02 september, 2021

Kir Bulõtšov - Kolmteist aastat teel (Me armastame Maad 2, 2017)

 

Kui antoloogia esimesed lood olid pigem nõrgukesed, siis nüüd peale Larionova ja Kamenko parematele tekstidele järgneb Bulõtšovi õige hea jutustus.


Uurimislaev on teel Luige Alfasse, kuhu see peaks jõudma 119 aasta jooksul. Kuid … tegu pole miski põlvkonnalaevaga, nimelt on olemas teleportatsiooni laadi tehnika, tänu millele saadetakse laevale varustust ja igaks aastaks uue meeskonna. Ainult et … ühel hetkel side Maaga katkeb. See, et Maast kaugenemisel kahaneb ka teleportatsiooni võimekus, on paratamatus ja seetõttu Luige Alfani lähenedes kahaneb aastate jooksul ka meeskonna suurus. Aga kui nüüd katkes igasugune side Maaga, on laeva lõksu jäänud inimesed igati plindris - kas jätkata sõitu Luige Alfani (jäänud 13 aastat sõitu selleni; ja 13 aastat tagasi, et jõuda sinna kanti, kus side Maaga võiks taastuda - üks uurija leidis aastaid tagasi, et sel teleportatsioonil on oma piir, tõsi küll, selle uurija pakutud piirist sõideti ammu mööda) või keerata laev kohe ümber ning alustada sõitu tagasi kodu poole (nii nagu instruktsioonis kirjas, kui peaks juhtuma sellelaadne probleem). Laeva naised ja mehed otsustavad jätkata. Kuid millise hinnaga?


Lugu on nähtud läbi laeva noorima ja uusima liikme silme läbi. Meeskonnavahetus jäi katkenud side tõttu pooleli, pool siinolejatest pidanuks lähipäevadel tagasi Maale saama, pool alustas oma aastast vahetust), kes õnnetul kombel armub esimesest silmapilgust endast veidi vanemasse naisesse - kes pidanuks järgmisel teleportatsiooniga Maale saama. Noormeest tabavad kõiksugu romantilised kujutelmad, naist … kohe üldse mitte. Ja noh, nüüd siis neil vaja 26 aastat kolmekümneliikmelise meeskonnaga üheskoos teel olla.


Jutustuse mikro- (peategelase armumine) ja makrotasand (see reis järgmisele tähele) on õige vastuolulised, ühelt poolt noormehe egoism, teiselt poolt aga uurimisretke saatus.  Selline vastuolu on esmapilgul üsna tavaline kirjandusvõte, aga samas see nooriku kiredraama niisuguse uurimisreisi kontekstis muutub mingil moel … inimlikuks katsumuseks, üleskasvamise looks. Või noh, suisa kunstiliseks kujundiks (autor ei anna miskeid kergeid lahendusi). Ootamatul kombel igati lahe tekst, meenutab juba jutukogust “Perpendikulaarne maailm” saadud head emotsiooni.



Kommentaare ei ole: