Richard Kadrey - Goodbye Houston Street, Goodbye (Interzone: The 3rd Anthology, 1989)

Mõneti retromaiguline ulmelugu kunstimaailmast, kus inimesed püüavad endale nime (ja muidugi raha) teha erinevate kunstiaktsioonidega. Nii kutsutakse kunstnikust peategelane osalema New Yorgi sürrealistide näitusel (kutsujaks on mees, kelle juurde mõni aeg tagasi lahkus peategelase partner) – mees nõustubki, seda enam, et tal on üks suurem projekt käsil, mida võikski seal näitusel kasutada. Selle projekti tarvis tuleb aga leida rikastatud uraani või plutooniumi.

Nii munsterdab ta end tuumajaama koristustööliseks ning et turvameetmed on nagu on, õnnestubki sealt vajalik saada, ning panna näituse jaoks tõeline aktsioon-üllatuspomm valmis.

Tänapäeval läheks see tekst puhtalt ulmepõneviku alla, aga veel kaheksakümnendatel võis see rahumeeli kirjeldada üht järjekordset pompoosset kunstiprojekti. Peategelane on omal moel asjalik ja sümpaatnegi, aga eks psühhopaat võibki niisuguse mõtteilmaga olla – sest noh, sellist pommi igaüks just ei lõhkaks.

Reidar Andreson – Meduusi kroonikad: Veenus (Täheaeg 19, 2020)

Mõnes mõttes jätk Weinbergi lugemiskogemusele – on seiklusi ja võõrolendeid, aga … siiski ka erinev. Andreson nimelt jätkab Clarke-Baxter-Reynoldsi nö ühismaailma, pannes poolmasina Falconi tegutsema Veenuse oludes. Tekst on loetav romaane tundmata, saab ka ehk aimu, milline võiks olla CBR romaanide maailm.

ÜRO erikuller kutsutakse mitteametlikult Veenusele, et ta aitaks uurida, kuhu kaovad Veenuse pinnale läinud inimgrupid ja nende otsijad. Erikullerit pole kutsunud kohaliku võimuesindajad, vaid legendaarne Falcon – ning Veenuse juhtkond ei taha kuuldagi, et Falcon ja erikuller topiksid oma nina nende asjadesse. Nagu selgub, on veenuslased komistanud millegi otsa, mis seaduste järgi võiks tõkestada planeedi edasist samalaadset ekspluateerimist. Falcon ja erikuller nihverdavad end planeeti uurima ning seetõttu puhkeb dramaatiline vastasseis.

Kokku moodustub siis igati traditsiooniline kosmoseseiklus. Ma nüüd küll ei ütle, et hakkaks uurima CBR romaane, kuna see maailm näib, noh, olevat natuke klassikaline teaduslik fantastika, aga eks samas kogumiku eelmisedki eesti autorid näisid kirjutavat sellelaadset ulmet.

Pat Murphy - His Vegetable Wife (Interzone: The 3rd Anthology, 1988)

Päris painajalik lugu üksikust põllumehest, kes töötab kuskil planeedil, ning ta tellib endale taimse abikaasa – paned seemnest kasvama, hoolitsed ja mõne aja pärast on moodustunud naisekehaline olend, mille saab siis maast noppida ning edaspidi veepotis jalgupidi hoida (no jalad on muidugi taimevarred).

Lähebki nagu õpetuses kirjas, kasvab naisekehaline taim, üksikule põllumehele igati erutav olend. Ainult et kui ta taime üles nopib, selgub, et abikaasa pole just interaktiivne kaaslane, kuivõrd see tahab seista vaid päikesevalguses. Ja vahekord taimega on pigem … noh, viimaks hakkab meest erutama seegi, et siis abikaasa kuidagigi vastumeelselt reageerib mehe vastavatele liigutustele. Kuniks viimaks satub purjus, äsja taime vägistanud mees … olendi jäsemete valdusse.

Hea lühike lugu inimeseks olemisest ja inimvahelistest suhetest ja nende dünaamikast. Abikaasataim on muidugi päris võimas kujund.

Heinrich Weinberg – Igal pool on parem kui kusagil mujal (Täheaeg 19, 2020)

Seniloetud lugudest vast kõige seikluslikum ja viimaks ometi on juttu nö tundmata eluvormidest! Olles lugenud „The Expanse“ seeriast juba ühe raamatu, pakuksin kergekäeliselt, et see jutt voolab ehk sarnases voolusängis; andku jumal andeks mulle, kui olen kergekäeline ja ülekohtune.

Lugu siis sellest, kuidas illegaalse reisijaveoga tegelev transpordialus peab tegema jõhkra hädamaandumise, ja otse Veenusele. Selgub, et kaevandus, kuhu töölisi pidi viima, on hoopis millekski muuks otstarbeks, ning põhjus, miks laeva navigatsioonisüsteeme saboteeriti … nojah. Aga planeedi pinnal ootab ees üks veel suurem üllatus.

Kokku siis seiklusi ja saladusi ja ulmelist haaret, on särinat naistega ja on kõikvõimsaid korporatsioone; peategelaseks on Uus-Meremaalt pärit eestlaste järeltulija. Lugemise lõppedes mõtlesin, et see võiks olla omamoodi algus millelegi suuremale; seejärel muidugi selgus, et tegu on järjega Täheaja eelmise Veenuse-numbris ilmunud tekstile (mitte et ma enda postituse järgi suurt mäletaks, millega seal täpsemalt tegu oli).

Jonathan Strahan – Made to Order. Robots and Revolution (2020)

Niisiis on enamvähem sajand sellest, kui Karel Čapek tõi kasutusse roboti mõiste ning Strahan on kokku saanud revolutsiooniliste robotite teemal kirjutamiseks õige glamuurse nüüdisulmeautorite paraadi, kus on esindatud väga mitmeid kuumemaid viimaste aastate lühema ja pikema proosa kirjutajaid – neid, kellest räägitakse enimkülastatavatel veebilehtedel.

Mõtlesin algul, et siin on Strahanilt üsna ootuspärane autorite valik, kus on esindatud nii kogenud kui värsked tegijad, aga kui hiljem võtsin kätte Strahani eelmise aasta kõvaulme antoloogia „Mission Critical“, selgus minu üllatuseks, et vaid kaks kogenud autorit on esindatud mõlemas antoloogias – Peter F. Hamilton ja Peter Watts, ning pigem just eelmine antoloogia jätkab Strahani kõvaulme Infinity-sarja vaimus autorikogumiga; käesoleva antoloogia valik võiks olla justkui ühes voolus Dominik Parisieni ja Navah Wolfe’i viimase kolme antoloogiaga (üks neist oli muuseas „Robots vs Fairies“; ühisteks autoriteks Annalee Newitz ja Ken Liu).

Strahani austajana pean siiski tõdema, et robotid (ja no tegelt üldse kõvaulme) pole just päris minu teetass ja seetõttu suuremad ootused puudusid; õnneks pole see antoloogia vaid tõsine kangutamine, on ka rõõmsamaid noote (Prasad! Reynolds!). Olen vist väheke naiivne, aga õieti ei mõistagi, mis vahe on selle antoloogia kontekstis robotil ja tehisintellektil (muidugi on siingi lugusid, kus robotiteema on väheke tagaplaanil), tekstides leidub ikka vägagi asimovlikku robotirõõmu (või noh, süngetes toonides pigem), kus robotid trallitavad kenasti üheskoos inimestega, teadliku ühiskondliku segmendina. Muidugi, kui palju on võimalik üldse luua ilukirjandust tööstusest kui sellisest (Aleksei Gastev ja Eyris Tamres)?

Igal juhul, kui mingi ime läbi peaks elu taastuma, siis juulis peaks ilmuma Strahani järgmine antoloogia, üle pika aja fantaasiakirjanduse poole ehk kalduv „The Book of Dragons“. Pöidlad pihku.

Vina Jie-Min Prasad A Guide for Working Breeds 6/10

Peter Watts Test 4 Echo 4/10

Saad Z. Hossain The Endless 5/10

Daryl Gregory Brother Rifle 5/10

Tochi Onyebuchi The Hurt Pattern 4/10

Ken Liu Idols 5/10

Sarah Pinsker Bigger Fish 5/10

Peter F. Hamilton Sonnie's Union 4/10

John Chu Dancing with Death 4/10

Alastair Reynolds Polished Performance 6/10

Rich Larson An Elephant Never Forgets 3/10

Annalee Newitz The Translator 5/10

Ian R. MacLeod Sin Eater 5/10

Sofia Samatar Fairy Tales for Robots 4/10

Suzanne Palmer Chiaroscuro in Red 5/10

Brooke Bolander A Glossary of Radicalization 5/10

Pamela Sargent – Unistus Veenusest (Täheaeg 19, 2020)

Lugu siis sellest, kas uus on tingimata parem kui ajaloolised-geoloogiliselt omane. Kas see, mis on meile parim, on tegelikult parem ökosüsteemile. Kas Veenuse terraformimisest on mingit muud kasu kui see, mida saab osa inimsoost. Kas tselluloositehas ja põlevkivienergia kaalub üles lagastatud maa? Või on see kõik vähemuse paratamatu pinin kasumiiha raginas.

Sargent tekst paigutub mitmete sajandite kaugusele, kus peale ressursside nimel peetud sõdu on Maale valitsema jäänud islamiusulised ja seda tehisintellekti toel. Üks hiiglaslik eesmärk on Veenusest teise Maa tegemine, mis on muidugi sajandeid kestev terraformimine. Aga noh, kui on selline totaalne unistus, siis tasub selle nimel rabelda.

Ei saa öelda, et Sargent vaataks tulevikku läbi roosade prillide, ainuüksi Maa ühiskondlik toimimine pole tänapäeva mõistes just demokraatlikul viisil - ka Landise visioon ei kuuluta demokraatia võidukäiku, aga seal on vähemalt äärealadel teatavat vabamõtlemist. Sargentil on vaat et kivine kastisüsteem, kus küll andekamatel ja truumatel on teatavaid võimalusi nö teatud piirides ree peale saamiseks.


ulmekirjanduse baas

Miikael Jekimov – Õhupuudus (Täheaeg 19, 2020)

Üpris noirilik krimilugu uurijast, kes uurib võimalikku terroriakti, kus keegi näppis kodusüsteeme ja selle tagajärjel kärsatas üksteist inimest surnuks. Kes ja miks nii tegi, eksole.

Eks siin on oma osa nö kultuuristel eripäradel; peategijast uurija on pärit Maalt ja senini Veenuse ühiskonnas sisserändaja staatuses. Ja noh, üldse, kuidas see ühiskond toimib planeedilähedastes tingimustes. Vahest tekib ka kiuslik küsimus, kas tekst võidab midagi Veenuse sündmuskohast, või toimiks see pea iga võimaliku planeedi läheduses samamoodi – ehk siis tähtis on lugu, mitte toimumispaik. Muidugi, see on minu arusaam, autor vaidleks sellele kindlasti vastu. Ja eks annaks plusspunkte peategelase taagaga kaasneva noiri eest.

Igal juhul meeldiv, et viimase jutuvõistluse võitja eksperimenteerib ja katsetab.

Geoffrey A. Landis – Pilvede sultan (Täheaeg 19, 2020)

Landise tekst on mulle mitmest aasta parimate antoloogiast silma jäänud, mistõttu oli siis tekkinud uudishimu, millega õieti tegu on. Ja et see ilmus nüüd eesti keelses tõlkes, siis see oli vaat et peamine uudishimuobjekt värske Täheaja ilmumisel.

Niisiis, tulevikus on muuhulgas asustatud Veenuse ümbrus – ümber planeedi hõljuvad hiiglaslikud tehisobjektid gaasipilvedel. Planeedile pole võimalik asuda, kuivõrd see on niivõrd elamiskõlbmatu keskkonnaga. Kuid planeedi „valdaja“, inimkonna üks rikkamaid perekondi, kutsub enda juurde teadlastest paari, näiliselt justkui terraformimise asjus, kuid tegelikult on perekonna pärijal vähe teistsugused plaanid. Ja see pärija on just parajas naitumiseas – peale abiellumist saabki ta perekonna rikkuste valdajaks.

Loo võlu peitubki ehk selle Veenuse ühiskonna teistsugususes – milline elukorraldus on neis pilvelinnades, tehnikasaavutused ja … peresuhted. Noored abielluvad endast hulga vanematega, et siis omakorda hulga vanemaks saades abielluda uuesti endast noorematega. Poisid naistega, tüdrukud meestega, naised poistega, mehed tüdrukutega. Vanemad juhivad perekonda ja õpetavad nooremaid igas eluvaldkonnas. Noh, kergelt õõvastav perekorraldus – eriti kui mõelda, et mis neist vanematest abielupooltest saab, kui nende nooremad pooled on saanud niivõrd eakaks, et peavad endast hulga noorematega naituma. Samas muidugi paistab olevat huvitav ja tõhus vorm oma ühiskondlike väärtuste hoidmiseks.

Lugu pole muidugi ainult perekonnasidemete teemal, peale kõvaulmeliste teemade on ka seikluslikku tegevust.

ulmekirjanduse baas

Kameron Hurley - Elephants and Corpses (Meet Me in the Future, 2019)

Lugu siis kehavahetajast endisest eriväelasest, kes satub partneriga üsna hapusse olukorda, kui partneri veest õngitsetud õe surnukeha tulevad endale nõudma ta usukaaslased, ja seda õige vägivaldsel moel. Nagu konfliktis ellujääjad teada saavad, kasutatakse partneri õe surnukeha usujuhi uueks „reinkarnatsiooniks“ (kes on samuti kehavahetaja). Olgugi, et partnerid on sügavalt sees laibarüvetusäris, tahab partner oma õe siiski loomulikul viisil maha matta.

Järgneb õige verine kättemaksuaktsioon, kus kehavahetajast peategelane peab muuhulgas enda ja partneri päästmiseks uue laiba leidma.

Nagu jutukogu eessõnast selgub, olen varem lugenud selle peategelase järgmist lugu „The Fisherman and the Pig“, mis paigutub hoopis hilisemasse aega (muidugi, kehavahetajale on aeg suhteline mõiste jne). Et pealkirjas on mainitud elevanti, siis eks kättemaksuaktsiooni põhjustas osaliselt seegi, et need usujüngrid tapsid partnerite lemmiklooma minielevandi (nii nagu hilisemas loos on kehavahetaja lemmikuks siga – elusolendisse kiindumine aitab inimesena püsida!). tempokas ja verine tekst, see kehavahetusvärk on vähe … õudustäratav.

Neil Gaiman – Fortunately, the Milk (2015)

Gaimani tempokas lasteraamatus piima ostnud läinud isast saab muuhulgas teada, mis õieti juhtus miljoneid aastaid tagasi Maalt kadunud saurustega. Nimelt nad ehitasid mitmesuguseid masinaid, millega muuhulgas lahkusid Maalt teistele planeetidele (mis muidugi tekitab mõtteid, et kas meiegi võiks tõepoolest olla … sisimas roomajad? Ja kõik see maailm on haige pea veel haigem unenägu?). Isa satubki ühel hetkel kokku sauruste kuulsaima leiutajaga (stegosaurus!), kes eksleb ajarännakul … või nii.

Muidugi, veidi selgusetuks jääb, et kui isa oli muudkui sunnitud aegruumis ringi visklema (pagana tulnukad ja nende punased nupud!), kuidas ta siis julges tagasi koju jõudes seda soojas hoitud ja igati vintsutatud piima lastele krõbinate peale pakkuda. Aga küllap on sellelegi seletus olemas!

Kuid jah, hea kiire lugemine (suure kirjaga, kui mõnus on prillideta lugeda): on piraate, on jumalaid, on ponisid ja on vampiire. Ning õelad tulnukad ja kosmose korravalve-saurused. Ega suurt rohkem ei oskagi üheltki ulmekalt nõuda.

Brooke Bolander – A Glossary of Radicalization (Made to Order, 2020)

Robotid vabaks inimeste meelevallast! On siis selline võitlev jutuke robotite iseseisvumise teemadel – umbes nagu eesti talurahva vabastamine pärisorjusest, mis siis omakorda viib edasi … suurema eneseteadvuseni!

Siinse jutu peategelane on noor robot, mida aretati tulevaseks tööks (jajah, kergelt meenub Samatari muinasjututõlgendused noorrobotitele), aga kui üldist robotite kasutamise korda muudeti (Newitz), oli korraga peategelane ja ta „eakaaslased“ korraga üleliigsed (noh, omanikud ei saanud neid enam välja lülitada) ja omapäi tänavale jäetud. Asja teeb keerulisemaks see, et robotid on tehtud võimalikult inimsarnased – kuni selleni välja, et muuhulgas on neil impulss tunda nälga ja janu (kuigi reaalselt neil selleks vajadust polnud – küllap oli seda vaja, et kergemini nende üle võimu omada). Mistõttu need noored tänavarobotid hakkasid kõiksugu pättusi tegema, et mingil moel oma kõhtu orjata.

Tänavatel levivad jutud ühest erilisest katusekorterist, kus kasvatatakse palju erilisi tuvisid (söök!), näljarottidele mõjub see hullutavalt. Kui aga peategelane oma gängiga selle katusekorteri leiab ja sinna sisse murrab, kohtub ta oma üllatuseks vägagi radikaalse robotiga, mil on kõiksugu karme sõnu ja teadmisi robotite ärakasutamise kohta inimeste poolt. Kuid …

Selline löövalt kirjutatud eneseleidmislugu, aga jah, robotireaalsuses. Mis, noh, võib mingil moel vähe jaburalt kõlada, eksole. Aga õnneks oli see antoloogia viimane lugu.

Karen Orlau – Hingesugulane (Sealtmaalt, 2002)

Igati rahvusvaheline narratiiv koos pisikese etnoõuduse maiguga, kuna loo toimumiskoht võiks tegelasnimede järgi olla Eestimaal.

Aasta eest mahajäetud naine pole kaksteist kuud elanud just lõbusa vallalise elu, pigem kulub energiat valu tuimestamiseks – kas siis unerohu või alkoholiga. Kuid elu saab uue pöörde, kui sõbranna veab ta teatrisse ning seal satub kõrvuti istuma vapustava isasega, nende kehakontakt on elektrit täis ning tüki lõppedes avaldab isane soovi naisega tutvumiseks (isase kaaslanna vaatab sellest kõrvale).

Mõne aja möödudes kohtumine toimubki mehe juures ning peategelane kutsutakse peagi keldrisse – seal avastab peategelane laualt ohverdatuna selle teatris nähtud kaaslanna ning mees teeb meie kangelasele vapustava ettepaneku.

Lugu kui selline näib järgivat mõnd angloameerika õudusjuttu, kus kohtutakse iidse ja saatürliku jumalaga, mille tagajärjel saame siis aimu, mil viisil aastaajad vahetuvad jms. Ei saa öelda, et oleks just maavillaselt läbi viidud (milline selline olend võiks sel puhul olla läänemeresoomlaste usundist?), eks särtsu lisab ka erootiline pinge. Mõneti tundub, et tekst oleks kui pikem sissejuhatus, aga seejärel oleks nagu kiirustades otsad kokku tõmmatud.

Suzanne Palmer – Chiaroscuro in Red (Made to Order, 2020)

Nooruslik jutt tulevikumaailmast, kus robotid on üle võtnud enamvähem kogu töötegemise ning inimestele on määratud elatuseks riigipalk. See katab minimaalsed elamiskulud, üks võimalus lisa teenida on roboti ostmine ja selle töötulemuste kaudu palgalisa teenida.

Loo peategelane on ülikoolis kunstiteadust tudeeriv noormees, kellele ta vanemad kingivad 20. sünnipäevaks ühe vana roboti, mis töötab mänguasjatehase liinil. Roboti omanikul on ühtlasi vastutus töö kvaliteedi või tegemata töö eest, nii on sellise vana roboti omamine veidi kahtlane investeering – see võib sulle küll lisa teenida, aga samas ka kalliks maksma minna, kui mingi jama tekitab. Nagu noormees peagi avastab, on ta roboti tulemuslikkus rahuldav, aga esineb kõikumisi allapoole, nö punase joone alla – tee korralikult tööd või see eemaldatakse tööliinilt. Nagu selgub, on sel lisaks ealistele probleemidele ka teistsugused probleemid, mis takistavad vana roboti tööd.

Et siis selline tuleviku töömuinasjutt segatuna ameerika noorte heaolueluga. Veidi naljakas on, et need üheksa- või seitsmejäsemelised liinirobotid on ühtlasi kõnevõimelised; eks see annab tekstile vähe retroulmeliku maigu. Aga ikkagi, kõigi maade proletaarlased, seljad sirgu.

Sofia Samatar – Fairy Tales for Robots (Made to Order, 2020)

Antoloogia vast mõttetihedaim tekst, igal juhul on siin küllaga kujundeid, mida oleks võimalik lahti mõtestada. Algul arvasin pealkirja järgi, et ehk on tulekul midagi humoorikat Prasadi või Reynoldsi laadis, aga seeasemel vaat et esseelik muinasjuttude tõlgendus.

Niisiis, loo jutustaja (inimesest teadlane? Ka selles saaks kahelda) võtab ette erinevad muinasjutud (kokku 16), mida siis tõlgendab oma vaatenurgast (ja muidugi kogemusest) värsketele tehisolenditele mõistetavamaks. Mitte et need tõlgendused just niiväga lõbusad või elegantsed või seikluslikud oleks, pigem sellised … ängistavad, aga kerge lootusnoodiga. Või noh, igal juhul nõuavad need tõlgendused lugejalt empaatiavõimet. Olgu siis nii.

„This is the world of fairy tales. It is the world of robots. How strange to realize, even as I speak, that they are one and the same! I began telling you these stories as if stealing the human tradition, as if the fairy tales were never made for robots, but now I see that the entire genre really belongs to you, to the animate, to the force of things, to the living toys.“ (lk 301)

Clifford D. Simak “Jumalate valik”. Fantaasia (2017), tlk Jaana Talja.

“Jumalate valik” on tõepoolest ääretult õdus maailmalõpp. Kui olla kunagi mõelnud, et küll oleks tore elada hästi kaua, sajandeid või aastatuhandeid; või unistanud isiklikust maamõisast, koos selle juurde käivate avarate valduste ehk metsade ja põldude, teenijatearmee, raamatukogu, maaligaleriide ja muu taolisega; või mõelnud, et kui saaks kuidagi kogu ökoloogilisele saastamisele ja rüüstamisele piiri peale panna, anda nn loodusrahvastele tagasi nende loomulikud elupaigad ning üldse maakera rahvaarvu otsustavalt tagasi kruttida ja muule elusloodusele rohkem ruumi jätta, siis siit seda kõike leiab.

Kui mõtlema hakata, siis on see raamat omamoodi kummardus aeglustumisele (kui naljakas, aeglustumine kõlab ju nagu vägagi moodne kontsept vastukaaluks meie praeguse eriliselt kiirenenud aja hullumeelsusele, aga tegelikult on vist küll ühiskonna ja tehnoloogia ebaloomuliku tempo üle kurdetud juba aastakümneid, kui mitte -sadu). Ning nii mitmeski mõttes on tegemist praegugi* väga ajakohase raamatuga – majanduslik kasu ja materialism konfliktis tunnetusliku tõega selle osas, mis on hea ja teeb õnnelikuks. Võib-olla, et ehk midagi budistlikkugi on neis tõdemustes, kuhu vastuste otsinguil välja jõutakse.

Muidugi ulmevallas on tihtipeale nii, et suutele küsimustele tulevad käegakatsutavad vastused ning kusagil on ka päriselt olemas kellegi suur ja tugev karvane käsi – justkui kindel ja kõikvõimas vanem, keda lapselikust usust välja kasvanud inimene vahel salaja sisimas taga igatseb (kui tuleks keegi ja kutsuks halvad korrale, kiidaks häid ning seaks kõik joonde). Aga kuidas siis päriselt jääb, kas on iial lootust taastuvatele ürgmetsadele ning rändlindudest mustavale taevale? Sest päriselt ei ole ju võtta ühtki kätt, mis inimliiki oma suva järgi pillutaks, ega telepaatilisi, -portaalseid või muud liiki supervõimeid...

Aga, jah. Kui post-apokalüps, siis sedasorti post-apo oleks võrdlemisi meelepärane (kuigi, rangelt võttes pole tegu maailmalõpuga, lihtsalt inimkonnal on üksjagu ebameeldivusi ja elukorralduse muutusi) – ei ühtki olmemuret, kuid ohtralt loodust, raamatuid ja pisut mõtisklust religioossete küsimuste, planeedi tuleviku ja muu taolise üle.

“Raamatute read katsid kõiki seinu ja neid katkestasid vaid kaks ust ning kolm jõe poole avanevat akent. Kõrgustpidi poolitas ruumi dekoratiivse metallpiirdega rõdu ja raamatute read jätkusid ka rõdult. Ühe ukse kohal seinal oli kell, mis oli jätkanud, nagu ta imestusega tõdes, sajand sajandi järel sekundeid lugedes tiksumist enam kui viis tuhat aastat. Kell näitas 9.15. Huvitav, kui lähedal on see ajale, mida inimesed nii palju aastaid tagasi olid paika sättinud, mõtiskles ta. Jason mõistis, et seda oli võimatu kindlaks teha ja ega sel polnudki tähtsust. Maailma jaoks ei muutuks midagi, kui kellasid üldse olemas ei oleks.” (lk 17)

*st ajal, kus protesteerime lageraiete vastu ja tunnistame liikide väljasuremist jms ja taevarannal kuhjuvad kliimasoojenemise tumedad pilved.

Ed McDonald – Crowfall (2020)

„Varesemärgi“ triloogia pole leidnud märkimist ei tähtsamatel ulmelehtedel ega eesti ulmefännidelt; igal juhul on see minu jaoks üks mõnusamaid nö tundmatu ulme lugemiskogemusi (muidugi, „tundmatu“ on suhteline, kuivõrd väljaandjaks on üpris tuntud kirjastus ning minu loetud raamatu puhul on tegu teise trükiga). Igal juhul, kui soovid kogeda üht õige sünkjat fantaasiat, milles veerand aega ei kulu üleüldisele teravmeelitsemisele (aga Abercrombie meeldib mulle ka!), siis soovitaks selle „Raven’s Mark“ triloogiaga hambaid teritada.

Kolmas raamat jätkab eelnevate joont – varasemate osade ebaõnnestumised ja õnnestumised juhivad üha sügavamale sohu ning seekord on Ryhalt Galharrow vastas nii vanad pahalased kui ka uued jõud ning inimkonnal on väga närused väljavaated tuleviku suhtes: kas langeda Süvakuningate meelevalda või siis viia ellu Nimetute plaanid Süvakuningate peatamiseks … aga sellega kaasnevad Nimetute võimumängud viivad enamvähem nende maailma hävinemiseni. Ehk siis valikuks on kas vägivaldne häving või siis häving koos ökokatastroofiga.

Ent Ryhalt ja ta kaaslased on sellele õudusele juba aastaid vasturohtu otsinud (selle raamatu tegevus on 10 aastat peale „Blackwing“ ja 6 aastat peale „Ravencry“ romaanide juhtunust). Nii on Ryhalt elanud pea kuus aastat erakuna Viletsuse tühermaal (sest ta leidis seal ühe ajasõlmes luupiva maja – millest kohalikud eluvormid miskipärast eemale hoiavad) ning toitunud sealsest elustikust, mistõttu ta ise on moondumas Viletsuse olendiks – aga seda kõike loodetava lõppmängu nimel (ning selgub, et Viletsus polegi vaid …). Kui Ryhalt naaseb inimeste hulka, tahetakse teda pigem maha lüüa kui kohelda eelmiste sündmuste kangelasena.

Süvakuningate ja Nimetute vastuseis on jõudnud sellisesse punkti, kus üks pahalastest on haaranud võimu teiste omasuguste üle ning ühtlasi leidnud liitlase iidsest ajast – mida eelmise romaani ajal oluliselt nõrgenenud Nimetud püüdsid (niisiis tulutult) takistada. Ryhalti omanik Varesejalg on taas sepistamas relva, millega Süvakuningad tagasi tõugata, ent arvatavasti on tegu veelgi hullema massihävitusega kui see, millega omal ajal Viletsuse tühermaa tekkis.

Ühesõnaga, Ryhalt ja ta vanad kaaslased käivad läbi kõiksugu põrgute ja olendite ning raamatu jooksul arenev konflikt jõuab õige verise lahenduseni.

Hea küll, praegu jätsin paljust olulisest mainimata, igal juhul raamatut lõpetav lahendus mind mõneti üllatas, kuigi eelnev tekst selle õige mitmel puhul viitas – küllap ootasin vähe inimlikumat võimalust. Kuid sellest hoolimata tuleb mõnuga tõdeda, et tegu on ootamatult sünge triloogiaga, kus peategelase ja teiste kannatused on õige löövad ning võimuintriigide segapundar parajalt hingetuks võttev. Ehk ellu võib jääda kõiksugu tingimustes, aga võim! See on hoopis tera.

Omal moel harjumatu seegi, kuidas autor on lahendanud triloogia sündmuste esitamise – raamatutes toimuv jaguneb kümne aasta peale, mistõttu romaanide sündmuste vahel toimuva saab õige kokkuvõtlikult esitada ning nii jääb ära kõiksugu pastoraalsed vaated tegelaste igikestvale moraalsele arengule või allakäigule. Ja noh, koletislikkust on siin tõesti kapaga.

Kui kedagi huvitav niisugune vähe süngem maailm (kuigi siin on ka lembeteemat püsivalt esindatud), siis tõesti soovitaks tuld anda; triloogia avaosa on kohalikes raamatupoodideski allahinnatult kättesaadav.

Gabriel García Márquez “Living to Tell the Tale”. Penguin Books (2004), tlk Edith Grossman.

Ühel heal päeval võtab Gabito ema ette reisi Barranquillasse, mis 1950ndate alguses võis veel olla Kolumbia suuruselt teine linn, nn Kolumbia kuldne värav, sadamalinn Magdalena jõe deltaalal, Kariibi mere rannikul. Gabito, ehk Gabriel García Márquez on selleks hetkeks nii ehk naa ilma vähimagi innuta alustatud juuraõpingud pooleli jätnud, ning otsustanud kirjanikuks saada – hädavaevu, ilma, et igal ööl katustki pea kohal oleks, elatab ta end El Heraldo nimelise ajalehe kolumnistina, peab igaõhtuseid ja -öiseid vestlusringe nn Barranquilla rühmituse liikmetega ning loeb ohjeldamatult.

Gabito ema, Luisa Santiaga Márquez Iguaran, on tulnud selleks, et nad läheksid koos lõpule viima perekonna maja, Gabito lapsepõlvekodu, müügitehingut Aracatacas, linnas, mis on tulvil mälestusi emapoolsetest vanavanematest, USA banaanikompaniide toodud õitsengust ja nende lahkumise järgsest laostumisest, banaanitöötajate ülestõusust, mille kohta pole ametlikust ajaloost ammendavat tõde mõtet otsida, kuid mis elab edasi mälestustes ja suulises pärandis ning ka Tuhande päeva sõjast, millega Gabito liberaalist vanaisa kolonel Nicolas Marquez oli välja teeninud lubaduse veteranipensionile, mida ei tulnud ega tulnudki.

Tagasipöördumine Aracatacasse ei ole mitte asjata kirjaniku elulootriloogia esimese osa alguspunktiks, see on pöördeline hetk, mis äratab mälestusi, inspireerib ja paneb alustama esimest romaani. Aracataca, Barranquilla, Sucre, Sincé, Santa Marta, Cartagena, Bogotá, Sierra Nevada Santa Marta, Riohacha. Algusest peale on selles raamatus peadpööritavat küllust, on Kariibimere kultuuri, mis muu hulgas tähendab majasid, mille koridorid, seinad, toad ja hoovid on täis külluses konkse, et nii majarahvas kui külalised võiksid oma võrkkiikesid siia-sinna üles riputada, magada, kus sobib, isegi jõelaevadel on reisijate tarbeks konksud. Ja siis on veel Suur Ciénaga ehk soostik. Tee Barranquillast Aracatacasse viib esmalt jõelaeval mööda jõge ja soist ala. On kohti, kus laev takerdub taimestikku või madalikule ja reisijad vinnavad seda ajuti edasi. Hiljem sõidab Gabito piki Magdalena jõge pealinna vahet ning seda mitmepäevast reisi ilmestavad lamantiinide ebamaised huiked ning veel puhas ja puutumata elustik ja metsad selle kallastel, millest on tänaseks päevaks saanud maaomanike kasum.

Linnade ja kohanimede küllus, kõikvõimalike tähelepanu väärivate inimeste, keda kirjeldatakse alati lugupidamisega kui tarku ja autoriteetseid inimesi, kelle sõpruse tiiva alla on olnud õnn sattuda … kõik see võtab silme eest kirjuks, aga raamatu lõpuks avastad üllatusega, et vähemalt kohanimede osas on toimunud selginemine ja kõik need linnad, kus Gabito on pikemalt peatunud, on omandanud mingi tähenduslikkuse.

Lisaks perekonna loole, millest paljut sisaldab ühel või teisel kujul näiteks “100 aastat üksildust” või “Kolonelile ei kirjuta keegi” ja autori enese loole, mis suuresti on keskendunud küsimusele, kuidas sai minust kirjanik, ajakirjanik ja nii edasi (jah, ilmneb, et tegemist on ka tuntud ja olulise Kolumbia ajakirjandustegelasega)... lisaks sellele kõigel on siin raamatus ka väga palju Kolumbiat, selle kultuuride külluslikku segadikku koos põlisrahva esindajate kujudega, kes figureerivad nii perekonna (ostetud) teenijaskonnas varematel aegadel kui keelerikkuses või muidu läbi vilksatavate tegelastena. Samuti on korduvalt mainitud Kariibi rannikule jääva ala eraldi kultuuriruumi, mis küllap peale võrkkiikede avaldub ka muusikalembuses ja kindlates laulu- ning tantsužanrites, ehk mingis teistmoodi avatuses ja pidutsemislembuses, väga põhjalikult seda täpsustatud ei ole.

Eraldi äramärkimisväärne fenomen on tertuliote pidamine ehk kohvikukultuur. Loomulikult on teada, et ajal, kui polnud internetti ja telefonegi nii väga, et sellel ajal olid jututoaks kohvikud ja koosviibimised ühe või teise pool. Veeretasid meiegi kirjanduslikud suurkujud neil aegadel oma päevi õhtusse ja õhtuid öhe just sellisel viisil, kuid siin raamatus kirjeldatud vestlusringid kogu oma intensiivsuses tekitasid tõelise möödanikunostalgia. Mõelda vaid, isegi eraldi sõna on selle jaoks – tertulio, mida kõik kultuuriinimesed oma lemmikkohtades õhtu, õhtusse pidamas käisid, kindel sõpruskond laua ümber, justkui püha rituaali. Kuidas noor Gabito oma sõpradega ühe kuulsa luuletaja Tertulio ajaks alati kõrvallauda kohti varitses, et nemad siis oma tertuliot pingsas vaikuses kõrvu kikitades saaksid veeta.

Jah, ja ilmneb, et toonases Kolumbias oli tõeline rahvakunst ja au sees luule ja suured luuletajad – romaan mitte nii väga. Ning kõik see (noorpõlve) pidutsemine, ahelsuitsetamine (näib, et autoril on lõppkokkuvõttes olnud fenomenaalne tervis), pillimängimine ja ennastunustav laulmine – olid ajad, mil raadioid oli vähestel, kuid laulurepertuaal ja üks või teine pill koos oskusega seda mängida paljudel. See on jälle üks punkt möödanikunostalgia kasuks – ka tolles sõjaeelse Narva raamatus, mida möödunud aastal lugesin, tuli jutuks see, kuidas laulmine oligi ajaviide ja laulude teadmine ning ära õppimine hinnas.

Kõige selle taustal kruvib ja krutib, virdab ja immitseb pinnale Kolumbia poliitiline lõhestatus, vägivald nii minevikus, olevikus kui tulevikus. Kaugel taamal on koloniaalajad, käegakatsutavam on Tuhande päeva sõda Nicolas  Márquezi ja paljude teiste veteranide huultel ja mälestusis (siinkohal võib mainida, et füüsilise kujutluspildina on Koloneli eeskujuks üks teine veteran, mitte Gabito vanaisa ise) ja Banaanimäss; kuid vahetult sündmusi mõjutab poliitiline pinge siis ja praegu – liberaalide armastatud kandidaadi mõrv pealinna tänavail, tunnistatud autori silme läbi, 9. aprilli mäss ja põletamine, La violencia, sõjaväeline režiim, tsensuur, perekonna pagemine vägivalla ja poliitiliste pingete eest, lõputu vaesus … tuleb tunnistada, et praegusel ajal on selles kõiges midagi omamoodi lohutavat, meeldetuletust, et (elavate) elu ei jää elamata ka keerulistel aegadel, et kirg ja pühendumus ja raha ei ole lahutamatus ja üks ühele seoses.

Võib-olla olen nüüd liialt palju ära rääkinud, ent samas jällegi on see niivõrd tihe raamat, et see tundub võimatuna. Mul on siiralt kahju, et see elulootriloogia jäigi poolikuks, aga teisalt jälle ongi inimelu oma olemuselt otsad lahtine ja harali, võib-olla ongi õigem ja ausam, kui seda algusest lõpuni narratiivse mõtestatuse ning otsade kokku põimimisega ära ei taltsutata. Igal juhul on see hingemattev pilk Kolumbiasse, kirjandusse ja inimeseks olemisse ja lihtsalt ühe perekonna ja ühe inimese lukku. Ja mõelda vaid, see raamat on mul kodus riiulil seisnud aastaid, ning kui poleks olnud Lugemise väljakutset koos suletud raamatukogudega, siis millal küll oleksin ma taibanud ometi seda avada?

Ilmar Tomusk – Isamoodi unejutud (2017)

Raamat on mõeldud ehk nelja- kuni kaheksaaastastele tütarlastele, ning tutvustab neile ideaalset maailma, kus on üks tore tütar ning kaks vahvat vanemat; ning kus lukksepast isa peab korraga hakkama oma viieaastast tütart magama panema ning avastab algul, et see polegi nii lihtne ülesanne.

Aga kui väljamõeldud lugusid jutustada, võidad iga naise südame – nii tütre kui ka ema, kes vahel salaja ukse vahelt kuulab. Tomusk mängib läbi isa suu kõiksugu muinas- ja lastejuttude narratiive, segades neid nii omavahel kui ka kasvõi olmeliste või päevapoliitiliste seikadega. Tulemuseks on siis lühisketšid, mis iga kord tütre südame võidavad.

Nagu öeldud, autor loob niimoodi ideaalse perekonna maailma, mis võib ehk täiskasvanud lugejatele mõjuda vähe läilalt või ninnunännutavalt, või vastupidi – hõõrub soola haavadele kõigile neile õnnetuile lapsevanematele, kelle kodus kodus pole just selliseid armsate lasteraamatute kombel käituvaid imevahvaid eelkooliealisi lapsukesi (jajah, muidugi on tegelikult iga oma laps see maailma kõige armsam tegelinski 24/7 – ning kui pole, siis süüdista vaid enese kasvatusmeetodeid).

Nojah, arvatavasti loen sellist raamatut oma rikutusest lähtuvalt ja kõiksugu ninnunännutav tekst ilma kiiksudeta (eks Tomusk ironiseerib vahel perevälise argielu üle, aga mitte just kõige vaimukamalt) mõjub veidi mannetult. Aga noh, kõiksugu muinasjuttude remiksid on muidugi pea alati mingil moel toredad.

head lasteraamatud

postimees

raamatuarmastus
jana märkmed

Ian R. MacLeod – Sin Eater (Made to Order, 2020)

Algul arvasin, et autor on varem kirjutanud ühe hea religiooniteemalise loo, aga kontrollimisel selgus, et tegu hoopis nimekaimu Ken MacLeodi jutuga.

Ehk siis lugu Maast, kust inimesed on lahkunud või lasknud end digiteerida. Järel on inimeste vajadusi täitnud teenindusrobotid, millel pole enam suuremat midagi teha.

Ja järel on „patusööja“, mis on saanud kutsungi Rooma, võibolla viimaselt inimeselt Maal: kelleks osutub surev paavst, keda ümmardab Vatikani-täis roboteid. Paavst on viimaks valmis endast loobuma (mitte et tal enam füüsiliselt muud teha oleks võimalik) ning nö patusööjast robot tuleb teeb oma viimase … mälestuste imemise.

Kuid nagu selgub, on paavsti teenindusrobotid oma viimasesse käskijasse vägagi kiindunud (ning usu idee omal moel omaks võtnud) ning patusööja peab paavstiga juhtuva eest omakorda … kannatama.

Loo finaal on oma sürreaalsel viisil õige lööv, see oleks väärt vaat et lühifilmi. Noh, muidu … eksole, robotid, see kipub vist olema antoloogia teemaks.

Annalee Newitz – The Translator (Made to Order, 2020)

Autor kirjutab tulevikumaailmast, kus üheks suuremaks konfliktiks on olnud küsimus tehisintellektide õiguste küsimus … ja peale konflikti lahenemist tehisintellekti kasuks, selgub, et inimeste loodud tehisintellekt ei taha inimestega mingit tegemist teha. Nad valivad inimestega suhtlemiseks üha obskuursemaid vorme ning nende sõnumite mõistmiseks on omaette, tehisintellektide poolt väljavalitud inimesed – mitte et need raskesti tabatavad ja dešifreeritavad sõnumid kuidagi inimkonda abistaks.

Kuid aastate möödudes tuleb selline sõnum, et nad on valmis viimast korda inimkonda aitama; ja siis nad lahkuvad igaveseks. Seepeale tekivad muidugi üha metsikumad hüpoteesid, et milline see tehisintelliktide abi võiks olla – näiteks võti surematuseks või planeedi ökosüsteemi päästmine või transhumaansus või muud paradiislikud hüved. Viimaks saabub programm.

Et siis selline jahedalt irooniline lugu inimkonna tulevikuväljavaadetest ja inimlikest nõrkustest. Eks paratamatult mõtled sellele, kui tehisintellekt saavutakski intellektuaalse autonoomsuse, miks siis peaks tal olema suuremat huvi oma algsete loojate soovide vastu?

Metoodiline juhend psühhiaatria õppimiseks (1980)

Mõned siivsamad küsimused, millele õige vastuse leidmine ei peaks küll igaühele jõukohane olema.

„2. Milline alljärgnevaist on positiivne sümptoom:
a)       infantiilsus
b)      hüpobuulia
c)       parabuulia
d)      akatiisia
e)      autism“ (lk 8)

„25. Mis loetelus ei ole luulu ulatuse variandiks:
a)       olmeluul
b)      laiahaardeline luul
c)       missiooniluul
d)      globaalne luul
e)      kosmiline luul“ (lk 13)

„51. Haige, kes on adekvaatselt orienteeritud ajas, iseloomustab õigesti oma personaalandmeid ja asukohta ning orienteerub vastavalt oma teadmiste tasemele ühiskondlik-poliitilistest küsimustes, väidab kummutamatu veendumusega, et ta on 600-aastane, sünnitanud 100 last ja võtnud osa lennust Kuule omatehtud kosmoselaevaga. Kas kirjeldatud sümptoomi võib käsitleda kui:
a)       fantastilist konfabulatsiooni
b)      asenduvat konfabulatsiooni
c)       kosmilist luulu
d)      vuajerismi
e)      megalomaanilist luulu“ (lk 19)

Küsimus 51 puhul tuleb küll järeldada, et üks … ufonaut võib siis tõesti 600-aastane olla (või on ta ikka miljardite vanune, enam ei mäletagi) ja järglaste meeletu arvuga (rääkimata siis üleüldisest ja igapäevasest kosmosest kihutamisest), kui juba selles brošüüris teda nii tõetruult kirjeldati (või siis vastupidi, siit ta saigi inspiratsiooni? Kahtlane värk).

„64. Kui isik saavutab sugulise naudingu seeläbi, et ta laseb ennast hammustada ja nõeltega torkida, kas seda nimetatakse:
a)       sadismiks
b)      masohhismiks
c)       nartsissismiks
d)      akooriaks
e)      autoagressiooniks
f)        verepilastuseks“ (lk 22)

Rich Larson – An Elephant Never Forgets (Made to Order, 2020)

Tõsine katse kunstulmet kirjutada, tulemuseks selline arvutimängulik igavus elluäratatud robotist, mis eksleb laborikompleksis ja kohtub oh kui eriskummaliselt käituvate olenditega: relvad, kepp ja psühhopaadid. Aga laboris.

Larson teadagi meeletult produktiivne lühijuttude kirjutaja, kel lugeja tähelepanu hoidmiseks kõiksugu tehnikaid valdab. Küllap olnuks tal selle robotite antoloogia tarvis mitmeidki tekste pakkuda – aga on selline kunstlik sürreaalsevõitu punnitamine. Eks maitse on erinevad, aga minu meelest on see igav jutt.

Alastair Reynolds – Polished Performance (Made to Order, 2020)

Ootamatult lõbus lugu ilmatukuulsalt kõvaulme autorilt: kosmoselaev on viiekümneaastasel reisil planeedi poole, kui seda hooldavad robotid avastavad juba üsna reisi algul, et viiskümmend tuhat reisijat on mingi apsaka tõttu surnud (mitte et nemad selles süüdi oleks). Noh, jama värk: kui reisijaid pole, puudub laevaomaniku jaoks ka robotitel igasugune tähtsus, ja neid võidakse hävitada. Laeva viiskümmend robotit otsustavad võidelda oma eksistentsi nimel.

Ja nii need aastakümned mööduvad. Meditsiinirobotil õnnestub lastist siiski mõned inimesed elusalt päästa, ning robotid püüavad aastate jooksul inimeste pähe esineda … nende mõne elluäratatud inimeste õuduseks. Meeleheitlik olukord nõuab meeleheitlikke samme ning meditsiinirobot pakub õige koletu viisi, kuidas endi nahku päästa.

Tõepoolest, Reynoldsilt ootaks sellist tõsist undamist tähtede vahel ja planeetide pinnal, aga on vaat et briti musta huumoriga vürtsitatud lühilugu, kus kõrvaltegelasena taidleb muuhulgas Stanislavski süsteemi austav robot. Hea vahepala vähe igavamate tekstide vahel.