Neal Asher - The Rhine's World Incident (The Mammoth Book of SF Wars, 2012)

 

Asheri lühilugu Polity vastu mässajatest, kel soov külvata hävingut ja kaost … ning mitte jääda vahele Polity tehisintellekti turvateenistusele. Organiseeritud plahvatus justkui õnnestub, samuti õnnestub põgeneda, kuid justkui pääsemise asemel algab mässuliste väga kummaline rajalt maha võtmine - selgub, et Polityl on mässajate kohtlemiseks veel hullemaid tehnilisi “vidinaid” kui need ette kujutasid.

Jutt on siis asherlikult adrenaliinirohke ja küllastatud erinevast vägivallast, rääkimata siis tulevikutehnika võimalustest. Oleks muidugi huvitav teada, kuidas see jutt sobitub Polity romaanide tegevustikega, tundub kahtlane, et see võiks olla täiesti autonoomne lühilugu.

Robert Charles Wilson - The Great Goodbye (The Mammoth Book of Best New Science Fiction 14, 2001)

Lühilugu, mis üllatab vägagi positiivselt. Niisiis, on 2350. aasta ja inimsoo areng on enamvähem kahte suunda läinud - on nö tavalised, ajaloolised inimesed ja siis transhumaanide kanti inimesed. Transhumaanid … nemad on võimelised tähti vallutama tänu oma füüsilistele omadustele, samas kui vanamoodsad inimesed jäävad Maale toppama. Sest noh, ükskõik kui füüsiliselt võimekad tulevikus ajaloolised inimesed ka on, siis tähtedevahelised reisid võivad kesta nende jaoks aastasadu.

Lugu on jutustatud vanaisa ja lapselapse viimaste ühiste hetkede läbi - transhumaanid valmistuvad Maalt lahkuma ja ajaloolised inimesed jäävad siia sigima ja surema. Tunne on ühtviisi ülev ja kurb, ikkagi progressiivne tulevik ja samas pinged tavainimestega. Et lapselaps enam vanaisa ei näe, on muidugi kurvastav. Aga minek on minek.

Kui algul see tekst näis DiChario kombel õige iganenuna, siis … puänt on hea. Ma ei taha nüüd kuidagi vihjata (aga eks seegi on vihje), milles see õieti seisneda võiks. Kui ma seni olen Wilsoni tekstidest eemale hoidnud mingil mulle, ee, mõttelaisal põhjusel, siis ehk peaks siiski natuke tähelepanu osutama.

Steve Rasnic Tem - 2:00 pm: The Real Estate Agent Arrives (The Mammoth Book of Best New Horror 20, 2009)

Minilugude austajale on selline tekst muidugi taevast saadetud kingitus. Oleks kogu horror selline! Aga ei, ikka need õuduse autorid peavad oma hirmulugusid muudkui käiama ja käiama kuni viimaks lugejal ahastusest selgroog murdub. Tem sellistesse liialdustesse ei lasku.

„In the backyard, after the family moved away: blue chipped food bowl, worn-out dog collar, torn little boy shorts, Dinosaur T-shirt, rope, rusty can, child’s mask lined with sand. In the corner the faint outline of a grave, dog leash lying like a hallf a set of parentheses. Then you remember. The family had no pets.“ (lk 471)

Steve Rasnic Tem - Ten Things I Know About the Wizard (The Mammoth Book of Dark Magic, 2013)

Kole lugu sellest, milliseks õudseks kogemuseks võib olla armastada võluri tütart. Tütar võib iseenesest meeleliselt põnev olla, aga kui viimaks võimaliku äiapapaga kohtuda … võivad mõnedki perspektiivid lõplikult paigast nihkuda.

Sest võlur, tema tahab kõike kontrollida (isegi kui tal oma asjadega on paganama palju tegemist). Ka seda, milline tema meelest peaks tütar olema – mis ei pruugi just vastata armunud noormehe visioonile oma võimalikust kõige kallimast.

Juttu võib lugeda musta huumori võtmes, mis lõppeb õige freudistlikus õudusunenäos, kus maailm laguneb ja taasluuakse. Nagu ikka. Võeh.

James P. Hogan - Neander-Tale (The Mammoth Book of Seriously Comic Fantasy, 1999)

Lühike tragikoomiline lugu sellest, kuidas tule kasutamine inimkonnani jõudis (homo sapiens, eksole), tänu millele nad elasid üle jää-aja … aga neandertallased mitte. Nimelt üks uudishimulik neandertallane avastas, et kui puutükke hoolega ja kaua üksteise vastu hõõruda, tekib tehislik tuli (no tuli ongi nende jaoks tehislik, see tekib äikesetormide tagajärjel). Ta näitab seda imetrikki oma hõimukaaslastele, need satuvad paanikasse ning pagendavad mehe hõimust – neil ei ole vaja koopasse lõket või viisi, kuidas vett soojendada.

Pagendatud mees proovib õnne teiste neandertallaste hõimude juures, aga ei midagi. Viimaks jõuab ta homo sapienside juurde, kes on neandertallaste jaoks parajad opakad ja ullikesed. Nojah, nendega jõuab ta kaubale ning edasi läheb nagu läheb (ehk idanema hakkab homo sapiens sapiens).

Kui eelnevalt sai mainitud „tehislikku tuld“, siis autorile on selliste oskussõnade kasutamine kiviaja inimeste kõnes üheks lemmikuks võõritusvõtteks – nii räägivadki tollased inimolendid kui 20. sajandi inimesed. Millele vastukaaluks on siis konservatiivne vaimupimedus. Eks autor teenib plusspunkte ka neandertallaste nimevaliku eest: seal tegutsevad Ug, Og, Ag, Yug ja Yeg. Loos leidub ka väike võrdõiguslikkuse killuke, kui üks naine seab kahtluse alla päikesejumala meessoost päritolu … nojah, ta saab selle eest nuiaga vastu pead.

ulmekirjanduse baas

Allen Steele - The War Memorial (The Mammoth Book of SF Wars, 2012)

Lugu siis dessandist Kuule, sest pahad korporatsioonid ei taha lasta kuulastel vabalt endi asju ajada. Dessantväelasi võetakse vastu marulise tõkketulega, aga osadel õnnestub siiski Kuule maanduda ning teele asuda sihtpunkti poole – ehk üks kraater, kuhu saaks luua sillapea.

Loo peategelaseks on üks neist õnnelikest, kes pääses läbi surmava kadalipu Kuu pinnani (ega muud võimalust polnudki, kuivõrd dessantlasi vedanud laev sai täistabamuse peale sõduritest vabanemist). Pinnal on paras surmav kaos ning rühmajuht käsib ellujäänutel kiiremas korras ja organiseerimatult sinna varjupakkuva kuukraatrini jõuda. Ellujäänud asuvadki ahvikiirusel teele, ainult et peategelase superskafander … jääb seisma ja kõik juhtimissüsteemid lülituvad välja. Ega keegi sellele liikumatule raidkujule järgi tule – sest kui tummalt seisab, ega siis seal elavat oodata ole. Mees teab, et tal on maksimaalselt kolmeks tunniks hapnikku ja siis … on kõik. Ümberringi maanduvad dessantvägede järgmised jäänused, tõkketuli jätkab oma tööd.

Ja jutt lõppeb nagu lõppeb (lõputagi üsna traagiline). Kas seda võiks just sõjavastaseks pidada, pigem mitte. Kaasneda võiks huvitav järeldus, et kuigi tehnika võib osutuda selle kasutajale surmalõksuks, on selle kasutamine laiemas plaanis ikkagi ellujäämist pigem soodustav – kuivõrd peategelane sai juba dessantlaeva lõhkemisel sellise paugu et... Eks tekst oli minu jaoks vähe melodramaatiline ja ehk ka vanamoeline, seetõttu siis mulje on harju keskmisest veidi nõrgem.

Neil Gaiman - The Case of the Four and Twenty Blackbirds (The Mammoth Book of Seriously Comic Fantasy, 1999)

Gaimani üks varasemaid tekste on paroodia noiri ainetel (hiljaaegu püüdis üks eesti kirjutada paroodiat samal teemal). Niisiis, detektiiv palgatakse uurima surmajuhtumit, mis tellija arvates oli tegemist mõrvaga - ametlikult nii ei arvata; kuritegelike ambitsioonidega ohver kukkus ise müürilt maha. Seetõttu satub detektiiv kõiksugu sasipuntrasse ja tõepoolest, ta avastab et surm oli vägivaldne ja sellega olid seotud mitmed olulised tegelased, kellega tal olnud erinevad kokkupuuted… 

Kerglane lugu (no eks paroodia puhul paratamatult eeldada, et nii mõnegi olukorra läbimängimine on õige kergemeelselt teostatud), mis mõneti justkui sobiks mõne kaheksakümnendate briti sketšisaate käsikirjaks. Tekst teeb mitmeid järske jõnkse ja ootamatuid lahendusi, samas ei saa öelda, et… oleks tuntavalt gaimanlik tekst, eks nii ole võimelised mitmed autorid kirjutama. Kuid ega Gaimani Sherlocki-lugu ka just eriline pärlike olnud.

ulmekirjanduse baas

Peter Anspach - The Top 50 Things I'd Do If I Ever Became An Evil Overlord (The Mammoth Book of Seriously Comic Fantasy, 1999)

Lihtsad ja arusaadavad nõuanded neile, kes soovivad võidelda positiivsete kangelastega, ning seeläbi mitte tappa saada mõne trafaretse lolluse läbi, mis ometi oleks kergesti välditav. Selleks on vaja töötajate väljaõpet, turvanõudmete tundmist ja täitmist ning mokalaadast loobumist. Tahad positiivsest kangelasest vabaneda, siis tapa ta, mitte et etenda mõnd tseremooniat. Sõdurite asi on toimida rühmana, mitte tapalavale jooksvate lammastena. Ohtlike ainete konteinerid olgu korralikult ladustatud, mitte et pool tegevusest mööduks nende vahel. Juhtimine olgu ökonoomselt korraldatud - selleks pole vaja toretsevaid ja mõttetuid detaile. Jne jne. Efektiivsus pole tingimata glamuurne, küll aga annab võimaluse elus püsimiseks ja eesmärkide saavutamiseks.

Ahjaa, siit on võimalik seda kurjuse nimekirja lugeda.

7. When I’ve captured my adversary and he says, “Look, before you kill me, will you at least tell me what this is all about?” I’ll say, “No,” and shoot him. No, on second thoughts, I’ll shoot him and then say “No.” 

/-/ 

28. If the beautiful princess that I capture says, “I’ll never marry you! Never, do you hear me, NEVER!!!” I will say, “Oh well” and kill her. 

/-/ 

33. I will see a competent psychriatist and get cured of all extremely unusual phobias and bizarre compulsive habits that could prove to be a disadvantage. 

/-/ 

39. If I’m eating dinner with the hero, put poison in his goblet, then have to leave the table for any reason, I will order new drinks for both of us instead of trying to decide whether or not to switch him. 

/-/ 

45. If I decide to hold a double execution of the hero and an underling who failed or betrayed me, I will see to it that the hero is scheduled to go first. 

(lk 245-248)

ulmekirjanduse baas

George Alec Effinger - The Aliens Who Knew, I Mean, Everything (The Mammoth Book of Seriously Comic Fantasy, 1999)

Üpris hea lugu sellest, kuidas Maale saabuvad tulnukad. Mitte sellised, kes hakkaksid Maad endale anastama ja inimesi kütuseks tarbima, ei, on hoopis sõbralikud ja abivalmid tulnukad. Ehk isegi liialt abivalmid; võibolla võiks nendega suhtlemist nimetada… koletult tüütuks. Nimelt on tulnukatel kõigest oma arvamus ja nende arvamus on ainuõige. Milline auto ja milline film on kõige parem. Kellega pead abielluma ja millise elutoa sisustama. Milline lill on kõige ilusam jne jne. Inimeste arvamus või mõte, et vaidluses leiab tõe, neid ei huvita. Ühesõnaga, vähesel määral saab suhelda, aga pidevalt ninapidi koos olles (sest tulnukatele meeldib siin ja nii tuleb kõiketeadvaid tulnukaid üha juurde)... läheb hing väga täis.

Aasta möödudes tutvustavad tulnukad inimkonnale oma kosmose rändamise tehnikat. Inimkond võtab selle kõhklematult kasutusse - nad ei hakka seda katsetamagi, vaid kohe asuvad ehitama suuri reisilaevu teistele planeetidele jõudmiseks. Ja neil planeetidel avastavad nad…

Ehk siis lugu sellest, kuidas saada jagu inimkonna hädadest - sõjad, nälg, ülerahvastatus, rassism jms. Vaja on… tõuget. Üpris mõnus ja rahulik lugemine, autor jääb üsna väljapeetuks ega kuku loopima jämekoomikat. Muidugi on tekst ameerikakeskne, aga ehk nii mõnedki inimlikud omadused on enam kui universiaalsed. Tänapäeva ühiskonna tingimustes oleks veidi keeruline ette kujutada niisugust teksti… nii vähese küünilisusega, aga eks külma sõja ajal oligi elu lootusrikkam.

ulmekirjanduse baas

Nancy Kress – Pathways (The Mammoth Book of Best New SF 27, 2014)

Kurblik lugu suguvõsast, kes põevad haruldast haigust – inglise keeli Fatal Familial Insomnia. Need, kes põevad (olenevalt geenide jagunemisest), keeravad ühel hetkel ära ja saavad loetud kuude pärast surma. Ludie on 19-aastane neiu, kes otsustab arstide poole pöörduda – hoolimata sellest, et suguvõsa on selle vastu ja arstideks on need pilusilmsed hiinlased, kes rajasid kliiniku selleks, et Ludie suguvõsaga katseid teha (kliinik töötabki seepärast suguvõsa usaldust võita; seepärast siis raviti kohalikke vaeseid – kogu väikelinn on üks lootusetu pärapõrgu).

Ühesõnaga, Ludie läks katsealuseks, et raha saada ja sellega nooremaid lapsi aidata – kuna nende perel on märk küljes kui segastel inimestel, nii pole neil lootust saada ümbruskonnas tööd jms (ning seetõttu paljunevad nagu jänesed). Pere viskab Ludie omade hulgast välja ja ega need hiinlased… nendega on Ludiel keeruline. Igal juhul, peale kõiksugu kahtlusi ja kõhklusi (Ludie pole olude tõttu just teravaim pliiats), laseb neiu endale elektroodid ajju pista – tulemuseks on see, et aju muutub… juhitavaks ja haiguse kulg justkui pidurdub. Kuid ega siis lugu saa nii positiivselt lõppeda.

Et siis selline igati emotsionaalne ja inimlik lugu lähituleviku Ameerikast. Poliitiline olukord (sellest siin ei kirjutanud, aga küllaltki oluline teema muidu – miks hiinlased saavad vaeste ameeriklaste kallal katseid teha), sotsiaalne ebavõrdsus ja muidu traagilised inimsaatused. Ja muidugi eelarvamused. Pole just megaulme, aga vahelduseks igati loetav.

Neal Asher – The Other Gun (The Mammoth Book of Best New SF 27, 2014)

Et siis Asher oma tuntud headuses – maailm, mis on täidetud väga erinevate olenditega, keda/mida on tuunitud kõiksugu tehnoloogiatega. Maailm, kus seksi pole vaja, sest inimsarnaseid olendeid paljundatakse või aretatakse või kuidas neid erinevaid protsesse nimetadagi.

Paari Asheri romaani olen varem lugenud, see tekst paigutub aega, kus Unity ja Pradori on sõlminud vaherahu… aga mängus on veel kolmas liik, kes rahust hoolimata soovib Pradori olendid hävitada (sest pradorlased korraldasid selle liigi kallal paraja genotsiidi) – seda biorelvaga, mille Unity enne vaherahu jõudis valmis teha ja mis osutus Unity meelest niivõrd hävitavaks, et rahu jõustudes lasid selle hävitada. Aga see kolmanda liigi esindaja (hüüdnimega Klient) usub, et seda relva on võimalik taastada – ja Prador hävitada!

Eesmärgi saavutamiseks on Kliendi võimuses Tuppence’i nimeline inimolend, kes kunagi osales selle biorelva loomises ja nüüd on Kliendi poolt uuesti surnust üles äratatud. Tuppence on relvaosade leidmise nimel aastaid kosmoses seigelnud, üksjagu vägivalda kogenud ja põhjustanud jne. Viimastel aastatel on tal kaaslaseks endisest striptiisitarist ja jäljekütist ümberehitatud sauruselaadne olend Harriet, kes vahel käitub vähe kummaliselt. Ühesõnaga, järjekordsete ebaõnnestunud retkede kutsutakse Tuppene ja Harriet Kliendiga kohtuma. Ja juhtub… nagu Asheri puhul ikka kombeks, midagi võigast.

Asheri kujutatud maailm on selline, et pool kujutatust jääb mu ajule kujuteldamatuks (paistab, et ajakirjakaanel on kujutatud just selle loo kaks peategelast, mu kujutluses on küll vähe… futuristlikumad); kõik need modifikatsioonid, tehnilised uuendused ja disaini eripärad. Selgusetuks jääb, millise romaani taustal võiks see tekst areneda. Kuid noh, selline… trans- või posthumaanne tekst on igal juhul loetav.

ulmekirjanduse baas

Nicola Griffith – It Takes Two (The Mammoth Book of Best New SF 23, 2010)

Lugu armastusest, mida on võimalik keemiaga toota või lõpetada. Armastus kui keemiline reaktsioon, mõõdetav lähedustunde tootmine. Loo kangelanna on ärinaine Cody, kes peab võitma oma bossidele lepingu Atlanta infotehnoloogiafirmaga. Ainult see Atlanta boss on üks ärritav tüüp, kes paneb võimalikke koostööpartnereid proovile, viies neid kohalikku stripibaari – millised on need inimesed siis... kui on hoopis teistsugune pinge kui läbirääkimistelaua taga? Cody on selles seltskonnas ainus naine ja ükskord varem on ta sama katse läbi teinud – kuid seda Cody parem ei meenutaks.

Õhtu algab, seltskond viiaksegi stripibaari, naine püüab klubis tagaplaanile hoida kui korraga tuleb lavale tantsijanna... ja mõlemad naised hulluvad teineteisest. Järgmine hommik ärkab Cody hotellitoas ja talle meenub see vapustav öö täis ainukordset seksi. Mis värk on? Nädala pärast tuleb Codyle ootamatult külla ta endine ametivend, kes on nüüd asunud tööle biotehnoloogiaga tegelevas firmas. Selgub, et Cody on osalenud katses, mille käigus prooviti armastuselaadse tunde tootmist; katses osales ka see tantsijanna, seepärast naised nii pööraselt üksteist ihaldasidki. Katsetus polnud just eetiline teadustöö, nii tehti naistele peale igat sessiooni mälupuhastus jne.

Et siis selline seksist särisev lugu lähituleviku võimalustest. Naine ärimaailmas, kus tuleb meeste reeglite järgi käituda, mis võib osutuda üsna alandavaks. Ja no mis siis see armastus ikkagi on?

ulmekirjanduse baas

Rand B. Lee – Three Leaves of Aloe (The Mammoth Book of Best New SF 23, 2010)

Tundeline lugu tulevikuühiskonnast, kus üheks püüdluseks on inimkäitumise parandamine maharahustamise abil. Selleks paigutatakse probleemsesse ajju kiip, mis ei lase liiga ägedatel emotsioonidel möllama hakata, inimene on nüüd võimeline taluma igasugust ebaõiglust. India vanglates kasutatud metoodika võetakse pehmemal kujul kasutusse koolides probleemsete laste puhul...

Loo peategelase laps osutub kallis erakoolis just selliseks probleemseks lapseks koolikiusamise tagajärjel. Emale antakse valida – kas tütrele kolu sisse kiip või koolist välja heitmine. Emale ei meeldi kumbki valik... ja nagu peagi selgub, on ta noor onunaine pidanud omal ajal kiipi taluma, kui seda esmakordselt koolilastel katsetati; tulemuseks on... midagi hirmsat, nagu onunaine seejärel šokeeritud emale demonstreerib.

Eks siis selline tuleviku-India lugu, kastiühiskond ja tulevikutehnoloogia, emantsipatsioon ja traditsioonid. Tekst, mille lugemine või mittelugemine maailma oluliselt ei mõjuta.

ulmekirjanduse baas

Alexander Irvine – Seventh Fall (The Mammoth Book of Best New SF 23, 2010)

Katastroofijärgne maailm, mis on taastumas mitmest meteooritabamusest. Lugu paigutub kahte aega – umbes 50 ja 100 aastat peale kokkupõrkeid. Peategelaseks on näitleja poeg, kes ühes osas rändab koos isa näitetrupiga, teises osas on aga üksik vanamees Ameerika avarustes – otsib oma noorusarmastust ja raamatuid, tema kinnisideeks on leida “Hamlet”, mille nimiroll oli isa jutu järgi iga näitleja unelmaks. Ainult et... peale katastroofi põletati raamatuid kütteks ja mis järele jäi, sattus tuleroaks usufanaatikutele, kelle järgi on neis raamatutes jumalavallatused (eks see võiski põhjustada katastroofi jne).

Siiski on alles üksikuid raamatuid ja on inimesi, kellele meeldib lugeda või kuulata jutuvestjaid – kui jutuvestja muidugi hea on, muidu võib teda oodata... Vanamees rändab aastakümneid, otsib raamatuid ja kunagist armastust, ning jutustab fanaatikuvabades kogukondades söögi eest lugusid. Kui siis ühel hetkel satub ta kokku... oma võimaliku lapselapsega, kes on ainsana ellujäänud seltskonnast, kus muuhulgas olid ta armastatu ja arvatav tütar. Ning “Hamlet”...

Võrreldes Tidhari looga on sel tekstil vähemalt rohkem liha ja pekki. Eks see melodramaatiline ole kui mees tahab maailmakultuuri surmast päästa, aga no miks mitte. Üdini ameerikalik lugu, kergel moel äraspidine postapokalüptiline asunikelugu. Võiks suurushulluses mõelda, et Mandeli „Jaam Üksteist“ on sellest inspireeritud.

ulmekirjanduse baas

Sean McMullen – Technarion (The Mammoth Book of Best New SF 27, 2014)

Lugu on natuke samas võtmes kui eelmine McMullenilt loetud tekst – kui too leidis aset 1840. aasta paiku, siis nüüd on 1875. Mõlemas möllab algul aurupunk, mis teksti teises pooles läheb õige sci-fi värgiks kätte – sest taas selgub, et maalastega jändavad võõrrassid, kes tegutsevad hoopis kosmilisemas mõõtkavas kui Briti impeerium ja selle ambitsioonikad võimuihalejad.

Seekordses loos jõutakse... arvuti leiutamiseni. Jah, tõepoolest, algeline kompuuter 19. sajandi tingimustes, hiiglaslik monstrum, mis vajab tööshoidmiseks omaette elektrijaama. Kompuutriga aetakse salaja hiigelvarandust kokku... ja arvatakse ülbelt, et need salapärased jõud, kes/mis saatsid õpetusi niisuguse masina loomiseks, on allutatavad brittide tahtele. Kuid, nagu selgub, on tegelikult Maa üheks võitlusväljaks kosmosetsivilisatsioonide vahel, humanoidid vs ... Ja ei tahaks rohkem sisu paljastada, aga loo lõpp lubab inimkonnale 2020. aastaks vägagi apokalüptilist pauku (mul hakkasid sõrmed vabisema, kui seda teadet arvutiekraanile trükkisin. Hirmus, hirmus saab olema!).

Igal juhul, huvitav üllatus, loo esimene pool pani kergelt haigutama („jälle mingi leiutis, mida ei tohiks olla!“), aga loo teine pool läheb selliseks... Terminaatori filmiks kätte, täis painavaid hoiatusi ja ehmatavaid kokkusattumusi! McMullen tundub olevat nende kahe loo põhjal üpris intrigeeriv autor, sidudes kokku aurupunki ja teaduslikku fantastikat, ning tekstide finaalid lähevad ikka õige lendu.

ulmekirjanduse baas

Lavie Tidhar – Vladimir Chong Chooses to Die (The Mammoth Book of Best New SF 28, 2015)

Lugu suremisest, mis polegi enam nii “lihtne” millalgi tulevikus kuskil tähesüsteemis. Chong tunneb, et on endaga läbi, õigemini pole tal enam oma elu palju järel – mehe mälestused on segunenud isalt päranduseks saadud mälestustega. Nimelt valis Chongi isa lahkudes sellise võimaluse, kus inimesest “kaardistatakse” mälukoopia, mis siis võimalusel laaditakse lähisugulastele, et need saaksid kogeda kõike seda, mida lahkunu elu jooksul läbi elas (kogemustest õpitakse jne) – Chong siis enam ei mõistagi, kus on tema või millised on ta isa mälestused.

Surmakliinikus pakutakse talle valida mitmete võimaluste vahel – teha mälestustest koopia (nagu näha, polnud ta enda kogemus kõige parem), lasta end külmutada mõneks aastasajaks (praktika ütleb, et see ei aita ravimatute haiguste puhul), lasta teha endast küborg (nagu Chongi õde tegi) või siis... surra enda valitud viisil (näiteks šampust juues või mõrva läbi jne jne). Chong valib...

Lugu on kantud kergest juudi mentaliteedist ja muidu selline... mõneti sentimentaalne, kuid samas see valikuvõimaluste läbimängimine oli üpris hea ja... inimlik. Lahkumisäri, või noh, mis siis ikkagi teha... lahkumisega. Milline märk maha jätta või kuidas elu ükskõik millisel viisil pikendada. Ühesõnaga, inimlik värk.

Lavie Tidhar – The Integrity of the Chain (The Mammoth Book of Best New SF 23, 2010)

Tidhari lugusid olen siin ja seal kohanud, aga see lühilugu on viimaks esimene, mille olen läbi lugenud. Sellise verstapostini jõudmist võiks kuidagi tähistada, aga ei suuda kuidagi hommikust konjakijoomist lõpetada.

Peale nii humoorikat sissejuhatust ei oska suurt midagi loost kirjutada. On selline lähituleviku päevake Vietnami noore nö taksojuhi elust. Tema unistab Kuule minemisest, kus askeldavad erinevad riigid, muuhulgas Aasia tähtsamad riigid. Vietnamis on senini mingilaadne rahvademokraatlik võim, millel on olla õnnetus Hiina ja Ameerika jõukatsumiste üheks tallermaaks. Kõiksugu tehnoloogilised uuendused on jõudnud ka Vietnami (või on ikkagi tegu Laosega?) igapäevaellu, aga ühiskondlik elukorraldus on ikka... nagu vanasti.

Selles suhtes... ajatu lugu, sellist teksti võinuks vabalt kirjutada ka üheksa- või kaheksakümnendatel, küllap oleks siis mõjunud hulga värskemalt. No teine võimalus on muidugi see, et mul jäi midagi olulist märkamata (need salapärased munk-olendid?), mistõttu ei suuda kuidagi niisuguse loome peale erutuda (hommik & konjak).

ulmekirjanduse baas

Paul Cornell – The Copenhagen Interpretation (The Mammoth Book of Best New SF 25, 2012)

Agent Hamilton satub taas seiklustesse, mis võiks põhjustada maailma suurvõimude tasakaalu häirimise – ent nagu teada, suurriikide vaheline sõda tähendaks maailma hävitamist. Küsimus on infos, mida suurriigid omavahel delikaatselt jagavad, et kõik tasakaalus püsiks – nimelt on avastatud kosmoses sellised hiiglaslikud kogumid, mis koosnevad... võõrrasside hingedest. Olend sureb, 21 grammi kaaluv hing lahkub ta kehast, ning ühineb teiste hingedega. Astronoomid on kaardistanud maailmaruumist mitu asukohta, kus need hinged on kogunenud. Et siis... kui mõni suurvõim saaks asuda kontakti sellise hingekolooniaga, siis oleks tal hoomamatu infoallikas võõrrasside tegemiste kohta. Kuid suurvõimud on vaikimisi otsustanud, et tasakaalu nimel nad ei astu “eraviisilisi” samme kontakti loomiseks.

Kuid jutt on sellest, et 15 aastat tagasi läks kaduma isik, kes pidi toimetama selle kosmosehingede kaardistuse Britanniast Taani kuningavõimule. Sellistel sõnumiviijatel on erilised turvamehhanismid, mis ei lase saladusi võõrastele avaldada. Nojah, nüüd siis korraga ilmub see 15 aastat kadunud isik Kopenhaagenisse, ning Hamilton saadetakse asja selgitama. See naine... on Hamiltoni noorpõlve kireobjekt ja kummalisel kombel näeb ta ikka välja kui 18-aastane neiu. Ja tuleb välja, et ta vangistasid pahad relvakauplejad, kes soovisid omandada seda hingekaarti. Keset vestlust rünnatakse Hamiltoni ja naise turvapaika ning nad peavad põgenema. Kuid see niiväga ei õnnestu...

“Because when you approach the speed of light, time slows down. Just for you. Yeah, I know how mad it sound! It's like God starts looking at you differently!” (lk 207)

Et siis selline möllulugu alternatiivsest 19. sajandi Euroopast. Cornellil on pidevalt gaas põhjas ning Hamilton saab hooga vastu päid ja jalgu, millegipärast püütakse teda muudkui nina- ja munepidi vedada. Eks siin kajastub Bond ja kurjamid, ainult et... 19. sajandi ja kosmoseuuringute soustis (külm sõda aurupunkmaailma tingimustes?). Omal moel intrigeeriv ja päris segane.

ulmekirjanduse baas

C.S.E. Cooney – The Canary of Candletown (The Mammoth Book of Steampunk Adventures, 2014)

Igati kurblik lugu Candletowni kaevuritest. Loo kangelanna on pärit kaevurite perest (kaheksas järeltulija!) ja lapsest saati kaevandustes töötanud, õieti on ta kaevanduse omand. Nüüdseks on ta 18-aastane neiu, kes on põhimõtteliselt unustanud (või täpsemini öeldes: pole teadlik) elu inimlikumast küljest. Ta vaid tegutseb kaevanduse käikudes, maa peal käib ta magamas. Aga ühel päeval määratakse ta üürituppa uus kaaslane – sakslanna, kes on neiu täielik vastand. Pikk, blond, elukogemused – tegemist on endise revolutsionääriga, kes on tegutsenud Euroopa 19. sajandi keskpaiga töölismässudes ja nüüd Ameerikasse pagenud. Naised armuvad. Blond jutustab oma minevikust kangelaslikke lugusid, brünett kuulab ja suudleb (sest ta on kaotanud kõnevõime ja algselt ilmus lugu queer-aurupungi kogumikus). Aga ükskord lahvatab leek... ja loo kangelanna plahvatab – tõsi küll, veidi valel ajal ja kohas.

„The Operators of Candletown are its guardians. They are the law, and the law is coal. This is the century of steam. No height too high, no depth too distant, no horizon unpursued. The world runs on fume and fire. Whoever holds the fire owns the aluminium dragons of the sky, the iron serpents of the earth, the steel-plated leviathans of the sea.“ (lk 196-197)

Et tegemist aurupungiga, siis selles Ameerika kaevanduses töötavad vigastest inimestest loodud kõhedustäratavad monstrum-mechad. Kui esmatutvus Cooneyga oli õige riivatu, siis see lugu... on zolaliku naturalismihõnguga aurupunk. Töölisklassi rõhumine jne, eks see omamoodi muinasjutulik ole.

Cat Rambo – Ticktock Girl (The Mammoth Book of Steampunk Adventures, 2014)

Omamoodi superkangelasest roboti mälestused... käänulisest eluteest. 1895. aastal lõi naisõiguslasest teadlane endale robotist kaaslase. Koos käidi demonstratsioonidel, kuigi teised naised võõrustasid seda olendit, oli robot naisõiguslastele heaks ihukaitseks vihaste vastaste eest. Viimaks leidis looja, et robotit saaks kasutada otstarbekamalt – seda siis võitluses kuritegevusega (kus pahatihti on just naised ohvriteks). Robot taribki kurikuulsaid ja ootamatuid kurjategijaid Scotland Yardi. Ent juhtub sedasi, et ta looja sureb vanglas, kus naine oli osaline näljastreigis. Robot jäi aastateks ooterežiimile – selline oli käsk ja ega keegi muu temaga tegeleda ei tahtnud. Viimaks müüdi ta maha jne, kuni ühel ostis sellise antikvaarse roboti inimene, kes võitleb mehhaaniliste olendite õiguste ees... ja soovib anda robotile uue elu. Kuid robotil polnud vaja vabadust, tema pidi võitlema kuritegevusega, ja nii sattus ta kokku... ühe värdjaga, kelle ta oli kinni püüdnud juba sajand varem. Sel mehel on robotile halb üllatus...

Et lühikest lugu nii pikalt ümber jutustada... no midagi peaks ju kirjutama või nii. Kergelt feministlik lugu, kus naisevälimusega robot kogeb vaat et hullemat kohtlemist kui naised selles meeste valitsetavas maailmas. Omamoodi tundetu (sest robotil pole tundeid) eksirännak momentülesvõtetega – sest robot ei näe oma eksistentsi inimestega sarnaselt voolava jõena, tema mälestused on kronoloogiliselt järjestatud hetked (mis küll selles loos pole kronoloogiliselt – et oleks dramaatilisem!). Üldiselt küll keskpärane tekst.