Brigitta Davidjants: Plahvatus nätsuputkas ja teisi jutte

Kuidas kirjutada mälestusteraamatut, mis ei oleks heietav, rahulik ja malbe? Esiteks on vaja mälestusi, mis ei oleks heietavad, rahulikud ja malbed. Teiseks ei tohi ise olla heietavat sorti inimene, kes rahulikult ja malbelt minevikule tagasi vaatab. Ja kolmandaks on hea mõte kirjutada mälestused üles juttudena, mitte ühe pika loona.

Raamat on energiline ja elus, vahepeal valus ja õudne - "see nägu kirstus - seda ei olnud enam" - vahepeal nii täpselt minu oma mälestustega haakuv, et natuke hirmus.
Mäletate, Tallinna vanalinn oli kunagi logu ja lagunev, aga samas meie enda oma, kodune, trepikojad lukust lahti ja läbi iga kümnenda maja mõni salakäik ühelt tänavalt teisele, kuigi ühtegi tänavat ei viinud? Mäletate?
Rasvapirukaid, šokolaadiservaga vahvleid, pildiga nätse?
Kuigi mina tundsid huvi nende vastu, kust sai pisikesi, kolme pildiga  Donaldi koomikseid.
Mälust tuli välja isegi teadmine, kuidas see näts maitses ja lõhnas.

Sedasorti raamat.

Kogu aeg tundsin samas rütmis. Jajah, Armeenia kogukond, ahaa, see armeenlaselt kunstnik, kelle ateljees käisime, kui kunstiajaloo tunniks oli vaja mingit näitusest kirjutada, oli ta isa hea tuttav ... Jah, Karu tänava ühikas, minagi olen seal kuukese elanud, ema oli õppejõud ja oli vaja. Jah, Mustamäe. Jah, trollid - RIP trollid! Ainult viimane lugu on kuidagi teistsugune. Võõras. Vat ilusa tädi Lilianaga pole mul mingit seost. 

Mälestusteraamatu asi on mälestusi äratada, eks? Nii õhuke raamat, aga ühest küljest täiega ärkasid ja teisest: huvitav oli jälgida autori kujunemislugu. Et missugusest tüdrukust sai eksi seltsis lahutuse ajal ohjeldamatult naerev noor naine ja siis "Olge ometi vait!" mõtlev ema, kes sisemise oige saatel ikkagi lahket juttu ajab. 

Igas loos antakse natuke isemoodi pilti, natuke teise nurga alt, oo, kui palju tahke on inimesel! Isegi nimed ei ole väga muudetud. No mis see Danieljants muud on kui Davidjantsi piiisut muudetud versioon?

Küllap lood ikka üsna päris elukogemustest räägivad. 

Sirp
Lugemissoovituse blog
Looming
Brixie blog
Lugemiselamused
Vikerkaar
Triinu raamatublogi
Postimees
Kirjakoi
Loteriis varem
Raamatukoi lugemislood
Sulepuru
Sepikoja sepitsused

Brigitta Davidjants: Armastuseta

 

See ei ole õigupoolest üldse selline raamat, mida ma normaalsel keskmisel juhul lugemiseks valiksin. Koolitüdruk, armusuhted ja üheksakümnendate lõpp - no minge pekki, järjekordne näkkusülitamine, et mul kooliajal ei õnnestunud ühtegi kallimat leida? Lisaks on tüdruk vist lesbi? 
Absoluutselt pole minu kogemus!

Ainult et hakkasin lugema ja see raamat oli hoopis teade: "Ma olen sinu moodi tüdruk, kel oli armusuhteid ja mitu ja tead - ei päästnud. Et ma lesbi olin, ma ju ei teadnud. Elu oli täiega jube nii ehk nii."

Peategelanna on lõpuklassi tüdruk, kelles elab komme iseennast kogu aeg kõrvalt vaadata, oma käitumist analüüsida, leida seaduspärasid ning kokkukõlasid sellega, Kuidas Elu Käib. Ehk siis sellega, mida elu kohta räägitakse. Sest rahvas ometi teab tõde! Suhe tüdrukute vahel ei ole päris. Too on ju nii kena poiss, rahulik. Koolipõli on elu parim aeg. Depressioon läheb niisamagi üle, kui ainult ise piisavalt tahta.

Rebekka ei usu, endalt küsimata. Ta mõtleb igasugu asju ja paljude nähtuste üle. Kuid ta on ikkagi verinoor - seitseteist - ja usub, et teised inimesed tihti teavad paremini, kuidas elu käib.
Mõtleb meestele kuldse kuu selga - samas kui klapib paremini naistega. Aga kuldne kuu oli ju!

Nii raske on endast aru saada, eriti kui oled noor tüdruk väga heteronormatiivses keskkonnas. Aga ega vahet poleks - oled lesbi või mitte - ka mina olen meestega ohtralt seksinud, üldse mõistmata, et ma ei taha neid tegelikult. Iha on hoopis teine tunne kui "jaah, okei, hea küll". Ka hoopis teine tunne kui "head naised alustavad ise, ma siis ka". 
Aga kust mina seda teadma pidin? Või Rebekka? Keegi ei õpetanud.
Iha, kiim, erutus, himurus on hoopis teistsugused. Kui hakkad mõtlema, ega tagumikuvinn liiga silma ei paista või kõhupekk käe all ei laineta, on selge, et valesti on. Rebekka ei mõtle otse sellest, aga et iha ei ole, sellest  küll. 
Rohkem valus. 
Temal oli tüdrukuga iha olnud. Vähemalt seegi hea.

Miks talle meeldib see lesbiline naine kambast kõige rohkem? Miks tal on tüdrukuga kirg olnud? Ei, ta ei tee sellest mingeid järeldusi.
Kui noormees, kellega tal enamiku raamatust suhe on, absoluutselt jäletaks osutub,  on just teised sama grupi naised, kes aitavad. Et avalik lesbi kõige rohkem ... jaa, ta on kahtlemata kõige positiivsem tegelane, kellest natuke rohkem kirjutatud. Ent aitab ka Ella. Aitab mõte Maarjale. Aitab Kaiga rääkimine.

Ja Rebekka omakorda aitab Mirjamit - ja küllap ka Kaid. 
Naised toetavad üksteist, jääb raamatust kõlama. Mitte tingimatult, mitte kõik - eriti vanemad naised, mh Rebekka ema, hoiavad pigem status quost kinni - aga elutormis naiste peale loota saad.

Ilus moraal. 

Davidjants kirjutab huvitavas formaadis: polegi enne lugenud sellist raamatut, mis aegadega mängib minimaalselt, ent jätab lihtsalt osa sündmustest vahele ja neist teatatakse lugejale takkajärgi, peategelase möödaminnes-mõtetena. Muidu ikka kirjutatakse vahele "möödusid kuud ja nende jooksul leidis aset (mingi lühikokkuvõte)". 
Davidjants seda ei tee. Tal mööduvad kuud, aga lugeja saab sellest aru alles siis, kui peategelanna mõtetesse mahub asju, mida raamatus kirjeldatud sündmusi arvestades seal olla ei saanuks. 
Aa, see juhtus? Aa. see juhtus ka?
Annab lugedes meeldiva põnevustunde. Pole mingit "ja nüüd juhtub see ja nüüd see, niimoodi need lood ikka kirjutatakse". 
Olgu, vbla natuke. 
Lõpp on hästi roosiline. 
See on hea lahendus, sest päris kindlasti oleks "ja siis oli sitasti ja kõik vihkasid Rebekkat ja midagi ei läinud paremaks" halvem lõpp.
Elutormis naiste peale loota saad!!!

Aga natuke liiga roosiline minu jaoks. Võinuks olla veidi vähem selge happy end ja rohkem "no vaatab, kas, krt, läheb paremaks lõpuks!" 

Delfi

ERR

Brigitta Davidjants - Plahvatus nätsuputkas ja teisi jutte (2025)

 

Kui Loomingu Raamatukogust üldiselt ei oota lahedamat lugemist (eelmisel aastal võinuks need olla ehk Ondjaki ning võibolla Eisenschmidti mälestused), siis tõepoolest, nagu tagakaanel lubatud, saab Davidjantsi lugusid kogeda südamerohtu võtmata.

Mis ei tähenda, et oleks vaid rõõmus ülevaade ühe suguvõsa helgematest hetkedest - pool suguvõsa on siiski pärit Bakuu armeenia kogukonnast, mis Karabahhi sõja tõttu on lagunenud diasporaaks. Huvitav, et emapoolsetest sugulastest on juttu vaid eesti-läti vanavanematest (kes on vägagi olulisel kohal), aga erinevalt armeenia poole rägastikust siin rohkemat pole.

Eks selle raamatu puhul tekib paratamatult paralleel Kairi Looki “Tantsi tolm põrandast” romaaniga - autorite sünniaasta (1983) on sama, enamasti jagatakse ühiselt ka Tallinna aegruumi. Tõsi küll, mõlema teksti puhul tekib autobiograafilisuse küsimus: kui Davidjantsi puhul küsiks, kui palju on autobiograafias ilukirjandust (nimekuju “Danieljants” kasutamine?), siis Looki puhul pigem vastupidi, kui palju on ilukirjanduses autobiograafilist (aga sel juhul pole muidugi vaja suurt arutada selle üle). Sellest lähtuvalt on autoritel erinevad lähenemised - kui Davidjants mängib üsna lahtiste kaartidega, siis Looki puhul pole midagi otseselt kindlat.

Aga millised lahtised kaardid - kuidas üks kuueliikmeline armeenia-eesti pere hakkama saab kauboikapitalismi tingimustes, kuidas mässavast tütarlapsest sirgub … sirge seljaga naine. Nätsukommid, peod, alternatiivmuusika. Ja pered ja suguvõsad ja lapsed ja sõbrad ja Tallinna vanalinn ja Jerevan. Autor ei võta siin ette mingit süva-uuringut mäluteemade või traumade asjus, see on õnneks ühe inimkogemuse kaardistamine, mis samas ei pretendeeri ülimuslikkusele; see on raamat inimestest ja kuidas autor on nendega kokku puutunud. 

Kultuuriline taust ütleb vast ehk rohkem praegustele keskealistele ja miks mitte ka noorematele lugejatele; samas muidugi tollastele keskealistele ehk huvitav kogemus, kuidas nende lapsed võisid tol ajal end tunda.

Brigitta Davidjants - Vaikusesse (Looming 1, 2024)

 

Huvitav tekst, segunevad ilmad ja identiteedid. Tänapäeva töötav noor ema ja siis armeenia identiteet Eestis. Tudengipõlve mälestused Armeeniast, sajanditaguse genotsiidi taak, Armeenia ja Aserbaidžaani vastuseis. Need teemad segunevad minategelase peas ja avalduvad erineval moel igapäevaelus. Ja siis on muidugi novelli lõpp, mis annab tekstile mõneti ootamatu tõlgenduse (nojah, ikkagi novell). Päris hea.

Eks nende identiteediküsimuste kõrval on meeldivalt ängistav see kolme lapsega pereelu kujutamine, pole siin mingit lusti ega lillepidu. Jäin mõtlema, et ehk on sellise teksti avaldamine ajakirja omamoodi reageering hiljutisele Karabahhi langemisele (ka siin on mitmel puhul juttu põgenemistest). Aga ehk mitte. Igal juhul, huvitav lugemine.

Ja eks tore seegi, et ajakirjakaas on nüüd vähe värvilisem kui möödunud aasta numbritel.

Brigitta Davidjants – Ida läänepiiril (2010)

Türgis puhkamiseks on sobilik selgeks õppida tervituslause: “Anne, ben lezbiyenim!”, ja kevad tulvab kõigi südamesse. Igal juhul, autori (heas mõttes) lobisemine on igati mõnus ja parajalt humoorikas, kuigi käsitletavad teemad pole just kergekaalulised – naiste roll ja õigused või siis erinevate vähemuste eksisteerimine seal Euroopa ja Aasia vahelisel alal. Eelkõige Türgi elu, aga sekka ka Armeenia ja Gruusia olusid (näpuotsaga Iraanigi) ja muidugi nõukogude kultuuripärand meis ja mujal. Et siis, tore raamat, hea silmaringi avardaja.

ekspress
päevik
cafe hmsx
jutte ja triipe