Charles de Lint - Twa Corbies (The Year's Best Fantasy and Horror 12, 1999)

 

Järjekordne tekst, mis tuletab meelde, et peaks seda Jilly Coppercorni “The Onion Girl” lugema - nüüd siis esimene jutt, kus saab korraks Coppercorni siseilma näha - ehk siis lugu sellest, kuidas ta öisel Newfordi tänaval ekseldas näeb varesetüdrukuid, kes juhivad äsja surnud kodutu vaimu … siit ära. Jajah, mingil moel nagu variant romaani “Kusagil lennata” avastseenist, aga vägivaldse konflikti asemel siis hoopis taevalikum sekkumine.

Ja eks surmast on siin veelgi juttu, lugu raamistav tegelane on Coppercorni ja varesetüdrukute kohtumist pealt nägev vanem lesk, kes tunneb puudust oma ammu lahkunud mehest, ja loodab, et taevas kohtavad nad sellistena nagu nad olid noorte ja õnnelikena. Eks näis. 

Jällegi vähe ebatavaline de Linti tekstide lugemiskogemus - romantikat on, aga see on ühe peategelase mälestustes. Aga samas, need varesetüdrukud, eksole. Ning see Jilly Coppercorn, kes millegipärast näib olevat üks oluline tegelane Newfordis. Tuleb uurida.

Triinu Meres - Kes ma olen? (Vikerkaar 1-2, 2022)

 

Lühike tekst, kus neljal leheküljel püütakse surnuks pussitada valitsejannat. Kui juba loo pealkiri väljendab segadust, siis küsimusi jaguks küllaga, et millega siin lühiloos õieti tegu on. 

Esmapilgul võiks seda pidada fantaasiatekstiks. Aga kas see on episood millestki suuremast? Või on see unenäoline lühilugu? Millest selline järjekindel pussitamine? Miks on peategelane vastu võtnud sellise töö? Miks need jumalvalitsejad on võõralt maalt (või koguni planeedilt)? Ja see salapärane “hoi” ja hingede rändamine.

Millegipärast tundub, justkui oleks see tekst kerges suguluses Manfred Kalmsteni “Kaarnalauluga”, aga … ei või ju ometi olla? Igal juhul, toimetajate poole intrigeeriv valik.

Ave Taavet - Kuller (Looming 2, 2022)

 

Pandeemiaproosa ehk lugu mehest, kes tellib koju valmistoitu. Kullerid on üldjuhul erinevad võõramaalased, kuid seekordne on … noh, jumal teab kust pärit. Aga teadagi, Jaanil hea võimalus tolerantne olla jne.

Paar päeva hiljem jõuab Jaan vaid unistada võimalikust tellitavast toidust, kui see kuller ongi ukse taga! Vähe räsitud sööki pakub, aga tühi kõht on kuningas. Edaspidi kuller enamvähem peatubki Jaani korteris ning kullerteenuse ega toidu eest raha ei nõua … No see toit näeb tihti kuidagi kahtlane välja, aga mis teha, käepärane.

Et Jaan töötab kodukontoris, tuleb küll kullerist tihti vabaneda, sest noh, videokoosolekutel tunnevad teised ebamugavust, kui mehe õla taga on näha sellist vähe kahtlast mordat. Ühel päeval ongi kuulda õuelt kära ning aknast välja piiluv Jaan näeb kullerit naabrinaiselt saia ära kiskumas. Vihane naaber tuleb Jaaniga õiendama ning mees avastab nüüd, millega ta kulleri puhul õieti tegu on … ja mis on selle teenuse tegelikuks hinnaks.

Tänu “Rehepapile” on kratiloome kogenud taasõitsengut, ning sedagi teksti võiks pidada dekonstruktsiooniks Kivirähki dekonstruktsioonist: nüüd saad telefonis reaalajas jälgida, kus su kratt õieti tegutseda võib. Noh, humoorikas tekst tänapäeva eluolu asjus.

Ajakirja kodulehel on üleval video sellest, kuidas autor esitab samas numbris ilmunud lugu “Meelis ja rästad”.

Narine Abjgarjan: Taevast kukkus kolm õuna

Kõigepealt ütlen, et mõtlesin, mõtlesin ja lõpuks jätsin panemata sildi "maagiline realism".

Sest maagilist realismi on ses raamatus täpselt niipalju, kui elus. See tähendab, mingid veidrad paralleelid inimelu ja looduse käikude vahel paistavad olevat, aga kui neid paralleele pidada kokkusattumuseks ja kunstlikeks, lihtsalt inimmõtte omadus on näha mustreid, on see täiesti mittemaagiline teos. Jah, juhtuvad veidrad asjad, mõned täiesti selgelt väga veidrad - kuid tõstke käsi, kes ei teaks mõnda päriselus juhtunud veidrat asja? Ilmselt on neid veidraid asju lausa palju.
Elu ongi veider. 
Kokkusattumused, imed ning kummalised see-pole-ju-võimalik-aga-juhtus lood. 
Lihtsalt kui tahta näha, on igal ennustaval unenäol või salapärastel moondumistel, nägemustel ning miskipärast-veendumustel mingi tavamõistusele arusaadav taust samuti olemas.

Nii raamatus kui elus, pean silmas.  
Olgu, selles teoses on neid kummalisusi päris arvukalt. Aga noh - see on ka kirjaniku looming, eks, mitte pärispäris PÄRISelu. 

Muidu on see värskendav, äärmiselt värskendav raamat ses osas, et kõik peamised tegelased on vanad. Jah, vahel lipsab sisse mõni noor tegelane ja need vanad tegelased on ka kunagi noored olnud ja sellest on kirjeldusi, isegi pikki - aga ka kõige noorem peategelane peab ennast vanaks, suhtub endasse kui vanamoori ning teose alguses sureb paar päeva teadlikult. Paneb surirõivad tuppa valmis, söödab ohtralt kanu, kelle juurde ei pruugi paar päeva kedagi tulla, kastab isegi köögiviljaaeda, kuigi ise ei jaksa hästi püstigi seista. 
Vanad inimesed - aga raamat ongi sellest, kuidas nad ei ole ebaolulised, nende päevad pole lihtsalt tiksumine surma poole, vaid nad on elus, nende tunded on ehedad. Nad on päris. Elu ei ole läbi, mis siis, et sa pole enam õhetav nööbike, aga elu ei alga ka pärast viiekümnendat, sest selleks ajaks oled sa korjanud kogemusi, mälestusi, selgusi ja ebaselgusi, mis teevad sinust just sinu. Ja neid ei saa, neid ei TOHIGI ära anda või olematusse kirjutada. Sa oled see, kes sa oled, just tänu nendele. 

Vanu inimesi on igasuguseid. Osad vanad kibestuvad, osad hakkavad heietama, osad teevad harjunud asju ikka edasi täpselt sisseharjunud moel, osad säravad oma lõputus headuses nagu kuukivid. Kõigil vanadel on valud - keegi ei ole hingevaluta elanud, aga kuna selles raamatus kirjeldatud külas on kirjeldustega  kaetud nii nälg, maavärvin kui sõda, pole tõesti kellelgi isegi lootust elada valuvabalt. Samas on situatsioonikoomikat, paksu surnud ämma kirstu mahutamise raskus ja pärm peldikus, elu on vaheldus ning igasugust õnne on selles sama ohtralt kui valu. 
Ütleb see raamat ikka, noh. 

Ainult ühest asjast ei saa ma aru.
Ennustused ja tuhakspudenemised, visandites viirastuvad surnud majaomanike näod, kahtlased nälja-, maavärina ja sõjaaja kestused, algused ja lõpud - selle kõik neelan alla. Niimoodi võib maailmas minna, maailma näha, kõik on võimalik.
Ent kellele ja miks tuleb pähe talvel paksu lumega VANKRIGA sõita?! Kas sealkandis siis saane-regesid ei tunta või?!

Sehkendaja
Tilda
Lugemissoovitus
Triinu raamatud
Raamatumuljete kodu
Loteriis varem
Goodreads
Raamatutega

Naomi Kritzer - Cat Pictures Please and Other Stories (2017)

 

Olles paari Kritzeri lugu kogenud, oli juba mitu aastat plaanis seda kogumikku osta, aga noh, raamatu veidi kõrgem hind sundis jahtima vähe soodsamat hetke. Igal juhul, loetud see sai ja elamus on parem kui Kritzeri võitluskaaslase Kelly Barnhilli kogumiku puhul (Barnhill tekstide keskmine hinne 4,9; käesoleval kogumikul on see oluliselt kõrgem: 5,5).

Ka Kritzeril on mitmeid fantaasiatekste, aga põhirõhk siiski ulme poolel. Aga siit ei tasu otsida teaduslikku fantastikat või koguni kõrvaulmet, autor on eelkõige inimeste uurija ning ulmelisus on pigem võte fantaasiarikkamaks väljendumiseks. Ehk siis paljugi oleks võimalik realistliku kirjanduse võtetega läbi kirjutada, aga see oleks ju … palju tavapärasem.

Kritzer on kahtlemata nö humanistlik autor, ta tekstides on inimlikku soojust või koguni lootust paremale maailmale, kasvõi mikroskoopilistes mõõtmetes.

Omaette teema on nö lähiajaloo käsitlemine fantastilises võtmes, mis mõnel juhul paneb õlgu kehitama või siis ei teki haakumist. Aga siin vast pigem tegu lugeja kaugusega autori sellisest kogemusest ja kultuuriruumist.

Huvitav, et autor on alles viimastel aastatel kutsutud nö kõvemate koostajate temaatilistesse antoloogiatesse, loodetavasti nüüd saab Kritzeri tekste ikka mitmest kohast veel lugeda.

Cat Pictures Please • 6/10

Ace of Spades • 5/10

The Golem • 6/10

Wind • 5/10

In the Witch's Garden • 6/10

What Happened at Blessing Creek • 6/10

Cleanout • 6/10

Artifice • 6/10

Perfection • 5/10

The Good Son • 6/10

Scrap Dragon • 7/10

Comrade Grandmother • 4/10

Isabella's Garden • 6/10

Bits • 6/10

Honest Man • 5/10

The Wall •  4/10

So Much Cooking • 5/10

Charles de Lint - Barrio Girls (Under My Hat, 2012)

 

Esimene de Linti tekst, kus pole tugevat romantilist tooni - tõsi küll, tegu ongi nooremale lugejale mõeldud antoloogiaga, ning selle teksti kaks 15-aastast neidu alles avastavad või unistavad, mida võiks neile pakkuda mõni romantiline suhe.

Ainult et juhtub nii, et kui nad ühel ööl kõrbes uitavad, puutuvad nad kokku õela nõiaga, kes põhjustab tüdrukuid jälgiva ihukaitsja surma. Veel hullem, järgmisel päeval avastatakse, et laip on verest tühjaks imetud.

Tegemist on vampiirnõiaga!

Senised vampiirifännidest neiud teevad fänninduses omamoodi kannapöörde, ehk nüüd võiks hoopis üheskoos nõiaks saada … aga kuidas küll hävitada seda vampiirnõida? Asula ääres elab üks kummaline vanamees, kes võib olla … Igal juhul, vanamees pakub viisi, kuidas nõid hävitada.

Noh, selle looga tekib haakumisi de Linti kolme tekstiga. “Kusagil lennata” lõpus on pea samasugune soovitus, kuidas nõiale vastu hakata. “Südame metsad” ja “A Tangle of Green Men” ongi sellised kõrbest tõukuvad lood oma ladina-ameerika-indiaani müsteeriumidega. Aga mis teeb selle teksti neist kindlasti erinevaks, on see, noored tüdrukud tahavadki vampiirnõida hävitada nende ihukaitsja tapmise eest, ja selline verejanu on de Linti kangelaste puhul vähe ootamatu (mitte et ma oleks palju lugenud, eksole). Et siis selline verine muinasjutt.

Ave Taavet - Parapuškin (Vikerkaar 1-2, 2022)

 

Päris naljakas lugu sellest, kuidas omaaegsed meediumid kiusavad oma sahkerdamiste ja labasustega teispoolsuses olijate õndsat olemist. Nii on kuulsa Puškini rahu häirijaks üks Kuressaare kodanlane, endine linnapea Heinrichsen, kes seanssidel pommib austatud poeedilt uusi luuletusi ja kohendab neid … kaasajale sobivaks. Mis on sobilik väikekodanlusele, see … äratab Puškinis õudust. Aga mis teha, kui oled niimoodi vangistatud meediumi ahelatesse.

Siiski, omal ajal duellis hukkunud Puškini käeulatuses ei tasu tulirelva hoida.

Kui Taaveti jutukogu ei avaldanud just kõige löövamat muljet, siis niimoodi üksikteksti kogeda on päris lahe. Või siis selle teksti kõrgkultuuri ja väikekodanluse pinge niivõrd … löövalt esitatud - ega siis Puškin ainus ole, kes selliste hingekaubitsejate võrku langenud (mainitud on veel Goethe, Schiller ja Jeesus). Mõtlemapanev!

Mari-Liis Müürsepp - Mutt (Vikerkaar 1-2, 2022)

 

Müürsepa senise lugemiskogemuse taustal vähe harjumatu tekst - tavapärase noore inimese asemel on peategelaseks keskealine naine (kellel on küll hilisteismelisest või noorukist poeg, niiet ikkagi midagi müürseppalikku). Naisel on nimelt see probleem, et ta tunneb end viimasel ajal haigena. Mitte nüüd vaimselt segaduses, aga lihtsalt et köha ei taha kuidagi laheneda. Võiks ju arsti poole pöörduda, aga milleks sellise küsimusega tülitada. Kuid kuuma dušši järel avastab ta oma kehalt pruunid laigud. Ja mõne aja pärast hakkab ta välja köhima pähkleid. Ja tunne nagu ta jääks üha lühemaks. Ja nohu asemel voolab nüüd ninast karamelli. 

Viimaks tuleb poeg koos sõpradega koju.

Ma nüüd ei oska öelda, et kas sel jutul on sügavam filosoofilisem või tunnetuslikum elamus. Loo puänt tuletab meelde samas ajakirjanumbris ilmunud Margit Lõhmuse loo "Aed", kus ühes joonealuses (lk 18) on juttu Sellest (või ehk õigemini "sellest"). Aga mida Müürsepp õieti ajab? Harjutus kirjutamistemaatika laiendamiseks? Või versioon Gregor Samsa ja Oidipuse kompleksi teemal? Ei tea. Hirmus värk.

Ahjaa, tegemist on hingede rändamise ja reinkarnatsiooni teemadele pühendatud erinumbriga.

John Kessel - Fix That House! (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2020)

 

Lühilugu noorpaarist, kes ostavad endale lõunaosariikides asuva 1846. aastast pärit maja ning otsustavad selle taastada võimalikult autentselt. Mis on muidugi keeruline ülesanne: maja on eri omanike poolt kõvasti muudetud, pole saada autentseid ehitusmaterjale ning kuidas leida asjatundlikke (ja samas odavaid) renoveerijaid. Lisaks muidugi see, et maja on algselt ehitatud vähe teistsugustele vajadustest lähtuvalt kui tänapäeval asjakohane. Aga noor abielupaar otsustab siiski valitud teed jätkata; seda enam, et korraga on laps tulekul ja nii tore oleks lapsele pakkuda sellise majaga lapsepõlve.

Kuid lõpuks jäädakse ikkagi aja ja rasedusega jänni ning majapidamisse tuleb abiks ikkagi nais- ja meesori osta.

Ehk lugu põhinebki üsna ootamatul puändil, enamuse osa loost ei osanudki sellist alternatiivajaloolist suunda oodata, ikka mingi õnnelik pereelu ja rikkurite elustiilimured. Autor on kõige selle orjandusliku teema üsna osavalt ära peitnud ning alles lõpulõikudega lööb lugejal üsna korralikult jalad alt ära (sest noh, kui sul on orjad, siis saad neid ka kasutada). Meisterlikult teostatud.

Charles de Lint - Südame metsad (2009)

 

Võiks arvata, et de Lint on siinse raamatu keldi ja põlisameeriklaste mütoloogiat uuesti kasutanud hiljem ilmunud jutustuses “A Tangle of Green Men”: jälle ühe põlisameeriklase selja sirgeks löömise lugu (Tommy, ehk ka Bettina) ja jälle need puuvaimud, kes/mis pole küll nii metsikud kui siinne Glasduin (ja noh, Newfordi asemel on seal muidugi Bordertowni maailm).

Nagu “Kusagil lennata”, lugesin käesolevat romaani kolmandat korda ja nagu ikka, siis esimene eestindus tundub kuidagi … parem, või lähedasem. Ja ega suurt oska lisada eelmiste lugemiskordade muljetele. Vahest mõjub ikka häirivalt see neitsi Maarja pjedestaalile tõstmine Bettina poolt (ikkagi naisalge või nii; feministlikust sisust oleks vast liig rääkida), samas muidugi see ladinaameerikalik katoliiklus paistab luterlikule kultuuriruumile kahtlemata ühtaegu veidralt paganlik ja padukristlik. 

Eks see vähe kõhklusi tekitab, kui palju vabadusi võib autor endale lubada keldi või erinevate põlisameeriklaste mütoloogiate tõlgendamisel (mitte et ma kumbagi tunneks); igatahes romaani lõpus selgub, et neist ülem on ikka Kaaren ja Varesetüdrukud (ja Margaret?), kes olid olemas juba siis kui vulkaanikoerakesed jms loodi (nojah, Varesetüdrukud käivad Tiibetis ja mujalgi, siinsed olendid on ikka väga kohapõhised - mis siis tekitab selle suure konflikti). Ja eks siingi on Arm (huvitav, kuidas seda originaalis nimetatakse?), mis muuhulgas on seotud Glasduiniga.

“Tädi Nancy lasi kuuldavale arusaamatu heli. Tema pea pöördus, pilk fikseerus ta reisijal. Ellie tardus õudusest, nähes groteskset nägu. Kõige hullemad tundusid silmad. Neli tillukest silma vaatasid kergelt allapoole ja pisut kummalegi poole küljele. Nende kohal vaatasid kaks suuremat otse talle silma. Lõpuks vaatas veel üks paar pealael üles. Igaüks neist, vaatamata oma hõbejasele võõrikule läikele, oli äratuntavalt tädi Nancy oma.” (lk 447)

Ehk eestindatud romaanide vahe on seegi, et kui eelmine oli mütoloogiliselt eelkõige faunapõhine, siis siinses müüdiajas on kogu fauna ja floora õige elav (autorile paistab vaat et valmistavat mõnu kõiksugu kõrbeelanike ja -taimede nimetamine - mis vast peaks siis lugejate kujutluspilti kõrbelikust keskkonnast elavdama). Ehk siis see romaan on vast ka enam ökoloogilise kallakuga.

Nagu eelmistes postitustes olen kirjutanud (siin ja siin), on see tekst romaanina komplekssem, aga sellega ei kaasne tingimata niisugust vallatut lugemisrõõmu nagu “Kusagil lennata” puhul; või noh, ehk ma pole nii nõudlik lugeja.

Beksultan Nuržekejev - Mispärast? (Kõrbeliivade kumedast kuminast,1982)

 

Lool on tõesti põnev sissejuhatus (keegi hiilib öises külas mõrtsukatööd tegema), aga peale koledusi avatakse taust ning selgub, et tegu on kollektiviseerimise aegse Kasahhi piirialaga, kus nõukogude võimu kehtestamise viis tekitab vanamoodsates inimestes tõelist segadust ja hirmu (muidugi, arvata on, et see, kuidas seda lugeda nüüd ja kuidas tollal nö tavalise lugeja poolt, see mõnevõrra erineb); ning pigem eelistatakse üle piiri põgeneda. 

Loo keskmes on kaks venda - elumehest jahimees kui kohalik kuulsus ning tema vend kui nõukogude võimu aktiivne toetaja, kes peab kohalikke organiseerima ning ühtlasi osalema korrakaitses ja piirivalves. Elumees, kohalike naiste ja abielumeeste hirm, ongi loo alguse mõrtsukatöö autoriks … ning vennal on hirmutav ülesanne ta tapatöö tõttu arreteerida ning seejärel vahi alt põgenenud vend uuesti kinni püüda.

Ainult et … see elumees on ainus mees, kes nüüdseks saaks perekonna jaoks järglasi viljastada (nõukogude vend on varem haavata saanud ja lastetu). Kuid mõrtsukas tuleb peatada, kasvõi elu hinnaga.

““Umbet, sa imestad nähtavasti, mis inimene see küll on, kes tahab tappa oma lihast venda. Mul pole õigust suhelda nagu inimene inimesega nende inimeste sugulastega, keda ta on tapnud, niikaua kui ta on elus. Ainult üks asi ajab ihukarvad püsti - ma tapan oma pere viimase järeltulija. Meie pere viimase mehe. Mul pole poega ja siis ka mitte enam venda, alles jäävad kodumaa, rahvas ja seltsimehed - sellised sõbrad nagu sina.”” (lk 161)

Ühesõnaga, selline raske sotsialistlik dilemma - kas veri või rahva üldine õnn. Valik on selge, ainult et … autor pole seda nii lihtsalt lõpetanud (või jällegi, nüüdisajal ehk loed tollaseid klišeesid vähe teistmoodi?). Najmanbajeviga sarnane temaatika, aga hoopis teistmoodi lahendatud.

R. A. Lafferty - Days of Grass, Days of Straws (The Best of R. A. Lafferty, 2019)

 

Tekst algab kui sisenemisega mõnda Charles de Linti müüdiaega, aga siis keerab muidugi täiesti psühhedeelseks karnevaliks ning lugejana jään küll jänni, et millest siis õieti juttu on. Või tuleb mõelda, et katoliiklasest autor läks vähe pööraseks oma religioossete tunnetega (kuivõrd aegajalt on juttu jumalast ja jumala hukutamisest ja puha)?

Kahtlemata taas üks kogumiku segasemaid tekste, ning kuigi Lafferty puhul räägitakse absurdist, mõjub see jutt vast pigem sürreaalsena (või on see järjekordne lihtsustamine, eksole). Kõik need taevaselt mäelt kukkuvad torsod ja pead (langenud inglid? Või noh, kas nüüd just inglid ja pigem sealt äralükatud või ärakasutatud). Ja see maailmade segunemine, selles on teaterlikku vunki - kui järele mõelda, siis annaks paljudest tekstidest välja tõmmata löövaid sketše (ja noh, lavastus ei pea teatavasti olema autoritruu). Muidugi, Lafferty pööraseid maailmu oleks veel “lihtsam” filmikunsti võtetega edasi anda.

Aga see läheb juba käesolevast tekstist liialt eemale, sest tegelikult mul pole nagu midagi öelda.

Kaldarbek Najmanbajev - Puhtest päevasüdameni (Kõrbeliivade kumedast kuminast,1982)

 

Igati emotsionaalselt traagilise lõpuga lugu, mis tegelikult on päris mitmekesine lugemismaterjal. Nagu jutu lõpust selgub, oleks tegu justkui 1939. aasta märtsis juhtunud looga - ehk on see Kasahstani ajaloos mingi märgiline hetk, ei oska öelda (või lihtsalt üks tuntud lugu?), küll aga huvitav (propagandamaiguline?) lugu nõukogude võimu kehtestamisest maarahva hulgas. Kuidas kehvikud pääsesid rõhujate võimust, kuidas kolhoose moodustati ja suuresti rikkamate vara ümberjagades ühisvara saadi, kuidas kolhoosid toimisid. See on vaat et sotsrealistlikust varasalvest - konflikte on, aga enamus on rahul ja teevad koostööd, neil on positiivsed ootused.

Samas aga on säilinud traditsiooniline külaelu, kus mehed otsustavad naiste eest ja kus on vaja küla austatumate heakskiitu ning vajadusel pöördutakse ka jumala poole. Nõukogude kord nagu oleks (kolhoosiga seonduv) ja ei oleks ka (kogu kolhoosiväline elu).

Ja muidugi siis 64-aastase isepäise mehe lugu, kes on võtnud teise naise ja nüüd korraga esmakordselt isaks saamas. Aga jah, kasahhi tulipea on ikkagi kasahhi tulipea, ja kahjuks on seekord tragöödia ootamas. Et jah, kokku siis omamoodi veider kompott.

R. A. Lafferty - Thieving Bear Planet (The Best of R. A. Lafferty, 2019)

 

Kerge sarnasus Robert Sheckley “Tont nr 5” looga - ses suhtes, et ekspeditsioon saabub uurima planeeti, mille kohta on seni talletatud vastuolulisi infokilde. Ja kohale jõudes ootavadki neid veidrad lendorava laadi olevused, kes varastavad kõike võimalikku. Aga nagu peagi selgub, on need olevused võimelised omandama ka maandunute füsioloogilisi protsesse ja mida kõik veel. Ning iseenesest algselt humoorikas tekst keerab õige õuduseks - kui vaid Lafferty kirjutaks nö horrori võtmes.

Loo teises pooles tuleb ka võimalik seletus, mis sellel veidral planeedil õieti toimub nendega, kes sinna aegade jooksul on maandunud ja millest nad ilma jäänud. Või nii.

Võrreldes Lafferty viimaste loetud tekstidega on see mõnevõrra selgem lugu, noh, seda on võimalik loogiliselt või õigemini tavapärase lugemisharjumusega jälgida. Muidugi, tegelased on siin tüüpiliselt laffertlike reaktsioonidega, mis on ühtaegu humoorikad kui ka õudustäratavad. Kokku moodustub sellest õige hea kompott.

“‘It offers no threat to human life or activity, no danger to bodily health, and only slight danger to mental health,’ the great John Chancel had written about it a century before this. ‘It has almost uniformly ideal climate, though it is not a place to generate sudden wealth. It is serene in environment and in ecological balance, and it is absolutely caressing in its natural beauty. But it does have a strange effect on some of its visitors. It forces them to write things that are untrue, as it is forcing me to do at this moment.’ That was an odd thing to write in a ship’s log.” (lk 398)

Me armastame Maad 2: Viimane laev (2017)

 

Kogumiku võiks tinglikult jagada pooleks: enne (Gurevitš kuni Bilenkin) ja pärast (Larionova kuni Zolotko) 1980. aastat avaldatud tekstid. On retroulme ja tänapäevane ulme - muidugi, ühegi teksti puhul ei saa vast juttu teha kõvaulmest, kõik tekstid on pigem tulevikku asetatud inimeste dilemmadest; üldinimlikud teemad, mida võiks samahästi teisendada möödunud või ülemöödunud sajandi ilukirjanduseks. Ühesõnaga, üldinimlik värk, aga ulmelises foonis.

Esimese poole tekstid … no pole vast enamat kui näited oma ajastu kirjutamisvõimalustest. Huvitaval kombel on näiteks Vandermeerid oma ulme ülevaateantoloogiasse valinud siit Žuravljova “Astronaudi” kui ka Bilenkini (temalt küll üks teine tekst). Mingil moel huvitav lugeda, aga … teatav lapsikus ei lase tekstidel nagu suuremat mõju avaldada.

Kuid antoloogia teine pool (no erandiks Puhhov, ent selline seisundiulme käib mulle tavaliselt üle pea) on küll päris särisev - valikud, millega inimesed kokku puutuvad või mida nad ise teevad, need on, nagu öeldud, üsna ajatu probleemikirjandus. Moodustuvad lugude paarid: Larionova ja Kamenko, Rudenko ja Iljin ning ehk Bulõtšov ja Zolotko. Kui Puhhov välja arvata, siis möllu saab ning samuti saab kõikuda moraalsetel kaalulaudadel. Oled sa pragmaatik või romantik või humanist või või või … no eks ole veel võimalusi.

Tekstide keskmine hinne on 4,67 (võrdluseks: “Me armastame Maad 1” 5,11, “Raevu päevad 1”  4,7, “Raevu päevad 2” 4,8). Kui õieti aru saan, siis ükski neist autoritest pole esindatud selles sõjaõhutajate nimekirjas.

Georgi Gurevitš: Lohe Infra 4/10

Valentina Žuravljova: Astronaut 4/10

Valentina Žuravljova: “Kotkapoeg” ei naase 4/10

Ilja Varšavski: Otsusta ometi, piloot! 4/10

Dmitri Bilenkin: Tema Marss 5/10

Olga Larionova: Päike jõuab Veevalajasse 5/10

Sergei Kazmenko: Viimane laev 5/10

Kir Bulõtšov: Kolmteist aastat teel 6/10

Mihhail Puhhov: Üles visatud 3/10

Boriss Rudenko: Limaan 5/10

Vladimir Iljin: Kaugkosmose seadus 5/10

Aleksandr Zolotko: Eluskala kaugete vahemaade taha transportimise spetsiifika 6/10

ulmekirjanduse baas

Naomi Kritzer - So Much Cooking (Cat Pictures Please and Other Stories, 2017)

 

Meenub, et esimese koroonalaine ajal oli kuskil juttu sellest tekstist, ja tõepoolest, tollastes oludes (oh, juba kaks aastat tagasi, need aastad on olnud kui igavik) võis see mõjuda ühtaegu muserdavalt ja lohutavalt.

Ehk siis lugu linnugripist, mis inimestele kandudes osutus õige surmavaks. Tulemuseks siis kõiksugu karantiinid ja esmatarbekaupade kadumine jms; sellega omakorda kaasnes rüüstamised ja muud rahutused jne, aga selles loos mainitakse seda möödaminnes. Peategelane on toidublogija, tekst koosneb blogi sissekannetest, mis kanduvad toidutegemistest õige eemale - sest noh, pole just kättesaadavat toidukraami, millest huvitavaid rooge valmistada (kartowlid!), aga samas on jätkuvalt lugejaid ja nö arvamusliidrina tuleb midagi neile pakkuda.

Elu on muutunud, muidu lastetule abielupaarile on nüüd lisandunud kaks tiinekast vennalast (sest vanemad peavad töötama ja ei taha riskida, et viivad toovad haiguse nendeni). Ja siis veel kaks last, ühe vennalapse sõber ja tema väikevend. Ja siis järgmine sõber ja järgmine. Koguneb siis kuus last, kelle vanemad ei puutu nendega kokku, kartuses, et võivad neid linnugripiga nakatada - aga peategelasel on aiaga maja ning neil pole vaja tööülesannete pärast välismaailmaga kokku puutuda. Ühes  majapidamises siis kaks täiskasvanut, viis tiinekat ja üks väikelaps.

Ja kuidas neid siis toita. Või tegevuses hoida. Ja üldse selge mõistuse juures püsida - seda enam, et väljaspool ei lähe midagi paremaks, pigem kogevad lapsed isiklikku traagikat.

Nagu ikka, inimlikku soojust ja natuke huumorit ja eripärasid; maailm on küll hull koht, aga see ei tähenda, et sina pead huntidega kaasa uluma. Eks see praegune olukord ehk langetab teksti hinnet, kuna … tüdimus (jajah, hoiatav näide on Tihhonovi “Maailmalõpu päevik”, kus need haiguselained jäidki venima kuni oma fataalse (ja ulmelise) lõpuni).

R. A. Lafferty - Funnyfingers (The Best of R. A. Lafferty, 2019)

 

Järjekordne näide veidrast jutuloomest, ikka omapärane maailm ja kiiksuga lahendused. Mis iseenesest juba ei üllata … aga üllatab ikka.

Nagu kaassõnast selgub, on see omamoodi versioon Orpheuse müüdist - seda süvitsi tundmata paistab küll olevat kaasatud mõned detailid (või siis tegu tõesti tugeva remixiga, eksole). On üks ameerika tüdruk Oread, kes on … noh, veider. Ja ta võõrasisa on veider. Võõrasema on vast tavaline ameerika naine, kes õnnetuseks armastab seda meest ja nende kasutütart. Isa ja laps on nimelt … kuidagi seotud maailma ühtede alustaladega, kes sepistavad rauast misiganes esemeid (näiteks piibli jumalale rauast käsilauad). Isa ja tütar (ja veel mõned) on pikaealised olendid, kel on kolmeosalised sõrmed ja varbad (“funnyfingers”), mis võimaldavad … teha asju.

Oread ei tea, et ta on selline pikaealine. Kuid igal juhul, areneb ta füüsiliselt palju aeglasemalt kui ta eakaaslased, ning viimaks ülikooli jõudnuna on sellisel väikelapsel iseenesest keeruline õppida, aga … Oread pole tavaline nooruk, eksole. Tema käsutab rauda.

Ja eriline tõmbab vahel ikka ligi, nii on Oreadist huvitatud ta kooliaegne kaaslane, kes tahab neiuga pidevalt abielluda … aga ikka Oread keeldub. Viimaks peab neiu/tütarlaps/laps järgi uurima, kes ta tegelikult on … ja noh.

Ei oska seda õieti kokku võtta. Sest oluline on, kuidas tegelased väljenduvad ja seda ei hakka kirjeldama tavalise blogipostituse raames. Sest tsiteerida tahaks, ja siis juba pikalt ja no kas siis niimoodi saab (saab küll, aga aega ka pole. Ja ka selget mõtlemist. Vabandused, vabandused).

Naomi Kritzer - Honest Man (Cat Pictures Please and Other Stories, 2017)

 

Americana kelmilugu Kritzeri moodi ehk ühe naise elukäik Teise maailmasõja aastatest sajandivahetuseni, kes kolmel korral puutub kokku ühe triksterliku kelmiga - kes petab pettureid. Aga naine on aus ning seepärast teda kelm otseselt ei puutu.

Küll aga ennustab kelm naisele ta tuleviku, mis pole kuidagi mustlaslikult pahaendeline, mida saaks vaid raha põhjatusse kurku valamisega ära hoida. Ei - naise mees naaseb sõjast, nad saavad lapsed, nad kõik omandavad hariduse ja elavad kuni surevad. Ainult et mees sureb natuke varem ning nüüd on vana naine üksi silmitsi pahategijatega. Kuid taas ilmub muutmatult noor trikster ja pakub talle omamoodi abi.

Kuni loo lõpuni on selline vähe uimane värk, aga see viimane petuskeem oli kuidagi südantsoojendav (jajah, üsna omane järeldus Kritzeri lugudele, eksole).

R. A. Lafferty - The World As Will and Wallpaper (The Best of R. A. Lafferty, 2019)

 

Alustame lihtsa ja selge tõdemusega, et ma ei oska seda lugu ümber jutustada. Noh, nagu umbes olen kogenud Lafferty pea kõigi tekstide puhul. Siin on pidevalt mingi askeldamine ja avastamine, aga kuidas seda kokku võtta, eks ole. Sest kõik need pisiasjad.

Siinne tekst leiab aset Linnas, mis ongi kogu maailm. Linn loovib ookeanil ja toimib enamvähem iseenesest. Peategelane on William Morris, kel on kuulus nimekaim 19. sajandist ning kes otsustab minna seda Linna ehk maailma avastama: eesmärgiga jõuda maailma lõppu.

Linn on ühtaegu utoopia vaimust kantud, aga õige düstoopilise olemusega. Kõikjal on võrdsus, kõik on rõõmsad, ja kes pole rõõmus, see tükeldatakse. William kulgeb ühest kvartalist teise, algul ühe, siis teise naisega. Kvartalid täis erinevaid imesid, kvartalid täis erinevaid tegevusi. Ja peale maailma äärt on ta korraga tagasi alguskvartalis, aga nüüd … on midagi veidi teistmoodi. Williami saatus on nüüd määratud.

Mingil moel tundub, et Lafferty ei tahagi luua usutavat tekstimaailma, vaid omamoodi … raju tekstimasinat. Kui hiljuti mainisin autoriga seoses Jüri Ehlvesti, siis nüüd võiks veidi lisaks mõelda brechtilikule võõrandumisefektile, aga see pole muidugi päriselt see, mida Lafferty oma jutustamisviisiga ajab. Tekstiloogika ongi lihtsalt selline, et kas võtad mängu vastu lood sellest kunstliku mängumaailma (mis pole just “make-believe” laadis kogemus) või noh, asi hakkab vastu. Mis on ikka üpris ootamatu lähenemine tavapärase ulmekirjanduse kõrval.

Poeetiline punane raamat. Ukraina. Poetics of endangered species. Ukraine (2007)

 

Mõned luuletused sellest kaunilt illustreeritud raamatust.

Loodjuur

Ei, ma ei ole äike,

olen äikese eelaimdus.

Kutsun välgu 

alla

enda peale.

Ise põlen ära,

aga taeva päästan.

(Oleksandr Šmok, lk 9)

Välekonn

Mu palve

on suunatud üles - taeva poole.

Laulan oma armsast hubasest soolaigust,

kuniks hakkab valus.

Kuniks teda veel on.

(Vassõl Gerassõmjuk, lk 22)

Salvei

Ära murra mind!

Ära kisu mu juuri!

Omaenda valu ei oska ma leevendada,

võõra valu võtan aga

oma surma hinnaga.

(Vassõl Gerassõmjuk, lk 32)

Ukraina jõesilm

Las mõni ütleb -

mis imelik elukas,

maailm pole sellist varem näinud.

See on ikkagi parem,

kui et siin mind

enam keegi ei näeks.

(Vassõl Rjabõi, lk 43)

Kuljuslill

Palun jumalat ja inimesi.

Vahetpidamata helistan oma kellukesi.

Ei kuulda taevas,

ei maa peal.

(Vassõl Slaptšuk, lk 60)

Alpi aster

Ma kasvan mägedes,

sirutan oma õiesüdame päikese poole,

sosistan tuulele kõrva

ja hoian maast juurega kõvasti kinni.

Ning ma tõesti ei taha leida end kuivamas raamatu vahel.

(Vassõl Gerassõmjuk, lk 90)