Ken MacLeod - Jesus Christ, Reanimator (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 2, 2008)

Satiir Jeesuse naasmisest tänapäeva maailma - juhtub nii, et Jeesus maandub korraga taevast Iisraeli kõrbesse! Teda saadavad iisraellaste hävitajad, sest muidugi jäi selline liikumine radaritele silma, aga jah - hämmastav värk, kellega/millega on õieti tegu? Jeesuse naasmine ei saa ju olla niisugune… pooleldi argine, kaasnema peaks ometigi kõiksugu apokalüptiline värk. Noh, huvitavamaid detaile varjatakse avalikkuse eest (ja Maale naasja eesmärgiks polegi  imedega uhkeldamine), jääb mulje nagu oleks tegu… tundmatu lendava objektiga või muu sellisega (kuigi Jeesus kinnitab, et 2000 aastat kuluski kosmoses tagasitulekuks - valgusest kiiremini ei saa seal liikuda).

Eri usundite esindajad keelduvad tunnistamast võimalust, et tegemist on reaalse Jeesuse tagasitulekuga - see olend on liialt tavaline, ta pole mingi tule ja mõõgaga märatsev prohvet, keda rahvamassid pimesi järgiksid. Ta ei surugi end peale, on vaid valmis diskussioonideks (Jeesus avastab, et interneti kasutamine on vahva!) ning on vaimustunud inimsoo arengust tehnika ja meditsiini vallas (a la ta võib tõepoolest üksikjuhtudel teha haigete või surnutega “imesid”, aga reaalselt võttes on tavameditsiin  palju tõhusam masinavärk).

 

Lugu on jutustatud inglise teleajakirjaniku poolt, kes tegi Jeesusest dokumentaalsaate, kus erinevad arvamusliidrid räägivad, millise olendiga võib tegelikult tegemist olla. Kuigi ajakirjanik ise… peab saate kangelast igati eriliseks inimeseks ja võimalikuks Jeesuseks, on intervjuud usuliidritega sellised nagu olid, ning seetõttu kinnistub avalikkuses veelgi tugevamalt mulje, et tegemist on petturiga. Ajakirjanik ei saa küll rahu ning ta naaseb Iisraeli Jeesuse tegemisi jälgima. Ning ühe nende kohtumise käigus juhtubki see, mida oligi oodata…

MacLeod esitab sellise nägemuse Jeesusest, kelle olemasolusse võiks isegi uskuda - miks ta on kõikvõimas ja samas piiratud, miks jumalik on tegelikult üdini… humaanne. Muidugi ma pole kindel, kas see oligi autori eesmärgiks, ehk ta tahtis rohkem öelda midagi tänapäeva (või õigemini igiomase) ühiskonna kohta. Kuid MacLeodi Jeesus… no see võiks minulegi mõistetav olla.

Et tekst on algselt ilmunud 2007. aastal, oleks kergelt hirmutav mõelda, missugused rõhuasetused võiks samalaadse teksti kirjutamisel olla nüüd, 2017. aastal. Igal juhul, palju huvitavam mulje kui esmatutvus MacLeodi lühiproosaga.

““I was on another planet,” he said, flat out. “Where else could I have been? I ascended into heaven, sure. I went up into the sky. Like I said, levitation isn’t that big a deal. Gravity’s a weak force, not well understood, and can be manipulated mentally if you know how. Surviving in the upper atmosphere, not to mention raw vacuum, wearing nothing but a jelebah - now that’s difficult. As soon as I got behind that cloud I picked up by an alien space ship that happened to be passing - you can call it coincidence, I still call it providence - and transported to its home planet. I’m not at liberty to say which, but - assume you can’t go faster than light, think in terms of a two-way trip and a bit of turnaround time, and, well - you do the math.”
“Some people,” I said, trying to be tactful, “find that hard to believe.”
“Tell me about it,” he said. “They’ll accept levitation and resurrection, but I mention an extrasolar civilization and I’m suddenly a fraud and a New Age guru and a flying saucer nut. Talk about straining gnats and swallowing camels.” He shrugged again, this time wincing slightly, as if there was a painful stillness in one shoulder. “It’s a cross I have to bear, I guess.”” (lk 294)

 “In terms of publicity Jesus wasn’t doing too well. He’d had his fifteen minutes of fame. Religious leaders had refused to meet him - not that he’d asked - and even the scientists who prepared to speculate publicly that he was an alien were reluctant to do anything about it. I mean, what could they do about it - cut him up? The defense establishment may have taken seriously these scientists’ claims about alien intervention, but there’s only so many times you can draw a blank looking stealth orbiter before you conclude that there’s no stealth orbiter. The general feeling was that something odd had happened, but nobody could be sure what, and for all anyone knew it could have been a bizarre hoax. There were photographs, videos, eyewitness accounts, radar traces - but that kind of evidence can be found any month in Fortean Times and debunked every quarter in Skeptical Inquirer.” (lk 296)

ulmekirjanduse baas