Robotid vabaks inimeste
meelevallast! On siis selline võitlev jutuke robotite iseseisvumise teemadel –
umbes nagu eesti talurahva vabastamine pärisorjusest, mis siis omakorda viib
edasi … suurema eneseteadvuseni!
Siinse jutu peategelane on noor
robot, mida aretati tulevaseks tööks (jajah, kergelt meenub Samatari muinasjututõlgendused
noorrobotitele), aga kui üldist robotite kasutamise korda muudeti (Newitz), oli
korraga peategelane ja ta „eakaaslased“ korraga üleliigsed (noh, omanikud ei
saanud neid enam välja lülitada) ja omapäi tänavale jäetud. Asja teeb
keerulisemaks see, et robotid on tehtud võimalikult inimsarnased – kuni selleni
välja, et muuhulgas on neil impulss tunda nälga ja janu (kuigi reaalselt neil selleks
vajadust polnud – küllap oli seda vaja, et kergemini nende üle võimu omada). Mistõttu
need noored tänavarobotid hakkasid kõiksugu pättusi tegema, et mingil moel oma
kõhtu orjata.
Tänavatel levivad jutud ühest
erilisest katusekorterist, kus kasvatatakse palju erilisi tuvisid (söök!),
näljarottidele mõjub see hullutavalt. Kui aga peategelane oma gängiga selle
katusekorteri leiab ja sinna sisse murrab, kohtub ta oma üllatuseks vägagi
radikaalse robotiga, mil on kõiksugu karme sõnu ja teadmisi robotite ärakasutamise
kohta inimeste poolt. Kuid …
Selline löövalt kirjutatud
eneseleidmislugu, aga jah, robotireaalsuses. Mis, noh, võib mingil moel vähe
jaburalt kõlada, eksole. Aga õnneks oli see antoloogia viimane lugu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar