Tekst uurib sellist võimalust,
kui oleks võimalik luua nö suurandmete ja isiklike märkmete abil sinust
virtuaalne koopia; noh, näiteks kuulsuste tarbeks, mis siis suhtleks vajadusel
austajatega jms. Lugu jaguneb kolmeks osaks, kus eri situatsioonide abil püütakse
illustreerida niisuguste koopiate eri kasutusvõimalusi.
Esimene lugu on noormehest, kes
üksikvanema lapsena üles kasvades avastab korraga oma reaalse isa, kes on küll
mõne aasta eest siitilmast lahkunud. Ta kogub oma uutelt sugulastelt niipalju
teavet kui võimalik (eriti hea, et saab ligipääse kadunud isa sotsiaalvõrgustike
kontodele), ning … hakkab seejärel suhtlema taasloodud kadunud isa kujutisega,
millel on siis programmeeritud niisugune algoritm, et võimalikult autentselt
vastata: vastavalt olemasolevale andmehulgale.
Teine lugu läheb aga juuramaailma,
kus juurafirma kasutab virtuaalsete teisikute loomist selleks, et uurida,
milliste inimestega tuleb kohtusaalis kokku puutuda – näiteks advokaatide või tunnistajate jne puhul. Selleks on neil
infokaevandamismeeskonnad, kes erinevaid võtteid kasutades koguvad võimalikult
mitmekesist teavet, et siis luua virtuaalne isiksus, mille peal katsetada
erinevaid tehnikaid – ikka võidu saavutamiseks. Probleem siis selles, et
niisugust võtet kasutavad teisedki firmad, mistõttu tuleb vale- ja eksitavat infot
välja sõeluda jne.
Kolmas lugu on multimeediakunstnikust,
kes pakub klientidele teenust (või õigemini elamust): võimalust kohtuda
virtuaalse minaga (seda küll vastavalt sellele, kui palju ja millist infot
selle portree jaoks sisestatakse). Tulemused on … pigem ehmatavad.
Omamoodi huvitav lugu sellest,
mida võiks peale hakata suurandmetega, ja mida sellega manipuleerimine võiks
kaasa tuua.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar