Poul Anderson - Aja valvurid (2017)

Tänapäeval on sellised jutud loetavad ehk YA või noortekirjandusena, kui näide vanamoodsast (vanavanemate?) ulmest. Andersoni lood on huvitavad eelkõige alternatiivajalooliste võimaluste poolest; see, mil viisil ajas rändamine õieti toimus, ei saanudki aru, minu jaoks jäi teadusliku fantastika asemel pigem fantasy valda. Kuid need alternatiivajaloolised kujutelmad maailmast, need olid huviga jälgitavad: näiteks kuidas mongolid Põhja-Ameerikat avastavad või milline võinuks olla maailm, kui Kartaago võitnuks Roomat - mõlemal puhul olnuks ajalooline ja tänapäeva maailmakorraldus hoopis teistsugune (kas ka hullem, pole küll kindel).

Eks noortekirjandusena mõjub see, et rõhk on eelkõige tegevustikul ja alternatiivteooriatel, selle kõrval on tegelased jäänud üsna kahvatuteks tüüpideks, pole niivõrd karakterid - jah, eks juttude jooksul Everard vananeb (ja saab Ajapatrulli ässaks), kuid ikka leidub iha sooja naise järele. Anderson pole naistegelastega just suuremat vaeva näinud (mahuküsimus?), meeste üldine mentaliteet on üsna macholik - naised on ühtaegu rüütellikkuse objektid kui ka vahendid paremaks äraolemiseks. Selline käsitlus annabki Andersoni tekstidele õige vanamoodsa maigu; muidugi, raske on midagi tänapäevast oodata pool sajandit või enam vanadest tekstidest.

Kogumiku parimad tekstid on need, mida algul sai mainitud - lugu sellest, kuidas mongolite luuresalk rändas Põhja-Ameerikas… ja mis võinuks muutuda maailma ajaloos, kui mongolid saanuks koos indiaanlastega Ameerika valitsejateks. Teine lugu on sellest, kui võõraste ajarändurite tõttu avastab Everard end korraga 20. sajandi Ameerikas… mis on õige keldimaigune ja aurupungine (sest mitmete jumalate kultus pole teaduse arengut soodustav; seeõttu tollane on tollan angooameerika maaillm üsna… teistsugune). (Muuseas on huvitav Andersoni nägemus, kus Euroopat valitsenuks Leedu aladelt pärit paganlik kultuur.)

Jutukogust langeb ehk välja lühim lugu, mis käsitleb Vahemere tekkimist - see läheb juba liialt terraformimiseks või jumala mängimiseks. Ebatüüpiline seegi, et Ajapatrulli lugude kangelane Everard on seal pigem tagaplaanil, pigem on rõhk armunud noorte paaril.

“Aegruumis tuleb ette igasuguseid veidruseid ja segadusi. Sündmuste käik võib endale ringiga järele jõuda ja oma tee ära lõigata, nii et asjad ja sündmused ilmuvad põhjuseta, jättes endast maha vaid mõttetuid muutuseid, mis peagi unustusse vajuvad. Näiteks Manse Everardi, kes jäi minevikku lõksu koos surnud John Sandovaliga, olles tulnud tulevikust, mida ei saanudki olema, Ajapatrulli käsul, mida kunagi ei loodudki.” (“Ainus õige tee”, lk 141)

Poul Anderson – Kõige pikem merereis (Lilled Algernonile, 1976)

Mingis mõttes sarnane “Kõrge ristiretkega” - tulnukas satub planeedile, mille eluolu on tema jaoks pea hiliskeskajas. Kui romaanis haarasid kohalikud kohe härjal sarvist ehk kihutasid ellujäänud tulnuka abil kosmosesse (tõsi küll, algne plaan oli kõvasti tagasihoidlikum), siis siin läheb teisiti – kosmoselaev on niivõrd kahjustatud, et tulnukas (kes on kohalikele sarnane inimene) jääb siinsesse kolkariiki nö koduaresti, muutudes religiooni huvides omamoodi taevasaadikuks. Ülikutel on kasulik rääkida, et tulnukas on tulnud sealt ülevalt ja sellega kaasneb taeva kaitse jne; niimoodi saab lihtrahvast paremini kontrollida.

Ent kui sinna kolkariiki satuvad kaugelt meresõitjad-maadeuurijad, tärkab mõnel kohalikul idee, et äkki... laseks kosmoselaeva korda teha ja läheks siis rüüstama taevaseid valdusi? Tulnukaski saab innustust, arvates, et võõrad meresõitjad võivad talle tuua galloni elavhõbedat, mille abil saaks kosmoselaevaga taevasse tossutada. Ent läheb veidi muudmoodi.

Lugu ei leia aset alternatiivajaloolisel Maal. Selle planeedi asukad on arvatavasti välja kasvanud neist, kes on olnud väljasaadetud sellest tulnuka ühiskonnast, järglased on siis ajal jooksul oma planeedieelse ajaloo unustanud (tõsi küll, ehk veidi kajastub seda jumalasõna tekstides). Kui see lugu ilmunuks “Taevarahva” kogumikus, oleks see ehk kenasti keskmike hulka kuuluv.

ulmekirjanduse baas

Poul Anderson – Südasuvine torm (2000)

Seniloetud Andersoni raamatutest igavaim või ebamääraseim, ehk võiks olla selle romaani määratluseks kultuurilooline muinasjutt või fantasy; Shakespeare'i ja mütoloogia tundmine oleks abiks kõigi nende Prosperode ja Arielide täiemahuliseks nautimiseks (minu haridus ja haritus longavad sel kohal). Aga jah, tegevus leiab aset 17. sajandi alternatiivmaailmas, kus muuhulgas on Cromwelli pooldajad kasutusele võtnud aurumootori ja ka muu maailmakord on veidi teistsugune (kristlik Tuneesia riik?); ent samas ikkagi ususõjad ja kuningas Charles I võitleb võimu eest. (Alternatiivmaailmades asjatajad (sest alternatiivseid arenguid on teatavasti mitmesuguseid) kohtuvad omamoodi maailmalõpukohvikus.)

Lugu siis sellest, kuidas Charlesi toetaja Reini prints Rupert satub Cromwelli toetajate kätte sõjavangi. Arestituna maalossis tutvub ta kohaliku võimumehe sugulase, neiu Jenniferiga, kes on üks armas olevus. Tunded puhkevad ja viimaks viiakse neiu niikaugele, et ta aitab printsil põgeneda. Põgenemisel satuvad nad kokku müütiliste olenditega, kes seovad Ruperti ja Jenniferi saatused ühte, et need aitaksid leida Prospero kadunud võluesemed, mille abil saaks ühtlasi aidata Charles I võimu kindlustada. Ja edasi seiklevad prints ja neiu eraldi, kogetakse kohutavaid ahastusi ja lihalikke rõõme, kuni haldjas Ariel juhatab nad kokku Vahemeres asuvale Prospero saarele. Oh seda üürikest õnne ja armastust, sest peale võluesemete kättesaamist selgub Inglise kuninga meeleheitlik olukord, ja... ja... jne.

Ühesõnaga, vähe jabur või vanamoodne romaan, mis pole kirjanduslikult teostuselt just meistriklassist – on selline üpris elutute tegelastega ebausutav quest, mis ei pane suurt kaasa elama, on va punnitatud tekst. Rohkem või vähem unustamisväärne.

Linkidest avaneb sellest romaanist vähe elujaatavam interpretatsioon.

ulmekirjanduse baas

bukahoolik (linke mujale)

Poul Anderson – Kõrge ristiretk (2000)

Ulakas ja süüdimatu ulme, vahel selliste raamatute lugemine... kohe on üks mõnus ajaviide.

On 1345. aasta ja Ansby sir Roger kogub väeüksuse, et minna Inglise kuninga Edward III vägedele appi Prantsusmaal sõdimiseks. Ainult et... ühel päeval maandub taevast Ansby juurde põllule miski hiiglaslik monstrum ning sealt väljuvad mõned sinakad olendid, justkui deemonid. Rahvas läheb paanikasse, ühel deemonil käes olevast torust sähvatab leek ja kohalik mees saab millegagi pihta. Sõjamehed reageerivad automaatselt ning vibulasust langeb deemon surnult maha, mispeale sir Roger õhutab seda monstrumit ründama, ning mehed tormavadki trapi kaudu sisse ning tapavad seal peituvad olendid. Siiski võetakse üks vang ja teda küsitledes selgub, et tegemist on kaugetelt tähtedelt pärineva wersgorite impeeriumi korraldatud luureretkega, valmistamaks ette Maa vallutamist. Naeruväärne, leiavad vahvad inglased, piibli järgi on see võimatu.

Ent nad jäävad seda põllul lösutavat monstrumi uurima... ja tutvuvad relvastusega... ning leiavad, et sellise riistapuuga võiks minna Prantsusmaale sõdima ning muidugi ka Püha Maad paganatest vabastama. Vang nõustub neid aitama ja kogu Ansby läheb sellesse õhulaeva – ülikud, sõjamehed, talupojad, naised, lapsed, hobused ja kariloomad. Laev tõuseb õhku... ja tõuseb... ja tõuseb... korraga selgub, et maakera polegi lapik, vaid ümmargune. Vang kõkutab kahjurõõmsalt ja teatab, et õhulaev on seadistatud automaatjuhtimisele tema planeedile naasmiseks! Inglasi haarab paanika kuni sir Roger otsustab, et kui kord sai neid sininahku nuheldud, saab ka edaspidi – kui nad jõuavadki sinna planeedile, siis nad taplevad ja võidavad Inglismaale kuulsust ning seejärel sõidavad automaatjuhtimisest vaba laevaga Maale tagasi.

“Oli ka tavalisem kaart Tharixanist, planeedist, millelt ekspeditsioon oli teele asunud. Sain selgeks sümbolid, mis tähistasid maad, merd, jõge, kindlust ja muud. Sir Roger uuris seda kaarti tundide kaupa. Isegi saratseenide kaart, mille tema vanaisa oli Pühalt Maalt kaasa toonud, tundus wersgorite oma kõrval algelisena – teisalt näitas mereneitside, tuulerooside, hipogrüüfide ja muude kaunistavate elementide puudumine wersgorite kultuuri algelisust.” (lk 31)

Läheks siis niimoodi... ei. Järgneb igati pöörane ja nurjatu seiklus, kus tulnukad saavad valusalt tunda inglaste sõjakavalust ja diplomaatiat, mida need kõvasti harjutanud keskaegses Euroopas madistades. Hulljulgus, vassimine ja improvisatsioon veavad seda veidrat raudrüüdes ja kaltsudes meeste ja naiste kampa seiklustest seiklustesse, lumepall kogub aina hoogu.

ulmekirjanduse baas

Poul Anderson – Taevarahvas (2008)

Võibolla olid eelnevalt ootused selle raamatu suhtes eriti madalad, aga kokkuvõttes võib rahumeeli tõdeda, et päris hea jutukogumik; seda võiks nimetada heal tasemel traditsiooniliseks ulmeks, on fantaasialendu, seiklusi, paradokse ja huumoritki. Andersonil autorina selline hea omadus, et kui mõned tekstid algavad või kestavad nürilt (nt “Mu kõrgeim siht”, “Külm võit”), siis lõpevad need ikkagi päris loetavalt. Ühesõnaga, autor oskab küll kerida jutulõnga. Temaatiliselt on nii kosmoseseiklusi, alternatiivajalugu, fantaasiaolenditega jändamist ja lähivõtteid inimsaatustest; loodud maailmad pole mingid ultraveidrad või -vinged, aga need töötavad.

Kiidulaulu pidurdamiseks mainin, et mulle jäi kolmeks igavamaks looks ehk “Ajasarve hüüd”, “Eutoopia” ja “Täideläinud saatus”, nende tekstidega on autor vast kunstiliselt ambitsioonikamaid hetki kogenud. Kuid kogumiku ülejäänud kümme lugu on paraja mõnuga loetavad, neist kerkisid minu jaoks rohkem esile “Operatsioon Ifriit” (no tõepoolest, kõiksugu libaloomad teevad sõjalisi erioperatsioone), “Sam Hall” (düstoopia lõpp ja algus), “Mees, kes tuli liiga vara” (pooleldi lõbus ajarännulugu ameerika sõjaväelasest, kes avastab end viikingiajast) ja “Mu kõrgeim siht” (vast kogumiku parim puänt).

Eks Andersoni jutustusi või romaane võiks veelgi tõlkida (näiteks Orpheuse Raamatukogus?), kogumiku koostajad on oma saatesõnades nii mõnegi huvitava vihje autori põnevast loomest õhku jätnud.

“Jah, ümberkonstrueerimine tuli surmanuhtluse asemele. Aga see ei tähenda, et te olete kurjategija. See tähendab hoopis seda, et ka kurjategija on haige inimene nagu teie.” (“Täideläinud saatus”, lk 392)

“Mu kaks trääli jätsid talli puhastamise pooleli ja jäid meid jõllitama, kuni ma nad tagasi tööle ajasin, mainides, et millekski muuks kõlbmatu mees on siiski küllalt hea ohverdamiseks. See on üks kasulik tava, mis teil, kristlastel, puudub. Ma ise pole inimest kunagi ohverdanud, aga sa ei kujuta ette, kui kasulik on ainuüksi tõsiasi, et ma võin seda teha.” (“Mees, kes tuli liiga vara”, lk 440)

ulmekirjanduse baas