Mudlum: Linnu silmad

 

Täiega tore raamat, aga ajju enda jaoks eraldi mulku ei teinud.

Kõvade kaante ja piltidega (millest ma midagi muud ei tea, kui et "mustvalged", ma pole pildiinimene), rida lugusid - vist 12 või umbes nii - ja mitte midagi ei juhtunud. Kõigi nende jooksul!

Ei, eksin - sündmusi oli tegelikult küll. Ühes loos üks, teises teine, enamikus ... nojah, enamikus ei olnud midagi, aga ühes oli täitsa mitu lausa vägivaldsetki episoodi!
Lihtsalt kõik lood olid keskendunud jutustajahäälele, tema tunnetustele, tema tajudele. Kord oli kõht haige, siis ei saanud magada, siis oli vaja muudkui remonti teha ja sisekujundusi koostada ja mitte kunagi ei tulnud välja ja ... 

Jah, see on raamat paljudest eri moodi inimestest, aga kõik nad on kuidagi ... sarnased. Mitte halvas mõttes, üldse mitte. Aga nad vaatlevad, tunnetavad kuidagi sarnaselt.
Seda on samuti ühes loos märgatud - et inimesed ongi põhiliselt nii sarnased nagu kilepiimade äralõigatud nurgad, kes paks, kes peenike, kes vana, kes vuntsidega jne - aga PEAMISELT sarnased.

Ma tegelikult ei tea, kas on. 

Aga võibolla on ka.

Igatahes hea tunde jättis see raamat. Tunde, et kõik on, nagu ta on, ilma kangelaste, püssipaukude ja mõrvadeta, aga meie sees on ikkagi NII PALJU. 

Mis siis et sisukord on täiesti vale, pea ükski leheküljenumber ei haaku selles raamatus tegelikult algava loo tegeliku lehenumbriga, ikkagi on hea raamat. 

Lihtsalt mitte imeline, vaid ... voogav.
Nagu tavaelu mõnedel.

Kultuuritarbija 60+
Sirp

Looming

ERR
Loteriis varem

Paul Auster „Oraakli öö“. Tänapäev (2007)

„Oraakli öö“ balansseerib pisut ka ebareaalsuse piirimail – kirjatarvete poodnik M. R. Chang oma kummaliste ettevõtmistega; salapärased asjaolud siniste Portugali märkmike ümber, mis sellesse kirjutaja kuhugi teistsugusesse aegruumi ühendavat näib –, aga vast võib suuremalt jaolt jääda pigem selle juurde, et peaküsimus on selles, kust tuleb kirja pandu sõna ja milline on selle võim reaalsuse suhtes. Sinine märkmik on omamoodi võimendi, mis seda valgustada aitab. Kirjutamine on justkui teekond iseendasse ja võimalus nähtavale tuua asju, mida lihtsalt enese seest välja vaadates märgata ega teadvustada oska, samas on see ka viis kujutlusvõime abil maailma tükati nähtavas mosaiikpildis valgeid laike täita, seda elus, kus on asju, milles päriselt kaevamine võib osutuda liiga ohtlikuks.

Mis muudab selle raamatu võluvaks on vast mitte ennekõike kirjutamise teema käsitlus ise vaid viis, kuidas raamat on üles ehitatud. Sujuvalt põimuvad üheks ja ühtlaselt pingestatud tervikuks nii esimesel tasandil toimuv tegevus kirjaniku, tema naise ja peresõbra ning tolle poja pisut dramaatiliste pööretega argielust, kui kirjutamise protsess – kust tuleb idee, kuidas kirjanik seda lahendama hakkab –, ning samuti ka selle idee põhjal kirjutatav pöörane lugu ise ei tundu põrmugi vähem reaalne või köitev. Rosinatena saias on asja segatud ka kirjaniku naise unenägu ja kirjutatava peategelase kätte sattunud väljamõeldud autori käsikiri ja tolle sisukokkuvõte. Kõige selle juures ei teagi, mida lõppkokkuvõttes arvata M. R. Changi pisut üle võlli ja unenäolisest eksistentsist selles, mis peaks olema esmatasandi reaalsus, ehk on ta loo seisukohast võttes osaliselt märkmiku teenistuses ja osaliselt abinõu peategelase psühholoogilise seisundi mudimiseks reaalsusega liigseid küsimusi esitamata leppimise osas. Kogu selle mäsu – lugu võib ette kujutada justkui tuulepesase taimena, mille juuresasist ulatub üks haruke isegi Lääne-Euroopa ajalookihtide viimase Suure Traumani välja.

Kuskil, paljudeks väikeste tükkidena, on maa-alune punker tohutu hulga telefonikataloogide ning lukus uksega.