Ausalt öeldes ei saanud ma mitmel pool kiidetud Taaveti juttudega suurt ühele lainele (raamatu poole vaatamiseks sain tõuke kasvõi siinses blogis käsitletud kogumikus “Eesti novell 2021” loo tutvustusest). Pealtnäha on pea kõikides tekstides igati huvitav ja eriskummaline maailmaloome, aga midagi jääb minu jaoks vajaka või siis ei satu ühisele soonele (või siis probleem selles, et pea nädal aega lugesin seda öösiti, mil tihti tuli vaeva näha lihtsalt päevaväsimusega jändamisele). (Aga samas tihti saabki nii vaid lugeda.)
Teadagi on kohustuslik määratleda kõiksugu (arvatavaid) mõjutajaid; nagu mujalgi pakutakse, ikka Heinsaar ja teatud retroromantika. Mitte et autor oleks epigoon, lihtsalt tundub, et ta fännabki sellist kadunud maailmakorda, kõik see külaelu või nõukogude aja eritingimused; noorelt autorilt on midagi sellist omamoodi ootamatu kohata. Või üldse sellist … klassikalist kirjanduslikku positsiooni. Samas oleks päris põnev näha, kuhu Taavet oma järgmise kogumikuga võiks jõuda, patt oleks annet vaka all hoida.
Minu lemmikuks on ehk see kakuliste eriskummalise uurija lugu … midagi on selles tekstis õige õõvastavat.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar