Lugu lähituleviku heaoluühiskonnast, kus kodanikupalgaga saab põhimõtteliselt rahulikult ära elatud - saad igapäevase leiva, tagasihoidliku eluaseme ning majapidamisroboti, mis kõige koduse eest hoolitseb. Ning vabal ajal võid tegelda kasvõi kaunite kunstidega või hobidega (ka nende eest on võimalik muuhulgas lisa teenida ja sellega võimaldada rohkem hüvesid - muidugi, ka reaalne töötamine on vägagi tulutoov. Ainult et vaba ajaga on siis nagu on).
Loo peategelane on osa sõpruskonnast, kellele meeldib üheskoos mängida kõiksugu vanaaegseid laua- ja strateegiamänge. Kõik on sellised kahe-kolmekümnendates noored, mõni püsisuhtes, mõni vahel vallalisem. Peale järjekordset lörriläinud suhet otsustab Mandy endale muretseda mehesarnase majapidamisroboti, mis võiks olla programmeeritud olema selline meessõber nagu Mandy soovib. Säästude eest (Mandyle meeldib maalida fotorealistlikke teoseid, mida on siis vahel müünud) ongi võimalik selline osta. Selle nimeks saab Joe ning peagi toob Mandy ta endaga kaasa lauamänguõhtule.
Jällegi, omamoodi südamlik ja armas ja irooniline tekst, mis oleks kui “Sõprade” tulevikuversioon, aga jah, hulga iroonilisemas võtmes. Eks see heaoluühiskond, nojah, puhas ulme, mis muud. Tekst on pigem nö kommete komöödia kui teadusliku fantastika ambitsioonidega; peamine on ikka see inimsuhete värk ja kummalisus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar