Esmatutvusest Barnhilli
jutuloomega jäi huvi senikauaks pähe undama, et otsustasin ta jutukogu
(soodsalt) osta (noh, samamoodi võiks osta ka Kij Johnsoni või T. Kingfisheri
või Eleanor Arnasoni või Naomi Kritzeri proosakogumikke, aga peab tabama õiget hetke).
Ei saa öelda, et oleksin saanud oodatud elamust (aga siiski), kuna, noh …
Barnhilli tekstid on tegelikult õige sünged. Aga ilusad ja jahedad. Kuid siiski
sünged. Noh, minusugusele koomuskijahtijale on see mõneti … Mis siis sellest?
Barnhilli lugude maailmad on
üpris sürreaalsed, eks tihti on oma osa selle loomises loo jutustamise viisis.
Tihti on jutustaja kõiketeadval positsioonil … aga lugejat sellele väga ligi ei
lase (noh, võiksime koguni kahtlustada metanarratiivseid võtteid. Tekstid pole
just lihtsate lugemiselamuste killast, pigem ikka sinna auhinnaulme kanti, mida
traditsioonilise ulmekirjanduse austaja kätte vast ei võtaks (jajah,
traditsioonid ja lugemismõnu ja mis kõik veel vajalik on).
Tegelased on kergelt nö
kuutõbised – nad satuvad (mitte alati just omal tahtel) üha irreaalsemasse
olukorda ning üldjuhul peavad selle peatamiseks või väljatulemiseks midagi
vastandlikku tegema (või siis avastama, et just vastandlikkuses ongi oma võlu).
Mis siis vahel on tavamõistes vastuvõetavad või siis arusaamatud otsused.
Noh, kui eesti keelde midagi
tõlkida … aga ega polegi kuhugi tõlkida.
„The Dead Boy’s Last Poem“ 6/10
„Dreadful Young Ladies“ 5/10
„The Taxidermist’s Other Wife“
5/10
„The Unlicensed Magician“ 5/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar