Puhas seisundiulme ehk oma 60 lehekülge palavikulist jauramist kosmilise üliteadvuse tekkest ja toimimisest. Võrdlemisi keeruline oleks öelda, kuidas sellist teksti kompaktsemalt esitada - selline monotoonne voog vist annabki üsna adekvaatse seisundikirjelduse, mille tulemuseks peaks olema lugeja jaburustumine. Sest noh, algselt inimteadvuse kaudu kirjeldamine moondub siis hübriidse (tehisintellekti juhitud) üliteadvuse kirjeldamiseks … mis lõpuks läheb läheb kosmiliseks teaduseks või nii. Ja no must auk.
Muidugi, see tekst võiks veelgi põhjalikum olla, kui esitada näiteks romaanivormis. Niisuguste kosmiliste tekstide lugemine on iseenesest hea - seda rohkem oskad hinnata tõeliselt häid lugemiskogemusi. Võib vaid kujutleda autori kirjutamisprotsessi, seda joobumist kujutluspiltidest ja väljendusvõimaluste vaesust.
“Universum paisub igas suunas valguse kiirusel. Inimese keha selles protsessis ei osale. Iga järgneva hetkega moodustab inimese keha Universumi mahust väiksema osa, kui hetk tagasi. Universum poeks nagu inimese kehast välja. Äkki selles ongi lahendus aja saladusele?” (lk 199)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar