Jutuvõistluse esikümme pole
otseselt midagi sellist, mis jalust rabaks, õnneks polnud ka midagi niisugust,
mis tooks silma masenduspisara. Ja nagu ikka, paremal või halvemal päeval
hinnanuks mõndagi teksti kas rõõmsamalt või riiakamalt. Enda emotsionaalseks
lemmikuks oleks vast Umbleja tekst.
Laias laastus saab tekstid
pooleks jagada – need, mis iseenesest täidavadki oma ülesande lühema proosapalana
ehk on algus ja on lõpp ja otseselt midagi ripakile ei jää. Näiteks juba
mainitud Umbleja sõjalugu, Mahkra retrogore, Raidma musta huumori pärlike,
Ivanovi thriller ja Tiigisooni õudukas.
Edasi võiks arendada (või täiendada)
Kripsi alternatiivset Baltimaid, Kalmsteni kaamose fantaasiat, Frey tekst mõjub
paratamatult sissejuhatusena, Rajasalu lugu on üks paras hargnevate teede aed
ja siis see Jekimovi aurupunk.
Nagu näha, pole kumbki võimalus
minu jaoks eelistatum – mõni lugu ongi valmis oma raamides, teine tekst aga
jätab lahtiseid otsi. Ühesõnaga, väga tore, et katsetatakse.
9. Toomas Krips : Riia keisririigi allakäik ja langus 5/10
ulmekirjanduse baas
err kultuur
algernon
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar