27 aprill, 2017

Raul Sulbi - Täheaeg 16: Hirmu planeet (2017)

Sulbi jätkab eesti lugejatele angloameerika ulmetraditsioonide tutvustamist, seekord on vaatluse all Veenusega seonduv. Abiks (eeskujuks?) on olnud hiljuti ilmunud auhinnatud antoloogia “Old Venus”, kust on tõlgitud kolme nimeka nüüdisautori jutud (väga tänuväärne), ning sulbilikult tagasihoidlikult on tõlkimisel piirdutud vaid ühe retroulme näitega, milleks on antoloogiat avav Keith Bennetti “Raketlastel on karvased kõrvad”. Et tegemist nelja tõlkeloo ja viie algupärandiga ning neist vaid üks on vanaulme esindaja, siis seekord lugesin Täheaja kaanest kaaneni läbi (jah, ka Bennetti loo, aga sellest ei viitsi enam kirjutada).

Rõõmustav on see, et lugudest enim muljet avaldasid eesti autorite tekstid - Mahkra ogar fantasy muistsest vabadusvõitlusest ja Veenuse amatsoonidest ning Jekimovi klaustrofoobiline märul planeedi kaevandustes. Kolm tõlkelugu (Arnason, Tidhar, McAuley) olid head meelelahutus, niisamuti Belialsi põnevik. Ehk Tänav-Metsavana ja Weinberg jäid pigem keskmisteks kosmoseooperiteks (kuigi jah, mõlemaid lugesin viimases järjekorras). Mis tähendab seda, et tegemist on üle keskmise antoloogiaga, kuivõrd ei leidu ühtki nõrka teksti, mille lugemine paneks hambaid kiristama või lugu pooleli jätma (tõepoolest, ka Bennetti vanaulme on loetav). Koostaja on püüdnud lugudest luua ühtset narratiivi, järjestades neid vastavalt oma nägemusele - mina küll kahjuks seda järjekorda ei järginud. Sellega kaasnes autoritutvustest loobumine (millest on veidi kahju) ja sisukorra mõneti segi keeramine.

Tekste on raske pidada korralikuks teaduslikuks fantastikaks, vast ehk Weinberg ja Tänav-Metsavana on sinna kanti - aga need lood ei leiagi aset planeedi pinnal (Weinbergil on Veenusega üldse nõrk suhe). Muud tekstid (välja arvatud Jekimov) kirjeldavad Veenust kui Maa-sarnast planeeti (võrdluseks näiteks Weiri Mars), kus võivad tegutseda veenuslased või Maalt põgenenud iidsed inimgrupid ning eripärane floora ja fauna. Miks Veenus selline on, aitab ehk seletada Sulbi kirjutatud artikkel selle planeedi ainelisest ulmekirjandusesest. Mis viib mõtte edasi, et kuigi on tegemist igati loetava Täheajaga, pole siin esindatud just nüüdisulme progressiivsemad tekstid - ehk piirab valikut seegi, et tänapäeval pole vist suuremat mõtet leitud Veenuse koloniseerimiseks - kuivõrd planeet pole tõepoolest inimsõbralik nurgake universumis. Sulbi on muidugi huvitav nähtus, püüeldes eesti lugejaid üles kasvatada angloameerika ulmetraditsioonide järgi. Nojah, küllap on mu mõningane rahulolematus põhjustatud sellest, et ei suuda neist traditsioonidest enda jaoks leida muud kui meelelahutuslikku väärtust.

Kommentaare ei ole: