
kui on see ajalooline situatsioon, kus kohalikud riigid omavahel rohkem või
vähem purelevad. Nii on ühel poolel aina hoogustuv Eesti ja Leedu vaheline
mõõduvõtmine Läti aladel paiknevate Kura- ja Viidumaa riigikeste mõju all
hoidmise asjus, teisel pool siis valgustatute ideaalid, eesmärgiks
konfliktidevaba maailmakord – mis tuleks arvatavalt luua Eestist väga kaugel.
Nende kahe maailmavaate kõrval on
nö traditsioonilise jõuna maarahvas, kes on küll truud riigialamad, aga
võimaliku sõja pärast Leeduga kasvavad nende kohustused riigi ees, millega
paratamatult kaasneb oma majapidamiste hooletusse jätmine. Ehk siis maarahval
terendab ees näljahäda pluss sõjaga kaasnevad ohverdused. Selline olevik ja
arvatava tulevik tekitab paratamatult rahulolematust.
Tänavi romaani tugevaim külg on
see, et ta ei loo ühtegi ingellikku tegelast, kellele pöialt hoida (muidugi,
vastavalt isiklikele veendumustele võib lugeja valida endale lemmiku). Nii
ülikud kui talurahvas teevad mitmeid eetiliselt kahtlasi tegusid; ükski
peategelane pole minu meelest moraalselt just eeskujuks. Nii valgustatud,
riigitegelased kui talupojad võivad olla parajad tölplased – tõsi küll, mitte
inimsoos peituva irreaalsuse kurjuse tõttu, nende tegudel on omad
emotsionaalsed põhjused, mida autor ka välja toob.
Tegu pole puhtalt hüpoteetilise
Eesti uurimisega – nii on siin need aurupungi realiteedid, mis valgustatute
unistustes on õige kõrgelennulised; selles suhtes lõppeb romaan justkui poole
pealt – mis sai Kolde mõisast edasi, kui kaugele nad jõudsid oma pudrumaale
minekuga, ja kui nad ka kohale jõudsid, mis neid tegelikult ees oodata võis?
(Loogiliselt võttes on vastus küll olemas, aga selle romaani reaaliate põhjal
võiks ka veidi teisiti minna.) Kas raamatus reklaamitav selle uue kirjastuse
järgmine romaan võib olla mõtteliseks järjeks (jajah, kas „Teaduse kaardivägi“
võib olla „Saladusliku tsaari“ sarnase seeria)?
ulmekirjanduse baas
ulmekirjanduse baas
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar