Hao Jingfang - Invisible Planets (Invisible Planets, 2017)

Tekst Italo Calvino “Nähtamatud linnad” ainetel, sel puhul siis kaugetest ja imaginaarsetest planeetidest (kui nüüd meenuks, millist sarnast juttu hiljuti sattusid lugema - ahhaa, Ken Liult endalt, ehk on ta inspiratsiooni leidnud siitsamast, enda tõlgitud loost?). Jutustaja räägib kuulajale lugusid erilistest kohtadest ja eelkõige nende elanikest, kes siis kõik mingil moel reflekteerivad meie inimkogemust.

Muidugi igati poeetiline ja võimalus uidata erinevates kujutluste ulmades ning mõelda tuhat asja eriliseks. Loo nii kõrged punktid siis finaali eest, mis kenasti sedastab elu ja kunsti seoseid.

“Do you understand? When I am done telling you these stories, when you’re done listening to these stories, I am no longer I, and you are no longer you. In this afternoon we briefly merged into one. After this, you will always carry a bit of me, and I will always carry a bit of you, even if we both forget this conversation.” (lk 218)

Xia Jia - Night Journey of the Dragon-Horse (Invisible Planets, 2017)

Autori kolmas lugu sellest antoloogiast on lähedane vaimude jutule, need mõlemad on oh kui erinevad sellest lähituleviku vanaisa ja lapselapse loost.

Siin siis inimestejärgne maailm, kus atraktsiooniks loodud draakon-hobune (Trooja nüüd vaevalt?) ärkab üles ja avastab, et maailm on inimestest tühi, ning toimub üleüldine lagunemine või metsistumine, kõik on lagunevat tehnikarämpsu täis. Ta otsustab rändama minna ja peagi kohtab nahkhiirt. Ja nende edasisest sõprusest, eksole, sünnib puhas poeesia.

Mingil moel ehk kergelt rajaniemilik posthumaanne maailm, samas Xia Jia tundub lähtuvat ikkagi hiinalikust maailmapildist jne. Vaimude tekst võiks olla omamoodi eellooks sellele, kuivõrd sealt hakkab juba inimsugu pildilt kaduma, ning nüüdseks ongi kätte jõudnud (meie mõistes?) eksistentsiaalne tühjus.

Xia Jia - A Hundred Ghosts Parade Tonight (Invisible Planets, 2017)

Imelugu lapsest, kes kasvab üles vaimude seas ning avastab ühel hetkel … et ta võib ka vaim olla. Või ikka ei ole? Ühesõnaga, identiteedikriis; seda enam, et vaimude kogukonnal on kätte jõudnud näguripäevad.

Nimelt on neid vaime kasutatud (loodud?) turismiatraktsiooniks, aga aastate jooksul on nende populaarsus hääbunud olematuks ning ükski inimolend neid vaatamas ei käi – mis küll tähendab seda, et nad ikkagi korraldavad oma traditsioonilisi atraktsioone (nagu see pealkirjas mainitud vaimude paraad). Aastad mööduvad ja see vaimude (või vaimust?) laps otsustab laia maailma minna. Ainult et lahkumispäeval hakatakse korraga seda vaimude linnakut maha kiskuma ning vaimude või vaimudest laps avastab seda takistades enda kohta midagi uut.

Tõesti, pole just kõvaulme, aga õnneks ka mitte Cheng Jingbo laadis ulmaulme; pigem võiks kergelt Gaimani „Kalmisturaamatu“ poole kiigata (raamatu ühes essees viidataksegi sellele) … aga hiinalikus postindustriaalse fantaasia võtmes. Või kuidas?

Chen Qiufan - The Flower of Shazui (Invisible Planets, 2017)

Tekst, mis saatesõna järgi kuulub hiljuti ingliskeelses tõlkes ilmunud romaani „The Waste Tide“ maailma; ehk siis lähituleviku Hiina majanduslikud ja sotsiaalses rõõmud ja raskused. Käesolev lugu on õige sünge (ka romaan pole eriline lillepidu) ning käsitleb mitme tegelase õige okkalist elukäiku.

Tekst leiab aset värskes linnastus, mis moodustunud viiest külast (noh, hiina ja eesti küla on ikka väga erinevad mõisted) – aastaid tagasi hakati siin hoogsalt kõrghoonetega kinnisvaraarendust ajama, mis aga kinnisvaramulli lõppedes sai valusalt vastu näppe. Tihedalt kokku ehitatud hooned aga jäid, ning sinna sattusid elama kõiksugu head, pahad ja koledad. Loo peategelane oli miskisugune insener, kes nüüd müüb kohalikele kõiksugu tehnikavidinaid. Üks edukamaid artikleid on kehale paigutatavad interaktiivsed andurid, mis reageerivad selle kandja kõiksugu emotsioonidele – nii on üheks tema kliendiks ihaldusväärne prostituut, kelle klientidele meeldib selline kehaline „värvimuusika“. Siis aga selgub, et prostituut ootab last oma kupeldajast abikaasalt, kes ei taha mingist lapsest midagi kuulda. Loo peategelane mõtleb välja enamvähem tehnoromantilise skeemi, kuidas kupeldajale seda lapseootust vajalikuks müüa.

Aga nagu öeldud, tekst on õige sünge; muuhulgas avaneb seegi põhjus, miks see peategelane sellesse slummi põgenes äri ajama. Eks lugu ongi selline … tulevikukoledus Hiina oludes (romaan toimuvatki tehnikaromude prügimäel), kus inimestel pole praegusest roosilisem elu ega midagi. Jne.