Aleksei Gastev – Töölislöögi poeesia (2009)

“Plokid puhkevad laulma.
Polgud, plokkide polgud. Tööliste pilgud. Jube äratus kõigele magavale.
Raudjumalannade kolmik: Raiumine, Vermimine ja Neetimine.
Tööliste kopsimiste ookeanid üle kogu taeva.
Nad on kaunid, julmad ja küünilised, jumalannad.” (lk 31)

Loomingu Raamatukogu number, mis maksab rohkem kui eestikeelne Playboy – ah et siis sedasi. Nõukogude aja alguse avangardkultuur on teadagi põnev, kõik need Harmsid ja OBERIU tegelased ja kes kõik iganes veel, seega pidi sedagi raamatut lugema.

Gastev kui tööstusbiitnik, freak of nature. Tekstid kui irreaalne soovkujutelm, idealistlik jampsimine, mõneti hullunud ideoloog. Maania tööstus- ja tootmissõnade järele, sõge progressiusk, joobumine iseendast või lihtsalt puhas suurushullustus; veider kui inimene kaotab mängulisuse – nii võiks kokku võtta mulje ta luuletekstidest. Raamat kui laiskvorsti luupainaja.

Gastevi teeb huvitavaks teatav vaoshoitus (ehk siis masinism?), tekstid võiks iseenesest kubiseda hüüumärkidest, aga neid leidub nö tavapärasel hulgal (eriti torkas see pähe luuletust “Sild” lugedes). “Ekspressi” väikseks sugulaseks on ehk Ostap Benderi fantaasialend Vasjukist kui ülemaailmsest malelinnast. “Proletaarse kunsti tendentsidest” on võimatu lugemisvara; tekst mis tahab ületada mu vastuvõtu piire. Huvitav, kuidas küll tolleaegsed tavainimesed sellisesse avangardi suhtusid (või noh, kui palju normaalseid kirjaoskajaid Venemaal tollal leidus, ja kas neilgi aega ja huvi selliste tekstide vastu), proleluulet paistis ilmuvat üpris kaootilistes väljaannetes. Pisut ettenägelikult vastandab autor (niivõrd kui globaalse tööstusrevolutsiooni tingimustes saab üldse vastandumisest rääkida) pisut enam Ameerikat kui Euroopa suurjõude Venemaa trosside ja kraanadega. Mida tähendab tõlkes kasutatud sõna“kõmp”? Murdesõnastik annab vasteks “mängukark”, “pöidlaliiges”, “kuiv maa”. Gastevi vaste kaasaegses eesti kirjanduses on ehk see Tamresi pabertööstuse romaan.

Rituaalsus, mis avaldub muusikas või kirjanduses või üleüldse kunstis (näiteks see helifail ühest Kelley performance'st on vaimustav) on ikka paeluv ja lummav, ning siingi raamatus esineb mõningaid säändseid hetki. Kas Gastevi eestindatud tekstid võiksid leida tee mõnele teatriesinemisele või luuledeklameerimisele või ka laulusõnadeks? Iseenesest potentsiaali selleks küll on.

Järgmiseks tuleks vist üles otsida mõni Hiina tööhull filosoofluuletaja.

“Kakskümmend tsisterni naftat... pauhh. Jõkke. Jõgi põleb ära nagu madu viimsel kohtupäeval.” (lk 32)

tõlkija järelsõnale lisaks veel lingiviiteid
egokulturism
kaneelikaru meelitused
sirp
vikerkaar