Vähe õuduse või anekdoodi kanti paigutuv lugu 2,5 aastasest Isabellast, kellele meeldib vanemate aeda kõiksugu köögivilju ja lilli istutada. Ja ema suureks üllatuseks läheb kõik ka kasvama - erinevalt siis tema enda katsetest midagi istutada, mis juhtus enne Isabella sündi.
Kaalikad ja kapsad ja viinamarjad. Isegi kommipuu, mille Isabella koos isaga kommist kasvama pani. Või kupüüripuu, mis hakkas dollareid kandma. Isa muidugi arvas, et ta naine ja laps püüavad talle nalja teha. Ühel hetkel uuris tüütu naabritädi, kas Isabella ei sooviks endale väikeõde (mitte et ta oleks teadnud, kui palju muresid oli kasvõi Isabella eostumisega). Üks nukk kadus vaateväljalt ja paari nädala pärast oligi ühel varahommikul kuulda aiast beebi nuttu. Aga see polnud veel kõik …
Nagu öeldud, sõltuvalt vaatenurgast kas õuduslugu või siis omamoodi anekdoot. On muidugi hämmastav, et 2,5 aastane võib nii asjalik tegelinski olla (tõsi küll, loo jooksul sai ta vähemalt poole aasta jagu eakamaks).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar