Theodora Goss - Dora/Dóra: An Autobiography (Letters from an Imaginary Country, 2025)

 

Goss on teatavasti ungari päritolu ameerika autor - lapsena Ameerikasse tulnud ning seal üles kasvanud, aga ikkagi: Ungari. Nii siis ongi autor siin jutus kujutlenud, et mis võinuks olla, kui ta kasvanuks üles sünnimaal.

Ainult et selle loo loogika kohaselt on korraga nii Ameerika Dora kui ka Ungari Dóra ning nad saavad teada teineteise olemasolust ning hakkavad suhtlemagi kirja teel. Kaks paralleelset elu, mis viimaks põimuvad kokku - aga seda omal moel, fantaasiakirjanduse kohta ülimalt normaalsel kombel.

See jutt paistab äratavat enam tähelepanu, kui sellest kogumikust kirjutatakse ning mingil oleks siin tõesti asju, mille üle pead murda - kuid tekst on lahendatud fantaasia, mitte teadusliku fantastika loogika kaudu. Ning kahtlemata on see isiklik tekst (eks sellele viitab autorgi järelsõnas), ikka identiteedi üle küsimine.

Andrei Ivanov - Päevad (2025)

 

See on siis Ivanovi esimene romaan, mida olen lugenud. Ja päris hea lugemiskogemus; kas ma seda just mõistsin, ei oska öelda. Tundub, et see pole just iseseisev tekst, vähemalt teades Ivanovi varem Loomingu Raamatukogus ilmunud raamatute pealkirju, paistab ta neile (eriti “Minu Taani onuke”) üsna palju viitavat. Kuid autoril on veel terve ports romaane …

Kuid tekst on sellisenagi loetav. Ei julge pakkudagi, kui palju on siin autobiograafilist ainest - mingis mõttes võiks seda pidada päevikuks 2021-2023 aastate kohta, mis harutab lahti loo emast. Ja perekonnast, kirjutamisest, identiteedist. Vene täiemahulise Ukraina vallutussõja puhkemisest. Aga jah, ema. Ja sünnikodu. Nende lahkumine. Suhted, teadagi, on keerulised ning mis õieti jääb?

Torkab silma, et viimasel ajal on Loomingu Raamatukogus ilmunud eesti proosa üsna omaelulooline (Pihelgas, Look, Davidjants), viimane puhtalt ilukirjanduslik tekst oli Saare “Loomad” (seda siis 2022). Ehk võiks millalgi taas vähe mängulisemat platsi tuua (aga mitte mingite konservatiivsete kändude plära!).

“Mõned elavad nii, justkui neid ootaks midagi ees - kes ootab armastust, kes on kindel ärkamises, mõni aga usub, et saab rikkaks või kuulsaks, või nii seda kui teist. Mina olen alati elanud veendumuses, et mind on juba kõik tabanud: minul olen mina ning sellega pean ma lõpuni rühkima, minu koorem olen mina ise, mina olen minu rist. Ees ootab surm, kuid ma ei lase tal mu päevi tumestada.” (lk 30)

“Pusin oma imeliku ja võimatu romaani kallal. Leian, et iga autor on oma jultumusega kohustatud kontrollima romaani paindlikkust, täiustades vormi; iga romaan peab olema katse kirjeldada midagi sellist, mida pealtnäha ei saa kirjeldada. Nagu ka inimese - ja kogu inimkonna - elu peab olema pürgimine võimatutest ülesannetest ülesaamise poole. Näiteks: saada rahast üle ja elada ilma rahata, saada religioonist üle ja elada ilma religioonita. Praegusel hetkel paistavad need ülesanded kahjuks täitumatutena. Ma ei ole seni veel kohanud inimest (isegi mulle vaimult lähedaste seas), kes oleks minuga nõustunud.” (lk 94)

Burhan Sönmez „Kivi ja vari“, Postimees kirjastus (2024)

Ega meil türgi kirjandust just üleliia tihti ei tõlgita ja eks juba sel põhjusel võib tasuda sedagi raamatut kätte võtta. Huvitav on sealjuures veel fakt, et Sönmez on tegelikult türgi kurdi või kurdi türgi kirjanik, „Kivi ja vari“ on tema viies türgi keeles kirjutatud romaan, pärast mida ta on kirjutanud juba kurdi keeles.

Lugu on üksjagu idamaiselt müstiline (meie jaoks siis), peategelane Avdo on haukivide valmistaja, kes kord väikese poisina tänaval oma ema ära kaotas, ühe hauakivide meistri poolt õpilaseks võeti ja kes pärast traagilist armastuslugu ning elu vintsutusi lõpuks end ühele Istanbuli surnuaiale sisse on seadnud, enesele kividest maja on raiunud ning hauakivide valmistamisega elatist teenib.

Veel on üheks salapäraseks tegelaseks seitsme nimega mees, kes oli noorena kaotanud oma mälu ning veetis terve elu erinevates paikades elades, erinevaid nimesid kandes ja katses oma mälu tagasi saada. Temaga tutvus Avdo noore poisina oma meistri juures ja temale peab ta lõpuks ka hauakivi tahuma ning temalt satub Avdo kätte ka üks omapärane päevaraamat, mille kirjutamist alustas üks noor sõjaväelane 1930ndatel, jutustades oma armastatule Miskalile sõjakäigul toimuvast, muuhulgas kirjeldades ka kohalike külaelanike julma kohtlemist. Päevaraamatu järgi saaks too sõjaväelane justkui surma ja raamatu korjab üles ilma mäluta seitsme nimega mees, kes jätkab sellesse Miskalile pühendatud sissekannete kirjutamist uskudes või tahtes uskuda, et ehk ongi see tema, kes toda raamatut alustas ja kohe kui ta mälu tagasi saab võib ta pöörduda koju Miskali ning tolle kaunite siniste silmade ja õnneliku elu juurde.

Nojah, mälu, väga sümboolne. Ka Avdo jõuab oma nooruspõlve rännakutel ühte kaugesse külla, kus ta selle elanikele jutustab küla nime etümoloogiast, kuidas selle praegune näiliselt türgikeelne nimi on hoopis mugandus algsest nimest, mis hoopis muus keeles hoopis muud tähendas, aga külarahvas ei taha muidugi sellist lollust kuulda – klassikaline probleem identiteetide ja päritolunarratiividega. Veel leiab selles külas aset traagiline armastuslugu, mis viib kokkupõrke ja surmadeni, no nagu parimas seebikas, ning selge ka see, et tõeline armastus tähendab truudust lõpuni nii elus kui surmas. Aga, ega see ei ole tegelikult nii väga põhiline selles mõttes, et naistegelased on siin selgelt klassikalised varjud ja muusad ja elukandjad ja kurja poolt rõhutud. Rohkem loeb mälu, identiteet, päritolu ja selle kaotamine, triivimine ning lugudest kaasa kistud saamine, kultuurilised kihistused ja mitmekesisus, koos loomejõuga, et igale surnule just õige kivi leida ja tahuda.

Kivide juures on võluv see, kui palju vedeleb igal pool vana marmorit, on ju varasemate tsivilisatsioonide kiviehitiste jäänuseid nii paljudes kohtades nii palju vedelemas, noh, umbes nagu Põhja-Eesti paekivikangrute asemel oleks hulkade viisi marmormüüre – küllap oleks siis klassikaliseks taluarhitektuuriks lautadele marmorvundamente ja karjakoplitele marmoraedu laduda. Ja meeldiv on näiteks hetk, mil Avdo ja tema hilisema elu hea sõber Linalakk Meremees oma keeleoskusi võrdlevad – esimene võib oma süüria, kurdi, pärsia ja mis keeled need nüüd olidki abil edukalt maismaadpidi ida poole ringi seigelda; teise valikus on aga kreeka, itaalia jms (no mul pole raamatut enam käepärast ja mitte ei mäleta), millega merd pidi liikudes vabalt hakkama saab, aga vastupidistes suundades minnes jääksid nad hätta.

Veel üks kena hetk oli aga Avdo purskkaevuga, mille ta enesele kividest ehitas ja kuhu linna veevärgist vett juhtis selle eest kenasti igakuiselt makstes, kuid millele kalmistukülastajad muidugi peaaegi imettegeva väe kuulutasid olevat. Jah, olgugi siin klassikalistele lugudele truuks jäävat müstikat, tundelisust ja traagikat, siis lõppkokkuvõttes on see tasakaalus kainema perspektiiviga – juhtunu ning narratiivid ja tõlgendused on erinevad asjad, kuid alati ei pruugi see ka tingimata paha olla. 

Ja veel on sellist asjaolude kokkulangemisel tekkivat perekonda ning loomulikult Türgi poliitilise režiimi kurjust alates tolle pea saja aasta taguse sõjakäiguga ning jätkates Avdo õnnetu vangistusega pärast enese kaitsmist tugevamate vastu ning lõpetades meelt avaldavate tudengite tagakiusamise ja politseivägivallaga hilisematel aegadel.

Katke aga tuleb tolle sõjaväelase päevikust. Väga inimlik reaktsioon erilisele kohtumisele, ikka püss palge ja enda omaks. Noh, nad muidugi olid seal tüüpiliselt viletsa moonavarustusega hädas nagu kauamarssinud väesalkadega kusagil kolkas sageli juhtuda võib, aga siiski….

(Ah, jaa, raamatu lõpus on ka väike sõnaseletus, mis on iseenesest väga kena, saab seitsme nimega mehe nimedes järge pidada (muuhulgas on ta nimedeks Musa ehk türgi vorm nimest Mooses ja İsa ehk türgi Jeesus), ainult kui Bey, mis viisakalt mehenimede taha pannakse on lahti seletatud, siis Hanım, mis sarnaselt naisenimesid saadab on miskipärast seletamata jäänud.)

„Rihtisin binoklit üle maa ja siis vastaskalda mägedele ja ehmusin äkki kummalise tumeda kuju pärast otse mu nina all. Langetasin binokli ja vaatasin palja silmaga otsejoones hirve, kes seisis minust kümne meetri kaugusel. Ta ei olnud mu olemasolu märganud, pidas mind veel üheks kaljurahnuks mäetipus. Jalad kindlalt kaljuveerel, pikk kael õieli silmapiiri poole, vaatles ta all voolavat jõge. Seal olidki taas sina. Vaimustav. Kui mul oleks olnud binokli asemel kaamera, oleksin teinud foto. Las ma proovin teda sulle pigem kirjeldada. Tema valgelt rinnaesiselt sööstis üles kollane riba ja seljalt langesid alla apelsinikarva ja pruunid triibud. Olen seal kandis näinud palju rebaseid, hunte ja mägikitsi, aga hirve peale polnud ma kunagi sattunud. Temas oli sellist suursugusust, mida ei ole ühelgi teisel metsloomal. Seal kaljuserval seistes, hirmu tundmata ja mulle mitte mingit tähelepanu pööramata oli ta tõeline mäevalitsejanna. Võiksin vanduda, et ta tuli siia otse iidsetest aegadest. Gilgameš jahtis sedasama hirve viis tuhat aastat tagasi, Nebukadnetsar II rajas Babüloni ripped sellest hirvest pajatavatest legendidest saadud inspiratsiooni ajel, Aleksander Suur pööras Mesopotaamia tasandiku pea peale kires seda hirve leida. Nüüd seisis see püha hirv otse minu ees. Ma tõmbasin hinge, siis veel kord ja kolmandal korral tõmbasin välja püstoli. Ühe lasuga tabasin ma teda tagajalga. Ta seisis kalju tipus ja oleks võinud kukkuda ettepoole. Ma tabasin teda tagajalga, nii et ta oleks võinud kukkuda tahapoole ja saada minu õhtusöögiks. Aga hirv ei kukkunud. Ta kallutas pead ja teravdas pilku, otsekui püüdes oma peegeldust vees. Viimase pingutusega raputas ta end lahti ja lahkus võimsa hüppega üle kalju.“ (lk 355-356)

Brigitta Davidjants - Vaikusesse (Looming 1, 2024)

 

Huvitav tekst, segunevad ilmad ja identiteedid. Tänapäeva töötav noor ema ja siis armeenia identiteet Eestis. Tudengipõlve mälestused Armeeniast, sajanditaguse genotsiidi taak, Armeenia ja Aserbaidžaani vastuseis. Need teemad segunevad minategelase peas ja avalduvad erineval moel igapäevaelus. Ja siis on muidugi novelli lõpp, mis annab tekstile mõneti ootamatu tõlgenduse (nojah, ikkagi novell). Päris hea.

Eks nende identiteediküsimuste kõrval on meeldivalt ängistav see kolme lapsega pereelu kujutamine, pole siin mingit lusti ega lillepidu. Jäin mõtlema, et ehk on sellise teksti avaldamine ajakirja omamoodi reageering hiljutisele Karabahhi langemisele (ka siin on mitmel puhul juttu põgenemistest). Aga ehk mitte. Igal juhul, huvitav lugemine.

Ja eks tore seegi, et ajakirjakaas on nüüd vähe värvilisem kui möödunud aasta numbritel.

Sarah Pinsker - No Lonely Seafarer (Sooner or Later Everything Falls Into the Sea, 2021)

 

Üht sadamat on tabanud kole õnnetus - selle lähedal on koha sisse võtnud sireenid, mistõttu siis ükski laev ei saa lahkuda ega tulla, kõikidest kavalustest hoolimata (Odüsseuse kasutada vaha ei aita kuidagi). Ja nii siis kogunevad sadama lähistele proovijate laevavrakid

Kuniks üks kapten tahab proovida midagi uut - et laeva juhiks noor poisike, kellele ehk ei tohiks mõjuda sireenide laulmise mõju (päris lummavat sireenide kitarrimüha on teinud näiteks Windy & Carl). Selleks ostab ta õiguse üht kõrtsi teenijapoissi kasutada, kes pole pakkumisest just ülemäära vaimustunud: et tema peab eluga riskima. 

Ainult et … Alex ja tema kõrtsmikust omanik teavad, et tegelikult on poiss hermafrodiit. Ja sireenid …

No puänt sai peaaegu välja räägitud, aga vast mitte. Hea vaheldus teadusliku fantastika vintsutustele, ja eks see hermafrodiidi hingeelu on ikka … no üsnagi hingeminevalt kirjutatud. Ja nagu ikka, see meri.

Julio Llamazares „Kuidas vaadata vett“, Toledo (2020)

Näe, tuleb välja, et sellest ühest ja samast asjast – külade üleujutamisest, saab kirjutada küll mitmeid ja mitmeid raamatuid ilma, et teema ammenduks… Tegelikult muidugi „Kollane vihm“ ei rääkinud külade üleujutamisest, vaid lihtsalt tühjenemisest, lagunemisest, võssakasvamisest, maha jäämisest … endiste aegade kadumisest, aga kuna mõlema raamatu järelsõnas mainitakse veehoidla põhjast esile kerkinud kunagise koduküla kummituslike varemete nägemist vapustusena, mis Llamazarest üldse kirjutama pani, siis võib võtta ka „Kollast vihma“ laiendusena kaotatud koduküla loole ning külade üleujutamise küsimust omakorda kui erijuhtu üldises urbaniseerumise ja juurtetustumise kontekstis.

„Kuidas vaadata vett“ kirjeldab tegelikult üht põgusat hetke päikeselisest suvepäevast kunagi küladega täidetud orgu rajatud veehoidla kaldal. Õigupoolest ei juhtugi seal raamatus muud, kui et ühe vana mägilastõugu Hispaania talupoja vastu igasuguseid kristlikke traditsiooni tuhastatud põrm ootab vettepuistamist ning tema naine, neli last, lapselapsed, mõned laste ja lastelaste kaasad (või endised kaasad) ootavad samuti vaadates ühte ja seda sama maastikku, mõeldes ühe ja sellesama inimese elule, saatusele ja oma suhtele temaga ning olgugi see vaatepilt ja see lahkunud inimene üks ja seesama, ometigi on igal vaatajal oma erinev koht ja elukogemus ja sellest tulenevalt on ka nende vaikimisi mõlgutatud järelhüüded sarnased, kuid ometi nõnda erinevad.

Domingo elu keskseks vapustuseks on loomulikult sunnitud lahkumine pikkade põlvkondade vältel peetud kodutalust, esivanemate külast ning ümberasumine mägedest võõrale ja kõledale lauskmaale, ja sellele lahkumisele järgnenud häving, armutu vesi ja kõigele settiv muda, mis tähendab, et lahkumine ei ole mitte pelgalt teise kohta siirdumine vaid täielik ja järsk äralõigatus, mineviku tühistamine, identiteedi muutumine paljalt sõnadeks ja mälukatkeiks ilma maapinnata, mis seda tõendada ja kinnitada võiks. Nõnda siis mõtisklevad ka kõik matuselised selle teema üle, identiteedi ja juurte üle, noile talupoegadele osaks saanud ülekohtu üle ning mida nooremaks ja kaugemalseisvamaks muutuvad mõtisklejad, seda vähem puudutavaks muutub ka minevikus aset leidnud juurte läbilõikamine.

Lõpuks ei jääda vastust võlgu ka pealkirjale – viimane veehoidla veerelt lahkuja avaldab lugejale sellegi saladuse ning koos selle saladusega ka midagi väga lihtsat ja olulist, mis võib kergesti suurte kaotuste ja traumade varju ära kaduda... Minu jaoks jäi kajama see, et olgu selle mineviku mäletamise ja möödaniku traumadega kuidas on, siis unustada ei tohi ka seda, et kodu on ikkagi siin ja praegu, selles elus, mida päriselt elatakse, selline tasakaal, et on oluline mäletada, aga vähemalt sama oluline ka elada, täie kohaloluga, et koht ja pärand on oluline, aga päriselt kõrval olev teine inimene on veel hoopistükkis midagi teistmoodi olulisemat ... või midagi sellist.

…minu suguvõsa jaoks elavad nemad väljaspool tõelust, hoides irratsionaalselt kinni mälestustest ja sellest kadunud kohast, kuhu nad ei saa enam tagasi muidu kui – nagu mu äi praegu – pärast surma. Ja olgu öeldud, et ma mõistan seda juurtetuse tunnet ja armastust kunagi neile kuulunud ja neilt ära võetud maa vastu, aga pärast nii pikka aega tunduvad mõlemad mulle ülemäärased.

Võib-olla on asi selles, et nende läbielamised jäävad mulle kaugeks. Võib-olla minu elu, mis millegi poolest ei sarnane nende omaga (minu vanemad ja vanavanemad on kõik Barcelonas sündinud ja ma olen tundnud vaid seda linna), on pannud mind kõike teistmoodi vaatama, ei paremal ega halvemal viisil kui nemad, aga teisiti. Isegi oma abikaasaga tunnen mõnikord kaugust, mis on rohkem seotud meie elukäigu kui sellega, mida me kumbki tegelikult mõtleme, vähemalt minu puhul.

Mina näiteks ei mõista, et üks inimene saab elada, vaadates minevikku; selle asemel, et vaadata tulevikku nagu kõik teised. Ämm ja äi on elanud nõnda kogu aeg… (lk 67-68)

Andrei Ivanov - Hapsal (Eesti novell, 2020)

 

Sisekaemus mehe või üldse inimese olemusest. Ja kui ikka tõeline sisekaemus, siis mida sellest oodata - teadagi, sonkimine mälestus ja hirmudes, mis ei pruugi tingimata tõusta hingeülenduseks.

Ivanov kirjutab palju autoriks olemisest, aga eksole, tegu on ilukirjandusega, seega ei saa seda autobiograafiliselt võtta - fantaasia peab ikkagi lendama (kuigi tegelikkus on alati hullem kui fantaasia jnejne). Ausalt öeldes ma polegi varem Ivanovi lugenud, mitte et ma peaks tema kirjutatut (seda küll lugemata) halvaks, lihtsalt arvustuste põhjal pole tekkinud tunnet, et võiks ja peaks. Mingi postkommunistlik äng ja igipõline võõra identiteediprobleemid, pole just kutsuv. Kuigi, kindlasti on tegu hea eesti autoriga, selles ma ei kahtlegi. Ja käesolevgi tekst on päris hea sisekaemus, kas pole?

Sebastian Barry “Salajane käsikiri”. Varrak (2010)

See oli raamat, mida pidin lugema jupikeste kaupa, et liiga hirmus ei hakkaks, sest nii lapsepõlve Roseanne, kui 100-aastane Roseanne on sellised sümpaatsed, tundlikud ja kaitsetud ja mitte ei tahaks, et nendega midagi halba peaks juhtuma, kuid ometi on algusest peale selge, et hulk halba hakkab juhtuma ja peab juhtuma ja paratamatult juhtub ja siis loed ja värised, et mis siis nüüd, millal, ja mis järgmiseks … ja samas on ka tunda, et ükskõik, mis siis ka kõige lõpuks saama hakkaks, ega tervet pikka elu ümber teha enam ei saa. Võib-olla kõige hirmsam sealjuures ongi see suurtest ühiskondlikest hoovustest tulenev julmus – kelle poolt ja kelle vastu, õigetesse lahtritesse mahtumine ja muu taoline. Julmus, mille vastu nagu õieti ei saagi, milles on raske kedagi otseselt süüdistada ning üksikisikul, kellel oma kuuluvuste tõttu on väga vähe võimu ning seda vähestki pannakse talle süüks, ei jää üle muud kui lasta end kanda ja vastu kive ja kände peksta. Ilus on sealjuures aga see, et võetagu või kõik, midagi jääb ikka.

Läbi tegelaste loo ja selle taustal mäsleb Iirimaa tormiline ajalugu, peaasjalikult möödunud sajandi esimese poole sündmused. Iseseisvussõda, kodusõda, maailmasõjad, lisaks sellele katoliikluse raudne ja võimukas moraalivalitsemine läbi isa Gaunti tegelaskuju. Kõige selle juures ei ole must-valgelt heade ja pahade leere. Toimivad suured ja halastamatud inimühiskonna ja ajaloo hammasrattad ja kes mustrisse ei sobi, see jääb paratamatult nende vahele ning unustatakse, ses kellele läheb siis korda ühe väikese suvalise naisterahva saatus seal suurte sündmuste ja miljonite inimeste kõrval.

Roseanne olla inspireeritud kirjaniku vanaonu esimesest abikaasast, naisest, kelle kohta perekonnapärimuses ei olnud säilinud muud, kui hüti asukoht, kus ta elanud ning faktid, et ta hiljem pandi hullumajja ning et ta olnud erakordselt ilus ja “no good”, mida see siis ka ei tähendanuks. Ja nõnda sündiski lugu naisest, kes on alustuseks naine ja lisaks veel valet usku (presbüterlane katoliiklikul Iirimaal), kelle isa langeb ebasoosingusse ning sureb seoses kodusõja pingeliste aegadega, kes jääb noore teismelisena praktiliselt orvuks ja kelle ilu ning soovimatust end katoliku usu läbi päästa pannakse talle suureks süüks nõnda, et armastus ja abielugi ei aita ning piisab ühestainsast süngest süüdistusest (sest toonane naisterahvas, eriti kui ta nii kohatult nägus on, ei ole mitte oma käikudes vaba), et inimeste seast lõplikult välja arvatud olla. Passiivse kohaloluna heljub taustal ka Iirimaa müütilisem minevik – kuldjuukselise Roseanne'i elust möödub suur osa kuninganna Knocknarea mäe varjus, kuninganna Maeve hauakünka poole kiigates, ja ka kuninganna Maevel olla olnud hele juus ning legendaarne ilu. Kui Maeve ilu oli valitsejanna õnnistus, siis Roseanne'i oma võiks arvata, et peeti pigem ohtlikuks ja kohatuks.

Tegevustik toimub peaasjalikult Sligo linnas, selle lähistel Strandhillis ja Roscommonis. On surnuaed, on jõgi, on torn, on nõmmed ja Knocknarea mägi, on liivarannad ja tõusud ja mõõnad, on Coney saar, kuhu mõõna ajal kuiva jalaga pääseb, on tantsusaal ja kino, on tuult ja vihma ja tormi, on roose ja kanarbikku, lumikellukesi, nartsisse, siniliiliaid ja õunapuu, on põlevaid rotte, põleb maja ja põlevad inimesed ja põleb Belfast, on surma ja elu.

Minu sünnikoht oli üks külm linn. Isegi mäed hoidsid sellest eemale. Nemad, ikka need mäed, ei usaldanud seda sünget paika sugugi rohkem kui mina.

Läbi linna voolas must jõgi ning kui sellel ei olnud kaunidust surelike silmis, siis luikede silmis oli küll, ning seal käis palju luiki, kes isegi liuglesid selle voolus nagu mingid sukelduvad loomad.

Jõgi kandis merre ka rämpsu ning kunagi inimestele kuulunud ja kallastelt kaasa haaratud asjade tükke ja surnukehi, kuigi harva, ja oh, mõnikord ka vaeseid pisikesi, see oli küll ikka piinlik. Jõe kiirus ja sügavus mängisid saladustega kokku.

See linn, millest ma räägin, on Sligo.

Sligo lõi mind ja Sligo hukutas mind, aga eks ma oleks pidanud loobuma mõttest, et inimeste linnad võivad mind luua või hukutada, juba ammu enne seda, kui ma seda tegin, ning lootma üksi iseenda peale. Kogu mu loo hirm ja valu tulid sellest, et noorest peast pidasin ma teisi oma õnne või õnnetuse seppadeks; ma ei teadnud, et inimene võib püstitada kujuteldavatest tellistest ja mördist müüri kaitseks õuduste ja meid ründava aja süngete trikkide eest ning olla seega iseenda looja. (lk 9)

 

Roseanne on äärmiselt nauditavalt poeetilise keele ja tabavate, ent mitte niivõrd teravmeelsete kuivõrd mingit laadi üldist armastust täis tähelepanekutega jutustaja. Juba algusest peale ei saa lugejat jätta puudutamata soojus, millega ta räägib oma isast ja hoolimata sellest, et ka õigupoolest pole aega mil ei juhtuks palju lohutut, jääb algusest ikkagi helge märk hinge, mistap on ehk veel eriti valus, et sellisest erilisest hoitud olemise sidemest elu ja asjaolud ikka ja jälle üle trambivad. Kuigi õigupoolest leiab seda helgust, neid väikeseid sooje hetki ka edaspidi – küll roosides, küll inimlikus lahkuses, küll kevade tärkamises – näib, et soojus elab inimese sees edasi ja sinnagi ei ole midagi parata.

On köitev, kuidas inimesel, kel on koguaeg nii vähe, muuhulgas ka nii vähe õigust ja võimu iseeneses saatuses kaasa rääkida, kuidas ikkagi jätkub, midagi anda. Olgu see siis vaikimine ja abi toomine (olgugi, et selle hinnaks on mitmepidine vääritimõistmine), või olgu see siis kadunud lapse leidmine, sooja öömaja pakkumine, käe toetamine õlale, hauakoha kätte näitamine, elu loomine või rooside eest hoolitsemine. 

Juba üksi sellest elusaatuse ja ajaloosündmuste traagilispoeetilisest põimumisest kuni tänapäevani ulatuvate järellainetusteni välja saaks laia haardega loo, mida lugeda ja ära märkida, ent veel üheks lisakihiks on isiklike lugude ja ajalookirjutuste kõrvutamine nõnda, et nähtub nii mälu kui ka ajalooürikute ekslikkus ja ebatäielikkus. Sellal, kui Roseanne kirjutab oma lugu nõnda nagu tema seda mäletab, sellal kaevab doktor Grene, kelle elu olevikus ei ole muidugi ka teps mitte saatuse traagikast puutumata, ametlikes dokumentides, et välja selgitada Roseanne'i haiglasse sattumise põhjus. Ta kahtlustab õigustatult, et selleks ei pruukinudki olla niivõrd kliiniline õigustus, kuivõrd võimalus normidega sobimatu indiviid jalust ära tõsta. On asjaolusid, milles näiteks isa Gaunti kunagine range tunnistus ja Roseanne'i enese lugu päriselt kokku ei lange ja kuidas leida siin tõde? Oletada võib, et tõde on seal kusagil vahepeal ja samas on mõlemad versioonid omamoodi tõde, erinevate arusaamiste ja mälujälgede erinevad tõed. Nõnda selle ajalooga juba kord on. 

Mu isa aina hõikas ja hõikas ülimalt erutatult tornist: “Mida sa näed, mida sa näed?”

Mida ma nägin, mida ma teadsin? Ma arvan, et mõnikord on see just kübeke naeruväärsust, võib-olla meeleheitest sündinud naeruväärsus, mis sulle inimese, nagu näiteks ka Eneas McNulty – te ei tea veel, kes see on – nii palju aastaid hiljem äkitselt lõikavalt armsaks teeb. See kõik on armastus – see, et sa ei tea, see, et sa ei näe. Ma seisan seal igavesti, kael kange, pingutan, et näha, kui mitte muul põhjusel, siis sellepärast, et ma teda armastan. Suled muudkui kanduvad eemale, kanduvad pööreldes. Isa muudkui hõikab ja hõikab. Mu süda lööb talle vastu. Haamrid kukuvad ikka veel. (lk 28)

Jaan Kross “Professor Martensi ärasõit”. Eesti Raamat (1985).

Kui katsuda raamatu sisu ühe lausega ja võimalikult igavalt ümber jutustada, siis võiks öelda nii: “vananev professor läheb Pärnus rongile ning sõidab Valka, et sealt edasi Peterburi rongile ümber istuda.” Aga loomulikult seisneb kogu uba selles, mis professori mõtetesse, meenutustesse, poolune nägemustesse mahub ja keda ta teel kohtab. Tuleb tunnistada, et esiteks on aukartustäratav kogu ajalooline materjal, oletan, et kaldkirjas on toodud tsitaadid päris professor Martensi töödest, ning see, et tema rahvusvahelist õigust ja tähtsamaid lepinguid-kohtumisi puudutavad mõtted niimoodi sujuva tervikuna romaaniks on põimitud, tundub päris aukartustäratav. Ja vähe sellest, lisatud on ka pisut üleloomuliku maiguga ümbersünni liin – eesti päritolu vene salanõunik ja rahvusvahelise õiguse professor Friedrich Fromhold Martens usub ise, et tal on mingit sorti hingeline sugulus ligi 100 aastat varem Saksamaal elanud üsna sarnaseid ameteid pidanud Georg Friedrich Martensiga ja nõnda on läbisegi justkui mälestuskillud peategelase praegusest ja eelmisest elust.

Tahes tahtmata tuleb imetleda keelt ja selle rikkalikust (panetunud, kadal, kunnatu, lõit, drogerii, etažeer, …) ja teise asjana ka dialooge, koos nende väikeste osavate nüanssidega, ka situatsioonikoomika pole puudu. Ning viimaks loomulikult ikkagi see ajaloolisus – olustik, seosed, tähtsad sündmused, kasvõi üksi sellega peaks klassiku staatus olema kindlustatud, sest kui Professor Martensi ärasõidust end läbi närida, on ehk jälle tibake kergem suhestuda meie kultuuriloos nii oluliste tegelastega nagu helilooja Kapp või riigitegelane Tõnisson või … ja ka isevalitsejate ja parlamentide poliittandrist ning riikidevahelisest suhtlusest või Nobeli preemia telgitagustest saab mingit aimu (siin meenub, et seoses kirjanduse nobeli andmisega Kawabatale ja mitte andmisega Mishimale lugesin Donald Keene'i raamatust sarnast telgitaguste kaalutluste kõmu. Et Mishima on liiga ohtlikult reaktiivne, nagu siin raamatuski see õige hetke otsimine, millal Venemaa kodanikule üldse rahu nobelit anda passiks jmt). Ära mainimata ei saa ka jätta, et Martens vägagi ketserlikult tuleb välja mõttega, kuidas riigi rahvusvaheline usaldusväärsus sõltub sellest, milline on indiviidide vabadus ja õigused riigisiseselt. Turvaliselt tsaarivenemaa kontekstis, aga kindla tähendusega nõukogude kontekstis ja noh, kui tänapäeva Venemaad (või paljusid teisi riike) vaadata, siis tundub üsna ajatu.

Aga sellega muidugi ei ole teemad ja liinid veel otsas – tasapisi tossutab aururong mööda vana kitsarööpmelist raudteed, koos kõigi selle peatuste ja maastikupiltidega ning kõikide muude mõtete kõrval jääb Martensil aega mõlgutada oma identiteedi üle, kuidas ta räägib soravalt viite keelt, aga päris emakeel ei oleks justkui ükski, kust tema esivanemad pärit on, vanemate varane surm ja tõus Peterburi vaestekoolist nõunikuks, lojaalsus vene tsaaririigile vs isiklike põhimõtete terviklikkus ja kuhu paikneb seal lojaalsus eestiliku suhtes? Mida võlgneb ta revolutsioonipõgenikust sugulasele Johannesele, või ei võlgne? Kas lõpuks ongi kunagi mingit õigust või objektiivsust olemas olnud?

Ja loomulikult meenutab vana mees ka naisi, eelkõige hõljub tal kujutluse varjuna kaasas tema enda abikaasa Kati, kellele see monoloog justkui on suunatud, kuid meenub ka armuke ning kunagine seiklus Pariisis, poja olemasolu, kellest ta ei tea muud, kui et saatuse tahtel olla too kasuisa läbi saanud ikkagi enesele Martensi nime...

Kerge lugemine see muidugi tingimata pole, aga see eest meisterlik ja teadmisküllane. Guugeldasin kõrvale pisut, aga loomulikult oleks võinud veel palju rohkem. Võimalik, et kui ülemöödunud sajandi lõpu ja möödundsajandi alguse oludega ise põhjalikumalt kursis olla, on veel eriliselt mõnus. Noh, minu jaoks oli siiski tore äratundmine sellist ootamatut teed pidi Vene-Jaapani sõja rahulepingu koostamise juurde sattuda.

Mõned pooljuhuslikud lõigud:

“Mind härra peaminister kaasa kutsuda ei suvatsenud … Issand jumal, see on ju ainult loomulik. Ja ma olen sellega aastate jooksul, aastakümnete jooksul täiesti harjunud. Aga täiesti  ü l e  ei ole ma sellest vist siiamaani. Tähendab sellest, et kui sa pole Venemaal ei suurvürsti sohipoeg, ei krahv, ei miljonär, ei imetegijaks peetav petis, vaid oled lihtsalt tühipaljas maailma parim spetsialist, siis pole sa siin ikkagi mitte keegi.” (lk 23)

“Ma virgun nõksatusest, ma ei tea, kas täielikult või poolikult, ja tunnen ennast veel vastikumalt kui äsja. Me seisame kuskil keset umbrohtu ja metsa. Vaguni akna all on kitsuke perroon. Kuninganna Victoria (kes on kaheksa aastat surnud, issand jumal) tuleb paksu ja töbijalgse vanaeide sebimist sebides mööda perrooni, hall rätik peas ja väike piimakard käes, ja kaob kolmanda klassi vagunite poole. Õigus: me seisame Surju jaamas ja sõidame minuti pärast edasi: aga mina olen kirjutanud, mis ma olen. Tingimata. Mitte üht silpi ei võta ma tagasi.” (lk 36)

“Põhja poolt tuleb põldude vahelt jaamatagusele platsile maantee ning jaama otsa juures seisab päikesevarjus hästisöönud kures hobune, vasknaastulised vööslemid tagmikul, muki kaariku ees. Ja sealsamas astuvad jaama uksest perroonile ilmsesti need, kes kaarikus jaama ja rongile sõitnud.” (lk 144)

Zen Cho - The Four Generations of Chang E (The Apex Book of World SF 4, 2015)

Õige sürreaalse maiguga lugu juurtest ja identiteedist. Sürreaalsust leiab ehk eelkõige neist intelligentsetest jänestest, kes (mis?) saavad Kuul elades täisväärtusliku intelligentse rass õiguse - ning veidral kombel ka sigimisvõimaluse inimsoost transformeerunud kuulastega.

Aga jah, Chang E nimelisel neiul saab võimaluse Kuule lahkuda, kus asuval kogukonnal on omad headused ja veidrused (no ja lisaks need jänesed - kes võivad tegelikult olla tulnukad). Mõne põlvkonna möödudes (vaata pealkirja) tekib Chang E järglastel (või kes nad ongi) muidugi küsimus, et mis neid üldse selle Maaga siduma peaks - turismi sihtkohana on seal huvitav, aga muidu?

Et siis selline kunstulme, mille lugemiseks peab olema õige vastuvõtlik meeleolu. Kui Cho auhinnatud jutustus keerleb draakoniks saamise ainetel, siis korraks näeb siingi üks Chang E Maal draakonit … aga see on pettekujutelm, lihtsalt linnuparv moodustab vaataja tajudes niisuguseid tõlgendusi.

Daniel Galera – Verest nõretav habe (2018)

Tore on taasavastada, et hea kirjanduse üheks tunnuseks on salapära, võimatus üheks kindlaks vastuseks. Nii on ka see Galera romaan – millest see õieti on? Eneseotsing? Brasiillus? Vaba tahe? Geneetika? Ei tea, arvatavasti mitte. Aga on olemas kuradi mitmeid erinevaid võimalusi, mida peas läbi mängida ja selline lähenemiste risoom on kahtlemata mõnus.

Peale isa kalkuleeritud enesetappu läheb poeg uurima, mis ta vanaisaga õieti juhtus, kuulu järgi tapeti ühes väikeses rannikulinnas, aga mingit selgust selle aastakümnete taguse juhtumiga pole. Ta jätab oma senise elu ja rendib aastaks seal maja, võttes kaasa isa vana koera. Linnas tuntakse ta ära – ta on nimelt vanaisa sarnane. Ja vanaisa ise oli … mitte just kõige parem kodanik.

Ja elu ise. Ja elu ise.

Galera kirjeldab iseenesest banaalset elu, aga mingil moel kujuneb see üsna müstiliseks odüsseiaks läbi inimeste ja looduse ja olemise. Vastuste hägu, aga ürgsupp podiseb edasi. Elu on vigane, õnnevupsatustega.

Romaani lõpupoole tekkis kerge assotsiatsioon Olle Lauli romaani peategelasega, nad mõlemad suhtuvad valikutesse … omal moel. On või leiavad viisi elada nii, mis lugejal võib tekitada ühtaegu ebamugavust kui arusaamist. Tõlgenduste paljusus, eksole.

Raip, kui turgutav on vahelduseks lugeda head kirjandust.

saarte hääl
sirp
raamatutega

Gaétan Soucy "Väike tüdruk, kes armastas liialt tuletikke" (Draakon & Kuu, 2017)

 See raamat vääriks kindlasti veel ka korra päris eraldi muljetamist, kuid las olgu praegu siinkohal hoopis põgus kaja kogemusest, kuidas ühe õhtuga raamat alla neelata, et järgmisel õhtul film ära vaadata ning seda kõike ikka selleks, et HeadReadi festivaliga nagu kord ja kohus pihta hakata.

Seekordse postituse algne kodu ongi sealjuures HeadReadi festivaliuudistes, kuid festival pole kade ja lubab suurima heameelega jagada kirjandusrõõmu ka mujal.

***

HeadReadi festivaliveski on jälle kord jahvatama asunud, avapauguks sumeda varasuve sirelimagusal õhtupoolikul üks igihaljas küsimus – film või raamat?

Gaétan Soucy “Väike tüdruk, kes armastas liialt tuletikke” on ka (Triinu Tamme meisterlikus) tõlkes raamat, mis rabab esmalt just mängulise keele ja vaatepunktiga, andes sealjuures ühe tõeliselt veenva kogemuse Teisest, ehk siis kellestki, kes pealtnäha võiks tunduda vaid sõitva katusega veidrik, aga seest vaadates, siis pole enam üldse kindel, kelle arusaamised siin just veidrad on või ei ole. Nimelt hakkab millestki mitte midagi taipavat lugejat käekõrval talutama minajutustaja, kelle perekond ning elukogemus on kaugel harilikust ning kuigi maailm ja asjad seal ei ole lugejale mõistetamatult võõrikud, siis minategelase vaatepunkt on peaaegu, et võõrkeele jagu kummaline (kes kujutaks ette emboolias kassikakku?). Filosoofiaga sina peal olevad inimesed leiavad kindlasti ka üht-teist äratundmisrõõmu (Mina nende hulka ei kuulu, aga lugemisrõõmu see küll karvavõrdki ei vähendanud). Sest peategelane on nagu omamoodi Tarzan, kel suur raamatukogu ja mitte just väike lugemus ning autor on mõttearmastamise vallas professionaal. Soorollide teemal avaneb samuti hea võimalus mõtteharjutusi läbi viia, sest selles osas valitseb ühel hetkel … mõningane segadus. Kuigi, mulle tundub, et Emil Tode “Piiririik” hoiab selles teemas latti siiski ühel teisel tasemel … Igatahes, lõpp, see lõpp, kus muuhulgas kogu teksti olemusel korraga vaip alt tõmmatakse võiks saada kirjeldatud ka sõnaga geniaalne … või siis leidlik ja rahuldustpakkuv, kui tahta ülivõrretega tagasihoidlikum olla.

Kui hüpata raamatust otse filmi, siis võib esimese hooga tabada pettumus. Kuhu on kadunud kogu see särav, vaimukas ja enesekindel MINA, kelle lugu me vähehaaval taipama hakkame ühitades oma tähendusi Tema kirjeldustega ning kuna Tema hääl on see, mis lugu kannab, rahustab sellest lähtuv asjade iseenesestmõistetavus, koomika, ilu ja elujaatav asjalikkus ka lugejat retkel, mis selgub olevat ühe kõrvalt vaadates väga traagilise ja õudse loo ärajutustus, lahtiseletus ja finaal.

Simon Lavoie “Väike tüdruk, kes armastas liialt tuletikke” ütleb siiski juba algustiitrites vaatajale ära, et film on raamatu ainetel, mitte raamatu ümberjutustus. Ja tõesti … küsimus “raamat või film?” saab pärast filmi vaatamist ka vastuse, ei ole üks või teine on üks JA teine. Ehk isegi üks pluss teine. Film jätab keelemängud ning vaatepunkti rõõmud rahumeeli raamatule – tegelase peas me juba olime või siis saame olla, kui raamatu kätte võtame. Film näitab meile selgemini Isa ja Venna nägu, film keerab mälestustele peale tõeliselt valusa keeru ja nii ei jää lõppakord taga leinama l-tähes kirjutatud käsikirja kaotust vaid minevikule äiatakse sellise vindiga tou, et nüüd on vaataja kord lasta endal hing kinni lüüa samas mõõdus lugejaga.

Kuigi, kui raamat on kuuldavasti üks Kanadalaste (või siis vähemalt Quebecklaste) vaieldamatuid rahva lemmikuid, siis film on minu meelest pisut raskemini seeditav. Raamatu mänguline kergus ja peategelase peaaegu nõiduslik sarm ja empaatia koos lugejat algusest peale detektiivirolli seadva ülesehitusega on ehk see mis viib suure hulga erinevaid lugejaid ilma raskusteta üdini köitvasse ja elamusrohkesse seiklusse muinasmaal, süngusest hoolimata. Filmi mustvalged kaadrid ning siseilma pulbitsemisest ilma jäetud reaalsus on samas tõsisemat ja filosoofilisemat laadi, isegi kui oma jagu situatsioonikoomikat ei puudu siitki, aga lihtsalt vaimuka tsitaadi või tabava mõttetera pärast filmi ikkagi nii kergelt käima klõpsama ei kipuks.

Ahjaa, aga ühte asja tahaks veel küll lõpetuseks öelda – peaosatäitja Marine Johnson oli kogu filmi vältel nii suurepäraselt ilmekas, et lust vaadata. Kui nüüd veel oleks olnud pisut rohkem huvitavaid läbimõtlemisi kehakeelelise kummalisuse osas… Aga nüüd ronisin jälle raamatule liiga lähedale ja unustasin filmile ruumi anda! Las jääb pigem kõlama mineviku seljatamise triumfi kaja. Head festivali algust!

***

Loterii lugejaile boonuseks ka üks tsitaat sõnade kohta (tegelikult võiks sellest raamatust küll tsitaate välja  noppida üsna lõputult):

"... Isa poeg nagu ma olin, mängisin, et olen nende krahvinna. Me kutsusime neid poolikuteks, sest nende keha on vahast ja puust. Neil on puudu sisemine osa, millega kannatatakse ja mis muudaks nad täieõiguslikeks meiesarnasteks, kui minu jutt on ikka arusaadav. Kui on tahtmist, võib neid ka mannekeenideks nimetada, see on lubatud, kuigi see pole nii tabav ja täpne, ja ega see jutule kasuks ei tule, kui võtad appi esimesed sõnad, mis sul raputamise peale varrukast välja pudenevad."

Üks küsimus suurele ringile ka - kas keegi tabas ära, et mis värk raamatus selle Hobuse kõhuga oli? Filmis oli igatahes täiesti tavaline hobune ...