Igati meeldiv ulmeline
meelelahutus, kus ei tule möllust puudust ning peategelased on kenasti
okkalised kangelased – tõsi küll, neist huvitavam on ehk Miller oma võrdlemisi
imeliku kujutlusliku suhte pärast Juliega (kes siis … nojah).
Aga jah, möllu on. Pommitatakse
laevu ja taevakehasid, toimuvad massimõrvad ja tänavalahingud – meie
Päikesesüsteemi tulevikus kolmeks jagunenud inimkond pureleb üksteisega
kõvasti. Sest üks äriühing on võtnud pähe uuendada inimkonda tundmatult
tsivilisatsioonilt saadetud biorelvaga – ning tulemuseks on midagi õige
koledat.
Kui Milleri puhul sai mainitud
pigem haiglaslikku kiindumust Juliesse, siis eks Holdeni üsna üheplaaniline
õiglustunne põhjustab samas (mehele soovimatult) üha eskaleeruva sõjalise konflikti
maalaste, marslaste ning kaugemata kolooniate vahel; eks sellise
südametunnistusega võib olla päris jõhker elada. Aga jah, Rocinante laevnikud
ja see endine turvaspetsialistist Miller … ei saa öelda, et nad oleks loodud
autorite poolt lugejatele vastakaid tundeid looma on ikka selline positiivsete
tegelaste kamp.
On muidugi mõistetav, miks
sellest raamatusarjast seriaali vändatakse, rõhk on ikka kõiksugu tegevuse
kannapööretel ja hoogsa galopiga lennatakse üha grandioossema katastroofi
suunas. Õrnalt vaevab küsimus, et mida sarja järgmised raamatud õieti pakuvad,
kui juba avaraamat lõppes sellise pauguga. Hakka või edasi lugema.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar