Lugu räägib sea ja mehe
sõprusest. Läks vanamees elama uude külasse, nägi siga tapamajast pagemas ning
ostis selle lihunikult endale. Ja lasi vabaks. Noor notsu jäi mehe juurde, käis
temaga kalal ja oli muidu üksindust otsivale vanamehele vahvaks kaaslaseks.
Mees otsis üksindust seetõttu, et
ta oli tagaotsitav. Tagaotsitav oli ta seetõttu, et ta oli olnud
eksperimentaalsõdur, kellesarnased olid nüüdseks enamvähem hävitatud.
Eksperimentaalsus seisnes selles, et tal oli võimalik surmahetkel … mõne
lähedalasuva värskelt surnuga keha ära vahetada, ning nii uuesti ellu ärgata ja
edasi võidelda (sellest ka siis nimetus „body mercenary“ või sõimusõnana
„corpse mercenary“). Väga tülikas võime, nagu sajandite eest avastati.
Loo traagika siis selles, et ta
peab taaskord kehasid vahetama ja küsimus tekib, kas siga oma vana sõpra uues
kehas ära tunneb. Rõhk on sõnal „traagika“, eksole.
Tekst on tuntavalt ulmeline –
seal planeedil on näiteks kaks päikest ja muidu ajamõõde ja kõiksugu tehnikasaavutused
–, aga samas on tuntav rõhk ka igavikulisel läheduse teemal. Loo peategelane on
positiivne vaid seetõttu, et ta loo toimumise hetkel pole miski surematu
tapamasin (noh, ei hakka spoilerdama), vaid otsib endale paratamatult ajutist
rahu (sest ta on tagaotsitav, eksole). Kasvõi seaga. Või noh, eks küsimus
seegi, et kas sellisel disainitud monstrumil võivad olla tunded ja inimõigused.
Mingil moel sentimentaalse tooniga tekst (ikkagi sõprus!), aga siiski huviga
loetav.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar