Noor naine töötab rindereporterina lähituleviku kodusõjaaegses Hiinas. Ta on valinud niisuguse ameti, sest on pärinud emalt Huntingtoni haiguse ning seetõttu pole vanaduspõlve niiehknaa oodata. Elu on seal ohtlik ja uudiseid välismaailmast suurt pole, aga ühel päeval loeb ta värskest ajalehest, et Huntingtoni haigusele on leitud ravi, mis paneb mõtlema, et kui ta end terveks raviks (juhul kui muidugi Hiinast elusana minema saaks), kes ta siis õieti oleks, mida ta tegelikult teha tahaks, millist elu elada - asjad, millest ta pole varem mõelnud.
Lugu on kirjutatud 2006. aastal ja esmakordselt on ilmunud selles kogumikus. Mõelda võib, et kas näiteks 15 aastat hiljem autor kirjutanuks Ameerika rahuvalvajatest, kes seal Hiina linnas ülestõusu maha surub ja sellega hoiab Hiina valitsuskorda elus. Millegipärast … olen hetkel kuidagi Hiina võimsusest pimestatud, ning hetkel mõjub see vähe ebausutavalt. Loo tehniline pool ongi sellisest 2006. aasta reaaliatest kantud: et infoallikaks võivadki olla paberlehed (kuigi rahuväelaste puhul on mainitud tsenseeritud uudisvoogu). Ameerika rahuvalveks on kaugjuhitavad maapealsed “droonisõdurid” - et siis kuskil Ameerika sõjaväebaasis istubki kari sõdureid (antud juhul koguni merejalaväelased), kes juhivad tuhandete kilomeetrite kaugusel olevaid nö inimsarnaseid lahinguroboteid. Eelkõige siis ameeriklaste elude säästmiseks - oli ju kirjutamisaegses Iraagis õige kuum lahinguoperatsioonide aeg jms.
Et jah, tekstil oleks justkui kaks poolust - ühelt poolt see üksikisiku draama või tragöödia; teiselt poolt see tulevikuolude käsitlus. Esimene on õige ajatu, teine pigem näide oma ajastu painetest või ootustest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar