Teutoonlikult tinaselt raske ja nurgeline tekst, algus pole just lugemakutsuv. Hüüdlausete proosa või vägistamise antoloogia, tekst kui mürisev või ragisev masin.
“On kuulda vaikust, mis mehe kürvas kestis kogu öö. Siis räägib mees ja teda pole võimalik kuidagi eksitada. Samal põrandal, väsinuna pikast rännust läbi öö, seisab naine ja nüüd avatakse tema eksistentsi õis. Intiimseks nagu valtsimistsehh on ta juba ammu muutunud, sest isegi äripartnerite ees hoobeldakse tema gabariitidega. Napilt ja jõuliselt sööstavad direktorist välja räpase kõne kogupaugud. Käsualused aga vaikivad ujedalt. Mees näeb saavutuste nimel vaeva, me veel kuuleme temast mõndagi. Direktor paneb käe masinasse, mis talle kuulub. Koos on armunud, miski ei puudu.” (lk 38)
Lugu sellest, et rikka mehega ei tasu abielluda, loeks nagu ülevaadet mõne riigikogulase kodusest argipäevast. (No tegelt on raamat muidugi naiste alamast positsioonist ühiskonnas.) Direktor on hämmastav mees, viagrat kasutamata on ta muudkui lahinguvalmis. Nagu autori tsitaat tagakaanel sedastab, on seda raamatut mehena tõepoolest raske lugeda – ent seda eelkõige seepärast, et on tarduvalt igav (hoolimata mürinast-raginast), nii kaheksakümnendad; see ei ole ilukirjandus, pigem essee tollasest ühiskonnast (mis ei tähenda, et probleem oleks ühiskonnas märgatavalt leevenenud). Noh, raamat lõpeb bravuurikalt.
Miskipärast tikkus pähe kerge võrdlusvõimalus Celine'ga, ent autorid lähtuvad siiski eri alustelt – Celine loob orgaanilise maailma, siis Jelinek aga moraliseeriva maailma. Only love will tear us apart.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar