Naomi Kritzer - The Wall (Cat Pictures Please and Other Stories, 2017)

 

1989. aasta kevadel kohtub noor ameerika tudeng korraga oma tuleviku minaga, kes käsib sel neiul tollasesse Lääne-Berliini minna, et olla novembris tunnistajaks Berliini müüri langemisele. Nojah, külaline tulevikust ja tema nõudmised ja see, et ta tõepoolest teab peategelase olukorda … aga ikkagi, miks ta peaks õieti Berliini minema. Külaline tulevikust käib veel paar korda teda veenmas, kuni viimaks peategelane ostabki viimase minuti lennupileti Berliini, kus siis oma tulevikumina saatel kogeb müüri avanemist; ning miks ta õigupoolest pidi siia tulema ja kuidas see tuleviku-mina temani jõudis.

Natuke jabur jutt, mis ei tekitanud just suuremat emotsiooni. Autor toob järelsõnas välja põhjuse, miks ta sellise loo kirjutas - et tema põvkonna noortele oli Berliini müüri langemine justkui teatavaks murdepunktiks; nii nagu tema põlvkonna vanematele oli selleks tähthetkeks Woodstocki festival. Ja nii ta siis kujutleski, mis oleks võinud olla sellise tipphetke kogemine ühele tollasele noorele … aga ikka teadusliku fantastika võtmes (kuigi ajamasina toime jäi enamvähem lahti rääkimata).

Ühesõnaga, emotsionaalselt jäi vähe kaugeks. Eks siin muidugi on Kritzerile omast inimlikku soojust, aga see kandev idee jäi vähe kaugeks või mittemidagiütlevaks.