Mart Juur – Meie küla superstaar (2015)

Eks Juur võiks selliseid raamatuid igal aastaajal valmis treida, küsimus pigem selles, kas illustreerija peaks sellisele tempole vastu. Kahtlemata on raamatu plussiks Allan Hmelnitski kongeniaalsed pildid, mis tihti täiendavad Juure humoorikaid hüüdlauseid.

Kogumik jaguneb kolmeks osaks – pikrilikud lööklaused, mõned lühikesed proosapalad ja pikad luuletused. Ehk raamatu igavaim osa on luuleosa (või on need laulude paroodiad? Kupleed?), mis ei särtsu just humoorikast pingest – omamoodi märk seegi, et siin osas pea puuduvad Hmelnitski illustratsioonid. Aga jah, raamatu löövamas osas on pöörast sõnamängu ja pila tuntud inimeste aadressil (viimast ei hakka siin tsiteerima, olgem siivsad).

“Läbimurre ufo-uuringutes: kui jumala naine vihastab, hakkavad taldrikud lendama.” (lk 11) 

“Helilooja naise märkmed: avamäng on liiga pikk.” (lk 11) 

“Valgus sai. Pimedus leib.” (lk 60) 

“Grillimishooaeg lõppes vöökoha kaotamisega.” (lk 65) 

“ - Mind reedeti.
- Aga mind laupäeviti.” (lk 75)

Mart Juur – Kallis peaminister tegutseb jälle (2015)

Eks põhiosa raamatust on pühendunud Ansipi valitsusaja tegemistele, Rõivase teod jäävad vähe suvaliseks (no muidugi pole olnud seda aega, et humoorikus koguneda saaks). Selle raamatuga tekib suisa sõnulseletamatu või mõistusevastane nostalgia Ansipi aja järele, rohi oli siis rohelisem jne. Juur pilab jämekoomiliselt kõiki ministreid, küll on tegu lollikeste või meeste- ja naistemaiaste või natsilembete või joodikute või ullikeste või tervisehullude jne jne. Noh, valitsev loomaaed on kirju ja väiklane. Et Ansipi valitsuses oli vaid üks naine, siis sellevõrra saab ta rohkem kaela, ee, Juure koomikat naisteemadel (eks hiljem Rõivase valitsuse puhul on autor kergelt liimist lahti, nii mitme naisega tuleb tegelda).

Tekstid esitatud justkui valitsuse siselisti kirjavahetusena (2011-2015).

“Millisest uriiniproovist jutt käib, kas A-proovist või B-proovist? Oli ju kokku lepitud, et B-proovi pidulik avamine, süütamine ja maakondadesse saatmine toimub võidupühal Tallinnas Vabaduse platsil Kaitseliidu paraadi ja suurtükisaluudiga.
Rahandusminister Jürgen Ligi”
(“Valitsus ja dopinguproov”, lk 12)

“Cartlandi küsimuses toetan kultuuriministrit täielikult. Siuke möga tuleks raamatukogudest kokku korjata, et teha ruumi väärtkirjandusele, mida kannab isamaaline vaim (“Armas Alfons Rebane”, “Kirglik Harald Riipalu”, “Jumalik Nugiseks” jt, minu teoste täieliku nimekirja leiab internetist).
Kaitseminister Mart Laar”
(“Valitsus laenutab raamatuid”, lk 56)

“Vastuseks Jürgenile ja teistele, kes pole elektriturul toimuvast aru saanud.
Nagu selgitas Eesti Energia juht Sandor Liive – mees, kes teab elektriga piinamisest praktiliselt kõike –, oli valitsusel kolm valikut elektritarbijate kohtlemiseks. Esiteks, kägistada neid elektrijuhtmega ükshaaval. See võtab aega ja läheb kulukaks. Teiseks, anda elektrilööke kõrgepingega. Jällegi võrdlemisi ebaefektiivne meetod. Ning kolmandaks, elektrituru avamine. Elektrituru avamine tapab aeglaselt, kuid kindlalt, tehes tarbija enne surma rahast lagedaks. Niisiis ideaalne lahendus. Õhuke riik = liberaalne turumajandus + kogu maa de-elektrifitseerimine.
Mingit vastuolu IRLi valimislubadusega ma siin ei näe.
Reklaamis polnud öeldud, kelle kontrolli all kodukulud peavad olema.
Paraadi juhatan mina. Laadige apelsinid tünnidesse.
Majandusminister Juhan Parts”
(“Valitsus mängib arsti”, lk 116)

Mart Juur – Kole sõbranna (2014)

 Juure huumor on selline eredate sähvakatega – on häid hetki ja vaimukaid leide, aga üldiselt ei suuda terve lugu pinget ülal hoida ja läheb vähe labaseks, lamedaks või ajaleheruumi venitamiseks. Kuid kogumikus on siiski mitmeid humoorikaid tekste, mis veavad hästi lõpuni välja (neid võiks nimetada “juurikateks”?). Näiteks “Ülekuulamine Vikerraadio keldris”, kus Elgula nimeline ülekuulaja puurib vangi laulusõnade ainetel (Juur jändab laulusõnadega teisteski lugudes). Või siis “Vahva sõdur Švejki juhtumid Facebookis”, mis on päris arvestatav ülevaade Švejki raamatu seiklustest laikimise vormis.

Raamatu kõrghetk saabub lõputsükliga, kus on intervjuud noore ja andeka suusataja Kevin Uljastega ta suusahooaja tipphetkedest ja olümpiaks valmistumisest. Eks see muidugi halenaljakas ja jabur ole ning vähe julm fantaasia eesti suusatajate kohta (nojah, hiljuti oli see õnnetu olümpia), aga siiski... hea huumor. Uljaste ja ta tervisehädad ja õnnetud juhtumid ja ema ja vanaema ja treener ning vabandused vabandused vabandused, hakka või reaalselt uskumagi.

“Davosis vedas teid määre alt.
Libisemine oli tõesti kehvapoolne, umbes nagu kõnniks villaste sokkidega mööda tõrvatud katust. Hoiduksin siiski määrdemeistrite kapsaaeda kive loopimast, arvestades, kui rasketes tingimustes mehed töötavad. Määrdetöös on vaja täpselt teada, millised kliimatingimused valitsevad regioonis, kus võistlus toimub, kui palju kaalub konkreetne sportlane ja nõnda edasi. Seda infot meie määrdemeistritel paraku pole.” (“Sihikul on taliolümpia”, lk 152-153)

Või noh, lugu sellest, kuidas režissöör sõidab maale vanaemale külla ja ei saa oma töökujutelmadest vabaks.

“Istuti sööma. Toit maitses hea. Vanaema pajatas külauudiseid. Vanaema jutt pani režissööri nihelema.
“Liiga pikk,” otsustas ta, “see tekst ei kõlba kuhugi. Läheb heietamiseks. Inimesed ei viitsi pikka juttu kuulata. Action'it on tarvis. Sa ütle lihtsalt, et Vahenurme Leida kass on surnud, siis mine pliidi juurde, võta liharaiumise kirves kätte, vaata kaamerasse, pea väike paus ja ütle, et tapaksid oma kätega autojuhi, kes pensionäri ainsa kassi surnuks sõidab. Hea oleks, kui saaksid hambaid laksutada või mingil muul viisil märku anda, kui vihane sa niisuguste autojuhtide peale oled.”
“Ära aja hullu juttu,” kohkus vanaema.
“Vaat täpselt nii ehedat reaktsiooni ongi tarvis!” rõõmustas režissöör.” (“Elukutse ohver”, lk 75)

Eks selliseid kogumikke on Juurel juba mitmeid, vahel nagu on raske päevakajalise huumoriga sammu pidada.

lugemiselamused

Mart Juur – Jooks ümber Pühajärve (2013)

Tegemist õigemini kahe autori kogumikuga, kus Juure tekste täiendavad või suisa avavad Hmelnitski illustratsioonid, mis on vaat et löövamadki kui algmaterjal. Ja noh, ega siin postituses ei saagi anda raamatu fiilingut edasi illustratsioonideta – päris hindamatu vaade kui töll vahib laual lebavat spermatosoidi:

“Minu ees laual on spermatosoid,
insener Garini spermatosoid.
Insener Garini spermatosoid.
Spermatosoid.” (lk 39)

“Kafka ja kevad 

Kui Gregor Samsa isaga koolimajja jõudis, oli ta muutunud jõledaks putukaks.” (lk 18)

“Maa all urus elas kääbik. Kääbiku suus elasid Sööbik ja Pisik. Ühel päeval tuli neile külla Sipsik, põues lapik.” (lk 19)

Mart Juur – 101 Eesti kuulsust (2012)

Nagu ikka, teeb Juur head, labast või puist nalja. Ühekorraga järjest lugeda vast ei tasu, kui raamatu esimene kolmandik oli päris naljakas, siis edaspidi läks huumor vaevalisemaks. Või õigemini – esimesed 70 lk oma erinevate tekstidega on parem kui sellele järgnevad lugude tsüklid (üpris õnnetud on “Huumor ja kulinaaria”, “Olukorrast riigis” või “Ringo Starr”). Aga jah, paroodiaid kirjutab Juur päris hästi, ja no muidugi autori suur ajalooraamatute lugemus, mis annab kõiksugu mahlakaid kilde juurde. Saagimist on päris surematu lugu. Nimeregistrit sirvides selgub, et kaks enimmainitut on presidendiproua Ilves ja natside füürer. Nojah.

“Kerjus ütleb Evelinile:
“Annetage inimesele, kes pole nädal aega söönud!”
“Kallis inimene, dieedipidamisest üksi ei aita, tarvis on ka sporti teha,” õpetab Evelin ja kingib kerjusele rulluisud.

Evelin helistab Lennart Meri nimelisse lennujaama ja küsib:
“Öelge palun, kui kaua sõidab lennuk Tallinnast Moskvasse?”
“Üks moment, palun!”
“Tänan!” vastab Evelin.

Evelin vaatab, kuidas taevas välku lööb.
“Keegi pildistab mind,” mõtleb Evelin.” (lk 205)

trakyllmaprokrastineerinj2lle 

Mart Juur, Andrus Kivirähk – Rahva oma kaitse (2000)

Parimad tekstid on vast tsüklites “Elukapten” (napakad staarintervjuud) ja “Saldo Mortale” (kus siis väheke juttu põllumajandusest ja sõjaväeteenistusest). “Tõde ja õigus” on siis paroodia sellest, mida Rummo pidanuks kunagi teleseriaaliks kirjutama? On kaks lisategelast Rohelio ja Rosa; Pearu on suurärimees, Andres usuhullust loll, Madis sõjaroimarist transseksuaal ja Krõõt lihtsalt lipakas. Tekst on päris sürreaalne jämekoomika, kõik see sõda ja kehamuutmised ja paradiis, iga lehega läheb tekst romaanist aiva kaugemale – või noh, ega peale nimede suurt ühist polegi.

Üpris veider lugemine, ei taha öelda, et otseselt halb oleks, pigem ikka ülemeelik. Huvitav, kas sellised raamatud toodavad kirjastusele kasumit? Mitte et mul lugejana sellise trashi vastu midagi oleks. Igatahes, ehk eksperimenteerivam (aga mitte nii totaalne) kui Zorro1, aga igal juhul mitte nii sitt kui Zorro2.

“Halatis naine Epp Lauk:
“Maainimesed on olemas. Ma vannun. Ah et kust ma seda tean? Elan Meriväljal ja eelmise aasta augustiööl, kui paistis täiskuu, tulid nad mulle tuppa ja käskisid endaga kaasa tulla. Ah et millised nad olid? Sellised habetunud, kummikutega, hambaid neil ei olnud. Õue peal seisis neil kummaline sõiduriist, mida nad nimetasid belarussiks. See mürises ja rappus, mind visati kabiini ja viidi nende baasi. Neid baase hüütakse taludeks. Küll oli seal alles koledaid elukaid. Üks oli sihuke: antennid püsti peas ja suure sõrmkinda moodi kott jalge vahel. Kui seda kinnast pigistasid, siis voolas sealt verd, aga see veri oli valge. Maainimesed jõid seda ja valmistasid sellest ka mingit ainet, mida nad nimetasid taluvõiks. Need olid niisugused kamakad. Mind sunniti seda sööma, kuni ma kaotasin meelemärkuse. Kui toibusin, aeti mind lageda taeva alla ja sunniti maad kaevama. Maa sisse olid peidetud sihukesed pruunid junnid, neid nad sõid kah. Nad üldse söövad peaaegu kõike, mis pihku puutub. Ah et kuidas ma sealt pääsesin? See oli pime juhus. Sinna baasi saabus nende jumal. Teda hüüti rüütliks. Ta pidas neile kõne, maainimesed plaksutasid ja vehkisid nugadega. Pärast sõid kõik koos surnud looma. Mind keegi ei valvanud ja ma lasin jalga. Suure surmaga jõudsin tagasi Tallinna, praegu viibin psühhiaatriahaiglas taastusravil. Söön rohtusid.”” (“Kohtumine tundmatuga”, lk 55-56)

Mart Juur, Andrus Kivirähk – Wremja: Timur ja tema meeskond (2004)

Noh, seda raamatut võiks pidada eelmisega võrreldes suureks pettumuseks, tekst on lihtsalt saba ja sarveta, lihtsalt labane möll seksi- ja pedenaljade ümber. Nali ammendus. Natuke arusaamatuks jääb, miks oli vaja Zorro Timuri vastu vahetada. Eints ja Palamets on sisutud tegelased ning Laari lahkumine võttis kõvasti löövust maha. Üleüldse on nagu probleemiks, et liiga palju tegelasi peab korraga igas osas sees olema, rullnokkade kari muutus eriti mõttetuks. Selle raamatu oleks võinud küll trükkimata jätta, paberi jms raiskamine.

“Liiv: Ei, proua, mina kuulan huviga ka vanainimeste muresid, sest pensionäride mured ei jäta mind ükskõikseks. Just eakad inimesed on need, kes vajavad kõige rohkem tähelepanu. Just nende tööga on rajatud Eesti Vabariik ja loodud need väärtused, mida meie praegu kasutame.
Ämm: Jumal, kui ilusti te räägite! Kas te olete poissmees? Näete, minu aken on see seal esimesel korral – see seal, näete? Ja ma magan kohe akna all, aken ei ole kunagi haagis ja ma ei ole ise kunagi teki all riides. Minu aknast saab väga lihtsalt sisse, ma panin ise ühe kasti sinna akna alla, et härrastel oleks mugavam tädiranda tüürida. Ja ärge kartke, ma olen täitsa puhas ja terve naine, pole mul pahasid haigusi ega midagi! Ja mind võib panna ilma kummita, sest ma ei saa enam lapsi.
Maie: Palun, ema, lõpeta!
Ämm: Aga härra ise ütles, et teda huvitavad pensionärid!” (“Supiköök ratastel”, lk 161)

Mart Juur, Andrus Kivirähk – Wremja: Zorro märk (2004)

Omal ajal seda sarja nagu eriti ei vaadanudki. Ükskõik mis nurga alt uurida, ikka aus rämehuumor, nõukogude ajast pärinevad ajupoolikud aastatuhande vahetuse Eestis, eriliselt vildakas ja raju tollaste olude pildistus (kuigi, kes teab). Samas ei saa öelda, et tegemist oleks vaid perse-tilli-sita-viinanaljadega, eks ikka torgitakse leivalabida ja buldooseriga tollast eliiti ja mentaliteeti – ja seda rämedalt ja jaburalt. Ei ole vist olukordi, mida ei käsitleta või pieteeti tuntaks, selline madala argielu haisev katel – mis on tegelikult päris naljakas. Klišeesid pekstakse oksendamiseni ja selline tampimine mõtlemisel muutub paratamatult, noh, humoorikaks. Võibolla mingis teises meeleolus viskaks kiiresti siibrisse, aga hetkel ajas küll naerma. Mis muidugi ei tähenda suurt midagi.

Zorro ja Uno on siis parajad Batman ja Robin, nõukogudemeelsed joodikdiversandid täielises Eesti Vabariigis, või noh, triksterid või nii; Zorro on kui Ivan Orava õel kaksikvend – küüditaja, kosmonaut, vene julgeolekuohvitser ja muidu impotendist joodik. Kukeke ja ta (minestava) politseiniku karjäär, naistejuuksur Laar ja Maie ja ämm, Aiku ja Pets ja Mürka Perse, kõik mahuvad ühte hoovi. Eriti löövad on Zorro ja ämm, kui sellised, hmm, igikurjad. Mõned juhtumid – Zorro kommunistlik riigipööre, märatsev paeluss Tallinna kanalisatsioonis, raha eest nekrutite värbamine, Veerpalu põgenemine kuulsuse eest, pakutakse seksabi lastetutele paaridele, valitakse Eesti Kauneim Tagumik, valmistutakse president Rüütli vastuvõtule minekuks jne.

Ootamatu, et sellest kõigest pole DVDd välja antud. Ja huvitav, kas kooliteatrites on siinseid sketše tehtud – kasutada neid tõepoolet saaks.

“Paneb maki käima. Hakkab tulema kole muusika. Istuvad ja raputavad muusika taktis pead.
“Pets: Äge! Pane kõvemaks!
Aiku: Mida? Ma ei kuule mitte munnigi!
Pets: Ma ütlesin, pane kõvemaks!
Aiku: Aa, jaa! (Paneb kõvemaks.) Nii on okei või? Rohkem ei lähe ka!
Pets: Normaalne!
Aiku: Mida?
Pets: Ma ütlesin, normaalne!
Aiku: Ma ei kuule mitte sittagi! Räägi kõvemini!
Pets (karjub): Ma ütlesin, normaalne!
Aiku: Jaa, väga normaalne!
Istuvad ja raputavad pead edasi. Vali muusika.” (“Kevade”, lk 166)

Mart Juur – 101 Eesti popmuusika albumit (2010)

Raamat tuletab kenasti meelde, et kohaliku popmuusika tundmine algab endal mingisugusest Vennaskonnast ja varasemast pole suuremat aimu ega huvigi, et mida Ruja või Graps või Grünberg on teinud – lihtsalt liiga palju muud on avastada (jah, madalalaubalisus). Aga noh, huvitav on neid varasemate plaatide lühikäsitlusi lugeda. Vanamoodsa inimesena tuleb tunnistada, et üheksakümnendate jaburus ja eksperimenteerimine on takkajärgi lõbustav lugemine. Ent päkapikudisko on hirmus küll, ja need sponsoritega plaadikujundused... rõve.

Ei saa öelda, et Juur esitaks just tasakaalustatud Eesti popmuusika ajaloolise ülevaate – nii on pea pool valikust (ehk 49 albumit) sellest aastatuhandest, ja natuke kaheldav on, kas Lõhmuse iga mõttekam produtseerimine peab just esindatud olema. Nojah, eks samas olegi viimasel kümnendil ilmunud kõiksugu helikandjaid kõige kvantitatiivsemalt. Möödaminnes võiks mainida, et ehk võinuks valikus olla Ans. Andur, Bullfrog Brown, Kago, Kreatiivmootor, Lobsand Dorje, Pastacas või siis sellised 90ndate superreliisid nagu “Sue Darling” või Dallas/Zahir split. Aga onupojapoliitika üle ei vaielda ja tore, et mõnigi nullindate “indieime” välja jäänud (mitte et ma ei saaks aru, et tegemist on Juure igati subjektiivse valikuga, eksole). Igal juhul, lahe chill out lugemine, vahest ehk pisut seksistlik.

“80ndatel tähendas moodne popp süntesaatoreid, elektritrumme ja rütmimasinaid, aga ka riietust ja soenguid, mida ei varem ega hiljem poleks ükski normaalne inimene nõustunud vabatahtlikult kandma. Koguni vuntse ja vurrukesi peeti au sees.” (lk 52) 

“Edastades sõnumit Kurt Cobaini enesetapust, pidas riiklik uudisteagentuur ETA 1994. aasta aprillikuus vajalikuks teatada: “ETA hinnangul oleks popmuusika tasemele tunduvalt kasulikumad olnud Haddaway, DJ Bobo, Pearu Pauluse, Axl Rose'i, Heldur Jõgioja, Bryan Adamsi jne enesetapud.”
Uudisloo autoriteks oli kaks alternatiivse muusikamaitsega praktikanti – Rain Tolk ja Marek Kallin. ETA andis poistele kinga ning maksis Paulusele ja Jõgiojale 25 000 krooni valuraha. Haddaway, DJ Bobo, Axl Rose ja Bryan Adams protesti ei avaldanud.” (lk 95) 

“Nagu kõik korralikud inimesed, nii on ka Lõhmus vana hevifänn. “Disko meeldis mulle aastani 1987. Edasi ma kuulasin hevi, ansambleid W.A.S.P., Iron Maiden, Mõtlik Ruu,” pajatas ta intervjuus SL Õhtulehe ajakirjanik Rainer Kergele, kes polnud kuulnud ansamblist Mötley Crüe, küll aga oli liiga palju “Karupoeg Puhhi” lugenud.” (lk 121)

rada7
bukahoolik
vikerkaar 

Mart Juur – Teie kallis peaminister (2011)

Kui aus olla, siis see raamat on vast mu tagasihoidliku arvamuse järgi Juure humoorikaim raamat (no kaanepilt pole just kiita), kõik need kirjavahetused näivad omamoodi päris usutavatena, hakka või Partsi inimeseks pidama. Võibolla on Juur PR-firma poolt palgatud, et leevendada poliitikute vihkamist? Kahtlane!

“Naised kujutavad endast tõsist sotsiaalset probleemi. Eesti naised elavad keskmiselt 11 aastat meestest kauem, kõik see aeg peab riik naistele pensioni maksma, ravima ja poputama. Samas sotsiaalmaksu maksavad naised meestega võrdselt. Millest järeldub, et eesti mehed peavad surema, selleks et naised saaksid elada. Vaat see on tõeline ebavõrdsus. Kavatsen algatada seaduseelnõu, mille kohaselt naiste pensioniiga tõuseks võrreldes meestega 11 aasta võrra ehk siis pensionile pääseksid naised alles 74-aastaselt. Ühtlasi oleks pensioniealistel meestel õigus võtta endale vähemalt 11 aastat noorem naine, kes teda vanaduspäevil materiaalselt toetaks.
Sotsiaalminister Hanno Pevkur” (lk 162-163)

Mart Juur – Jamasuutra ehk 29 kentsakat poosi (1991)

Raamatu pärliks on “Kevadpidu” ehk Juure töötlus “Kevadest”, seda siis disko võtmes. Kõik see 80ndate nõukogude elu kadakasakslus Lutsu tegelaste soustis, päris naljakas ja virgutav (keegi võiks teha kogumiku “Kevade” paroodiatest, pea kõik huumoriproovijad on selle kallal sulge teritanud). Oleks põnev teada, kas praegused koolilapsed üldse jagaks sealseid kilde. Mõnusalt äraspidine lause:
“Järsku märkas Arno Teelet, tüdrukut, keda ta armastas, kuid kellega ta veel vahekorras polnud olnud.” (lk 4) – ja samas on Arno enamvähem samasugune möku nagu originaaliski.

Aga iseenesest muud tekstid on omas ajas kinni, naljakust pole just suurt säilunud. Soovitav oleks tuttav olla kirjandusklassikaga, näiteks mulle oli kahtlaselt tuttav “Suur põud” (lk 16), aga mitte ei tulnud pähe, mida võidakse parodeerida (no võibolla tegu autori originaaliga?). Juur on pigem suuline esineja kui huumori kirjutaja, kuidagi monotoonselt sarnased kipuvad tekstid siin raamatus olema. Huumor on ikka selline nagu Heinleini marslane sellest lõpuks aru sai – ehk siis naer teiste valuaistingute üle. Mis tekitab melanhoolse tuju.