Ootamatult lõbus lugu ilmatukuulsalt
kõvaulme autorilt: kosmoselaev on viiekümneaastasel reisil planeedi poole, kui
seda hooldavad robotid avastavad juba üsna reisi algul, et viiskümmend tuhat
reisijat on mingi apsaka tõttu surnud (mitte et nemad selles süüdi oleks). Noh,
jama värk: kui reisijaid pole, puudub laevaomaniku jaoks ka robotitel igasugune
tähtsus, ja neid võidakse hävitada. Laeva viiskümmend robotit otsustavad
võidelda oma eksistentsi nimel.
Ja nii need aastakümned mööduvad.
Meditsiinirobotil õnnestub lastist siiski mõned inimesed elusalt päästa, ning
robotid püüavad aastate jooksul inimeste pähe esineda … nende mõne elluäratatud
inimeste õuduseks. Meeleheitlik olukord nõuab meeleheitlikke samme ning meditsiinirobot
pakub õige koletu viisi, kuidas endi nahku päästa.
Tõepoolest, Reynoldsilt ootaks
sellist tõsist undamist tähtede vahel ja planeetide pinnal, aga on vaat et briti
musta huumoriga vürtsitatud lühilugu, kus kõrvaltegelasena taidleb muuhulgas
Stanislavski süsteemi austav robot. Hea vahepala vähe igavamate tekstide vahel.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar