Indrek Hargla: Mirabilia saladus

Väga hea lugu - jutuks on seda vähe nimetada, lühiromaan.
"Põhja konna" antoloogia lõpetab briljant. 

Midagi peale kiidusõnade oma raske endast leida, nii et ma kiidan siis järgemööda:

* imeline peakangelane-jutustaja. Nagu üks teine tegelane talle ütleb: "Sa oled päris loll. Aga hea." Kuna ta on selline hea ja puhtsüdamlik, on kerge talle kaasa elada, ja kuna ta samas on loll, ei ole lugedes: "Mida sa, opakas, teed, sa peaksid hoopis ..." sest kes saab pahaks panna, kui noormees, kes pooli ilmselgeid asju ei mõista ja on pahane, et kedagi kirvega lüüakse, nii võib too ju surma saada, kõige kavalamaid otsuseid ei tee. 
Minu jaoks mõtles peategelane vahel liiga hästi - aga mitte üle usutavuspiiride, mitte absoluutselt liiga hästi.

* maailm on äärmiselt vingelt koostatud. Iseenesest ei ole selline tulevikuimedest-taas-vanaaegsesse-maailmapilti vajunud ilm ennenägematu ega haruldane, ent Hargla on olnud täpne, loogiline ja mõistlik seda kokku pannes ja iga uus avastus on uus rõõm.
Lisaks on taustaks väga vinge moraalne dilemma.

* naistegelased on usutavad ja vaheldusrikkad. Ei mingit "kari mehi ja üks eriti osav, õiglane ja tark naine teevad asju" - naisi on palju, nende motiivid väga erinevad, neid on eri vanustes erisuguseid ja kõik ei langegi peategelasele kaela ja ei hakka teda armastama.

* iga plaan on paigas - suured motiivid, väikesed pisiasjad. Hargla on vananedes ja võibolla ka krimkasid kirjutades palju õppinud. Võibolla - VÕIBOLLA - oli minu jaoks kokkusobimisi ja "aa, see on SEE!" üks liiga palju. Aga ainult see üks.

* pinge ja põnevus igal leheküljel, ei mingit ettearvatavust. 

* just parasjagu naljakas on ka - eriti lõpp. Ei läinud liiga tõsiseks, dramaatiliseks ja rüütlilaululikuks kogu asi. 

BAAS

Raul Sulbi: Eesti ulme XXI sajandil

 

Eiteks, et see öeldud, selge ja klaar oleks: raamat teeb seda, mida koostaja lootis: annab Eesti ulmest väga hea, põneva ning esindusliku pildi.
Mul tuleb pähe vähe mitme-autori-antoloogiaid, kus ei ole ühtegi otseselt HALBA lugu ning siin ei ole.
Et on mitu "noh, jah, käib kah", on ootuspärane 7 ja poolesaja leheküljega tellise juures, eks ole. Sellist mahtu ainult mulle meeldivate lugudega täita oleks tõenäoline vaid siis, kui ise koostaja oleksin. 
Antoloogia on nii mahukas, et mul ei õnnestunud kõiki autoreid siin täägidagi - blogger ei luba nii suurt tähemärkide hulka! Lahendasin asja nii, et pikkade nimedega autorid läksid esmajoones välja, kui neilt just mitut lugu teoses ei olnud. 
No sest kuidagi tuli valik teha!

Ning, et see samuti öeldud ja klaar oleks: selles kogus on ka hirmus häid jutte. Rohkem, kui kehvapoolseid. Nii häid jutte, et vaimustus, vaimustus, uskumatu, et SELLISED lood on mul seni märkamata jäänud! Oo! Mm! Jaaaa!!!!

Aga -  alati on aga, eks? Antud juhul on see "aga" juttude järjestusest tekkinud vaeva kohta käiv.

Lood mis mulle vähem meeldisid, olid pea kõik raamatu teises pooles ja kui ma alguses ka kilasin vaimustusest, lõppemotsioon ei ole päris ... sama.

Kuigi - täiesti objektiivselt ja maailmavaatest kallutamatult öeldud - see ON hea antoloogia, need ON kõik head lood (kuigi mõned suuremate miinustega) ja kui ma vihastasin lõpuks korduvalt selle või tolle autori liiga ekreliku maailmapildi peale, siis noh - enne oli 600 lehekülge, kus ma sel teemal üldse ei vihastanud.

Ei tulnud pähegi.

Lihtsalt kui alustasin kolmandat juttu järjest, kus peategelastel nimed nagu Kalevipoeg, Tiia, Õilis, Aire, Ilmar ja Ants, mul tuli neist "puhas eesti värk, valge viin ja "Tere" piim" tüdimus peale. See oli veel ainult tüdimus, mitte midagi kangemat.
Ent kui seejärel anti ette veel jutte, millest otsesed šovinism ja fašism täiesti varjamatuna ideoloogiliselt läbi tilkusid, hakkas vastik.

Et noh. Antoloogia on hea. Aga kui sul juhtumisi ei ole maailmapilti "keskealine valge mees on kõige lahedam inimühik maailmas, tema vaatekoht ainus vaatekoht, mis midagi loeb, kuigi muidugi on ka keskealiste valgete meeste hulgas tobedaid pehmosid ... igatahes kõigile teistmoodi inimestele kui šovinistlik fašistlik isik võib peale astuda ja HEA ONGI", võib tolle antoloogia lõppu lugedes paha hakata. 
Mul hakkas. 
Aga see oli ainult lõpp, eks? Enne oli 600 ja peale lehekülgi, mille jooksul oli vahel naljakas ja vahel imeline, enamasti põnev ning no palun, PALUN ärge minu lõpuemotsiooni pärast küll lugemata jätke, eks? 
Sigahäid jutte oli jumala mitu!

Sisukord

1. Roos ja lumekristall (2006) -  Indrek Hargla

2. Ultima Cthule (2008) -  Laur Kraft

3. Tähtede seis (2003) - Andre Trinity

4. Tuhkhall (2001) -  Hiram

5. Käilakuju (2019) - Kell Rajasalu

6. Kogu maailma valgus (2013) - Veiko Belials

7. See maailm on mulle! (2014) - Maniakkide Tänav

8. Kaelani vaakumis (2012) - Maniakkide Tänav Joel Jans

9. Vihma seitse nime (2014) - Heinrich Weinberg

10. Teise päikese lapsed (2015) - Reidar Andreson

11. Kosmodroomidest kaugel ja üksildasem veel (2013) - Veiko Belials Joel Jans

12. Ümberistumine (2003) - Kristjan Sander

13. «Üht teistsugust algust» (2001) - Meelis Friedenthal

14. Raske vihm (2017) - Manfred Kalmsten

15. Apelsinikollane (2004) - Elläi Tuulepäälse

16. Joosta oma varju eest (2011) - Triinu Meres

17. Seal, kus voolab valgus (2012) - Veiko Belials

18. Tänulik Olevipoeg (2018) - Mann Loper

19. Veenuse kuninganna (2017) - Jaagup Mahkra

20. Vabavalla kaotamine (2017) - Heinrich Weinberg

21. Õpilane (2003) - Karen Orlau

22. Valendab üksik prooton (2017) - Siim Veskimees

23. Raudhammas (2010) - Indrek Hargla

Lingid on konkreetselt minu viimase lugemise käigus tekkinud loterii-muljetele. Ei ole nii, et ma reageerisin ainult parematele lugudele (EI, päris mitu väga head lugu jäid reaktsioonita) ega isegi neile, mida varem lugenud polnud.
Ma reageerisin, kui tundsin, et mul on midagi öelda.
Ainus kriteerium. 

Indrek Hargla: Raudhammas

 Alustan seekord looülese arutlusega.
Kuna see juhtus teise sama raamatu jutuga järjest, ärkas mus küsimus, kas lugu, mida lugedes on näha ja tunda autori kirjandusvälist poliitilis-elukorralduslikku vaadet, tema isiklikku hea-halb skaalat, ongi alati halb?
Või on halb ainult konkreetselt minul, kui mulle ei meeldi see maailmavaade, mida autor esindab, ja kui tema suhtumised on minu omadega sarnased, võtan rõõmuga nii loo kui maailma vastu? 

Selles konkreetses loos on palju rahulikku tänapäeva-lähimineviku elu, peategelane-mees on oma diplomaatilisest esindajast kaasal Kopenhaagenis kaasas ja pool lugu on väga ... malbe ja rahulik eluolu kirjeldamine. 
Et peategelane stalkis oma tulevast naist enne nende tutvumist tugevalt, teadis tema kätekreemi marki ja kõiki raamatuid, mis neiu raamatukogust võttis, teadis peast tema tunniplaani ja et ta igal reedel Tallinnasse sõidab, oli algul väga häiriv lugeda. Aga kui tegelased käima hakkasid, abiellusid, mitmes-setmes aasta juba jooksis, see võikus nagu ... ununes. Näed, mees peseb pesu ja teeb süüa, sest kaasa on tööhull diplomaat ja pole asigi, eks ole! Normaalne!

Aga siis tuleb ajas rändamine, süsteemikindel pidev topeltelu viikingiajas ja tänapäevas, ning minus lugejana korraga helisevad kõik häirekellad. 
Ta teeb toreda naistegelase, kes vihkab feminismi (minu küsimus oli kohe "kuidas saab feminismi vihata üldse??? See on ju ... ainus võimalik vaade inimeste eludele, kui vähegi mõtlema hakata?!"), izver, peategelasel oli hetk, kus ta ütles, et eestivenelased panustavad siinsesse kultuuri peamiselt street-violence´iga ja tundub, et ta väljendas seal autori arvamust, ja mind nii häirisid korraga kõik need maailmavaatelised küsimused nii väga, et raske oli lugu jälgida üldse.

Oo, selge, miks mõned minu lood on saanud täiesti arusaamatu kriitika osaliseks ja miks mu naljaga kirjutatud jutt ("teen sellise loo, nagu eeldatakse, et naine kirjutab") ongi ulmekogukonna jaoks mu parim lugu. Ilma irooniata. 
Sest tõesti, mul ju ka tilgub maailmavaade igal leheküljel läbi. Ning kui see segama hakkab, on raske lugu uskuda, tegelasi uskuda, kõik on ju VALE?!

Kui nüüd "Raudhamba" juurde tagasi tulla, siis taaskehastajaid, kellega peategelane kokku puutuvat näis (kuigi hiljem selgus, et nad rändavad ka päriselt ajas) tunnen ma ise ka. Jap, nad ongi umbes sellised. 
Ainult päriselt inimesi ei tapa.
Kopenhaageni elu detailid tunduvad samuti ehedana. Mulje, et kirjanik tunneb asja, millest ta kirjutab, on alati tore. Sellega haarab ta lugeja kaasa - Hargla haaras minu - ja "see on lihtsalt lugu, mida jutustab mingi mitte eriti tore vend" tuleb pähe alles siis, kui jälle midagi uskumatut (minu maailmapildiga mitteklappivat) juhtub. 
Minu maailmapildiga klappis ilusti "Läti koolinoorte spartakiaad vabamaadluses", ent eesti päritolu iidne naine, kelle sõnad alles hommikul eestikeelsetena ajus registreeritakse, tundus nii ebatõenäolisena, et loo päris lõppu lugesin jälle pika hambaga ja endamisi uskumatusest mühatades.
Ei, see oli üpris kena lõpp tegelikult. Kuid ma olin mõnedest lausetest nii häiritud, et ...
et siiamaani olen häiritud. 
Ei, tegelased ei ole autor. Lihtsalt mingit maailmapilti (näiteks "sedasi inimesed võivadki mõelda, see on loogiline minu vaate järgi") annavad nad edasi ka siis, kui autor nendega üldse nõuski pole ja - mul on hirmus.

Sest minu maailmas on inimesed ilusad ja head ja iga kord, kui keegid näo, nime ja isiksusega isikud (anonüümsed keegid kommentaariumites ei loe) teistmoodi käituvad, on mul hirmus.
Ehk siis: alustasin teoreetilise mõtisklusega, lõpetasin sügavalt isikliku tõdemusega.
Seekord sai sedasi.

Mis loeb?

Ulmeseosed

BAAS

Indrek Hargla: Roos ja lumekristall

Lugesin seda lugu teist korda, sest ta ilmus uues antoloogias ja mõistagi alustasin tolle uue raamatuga otsast peale, et saada õige tunnetus.
Pealegi oli mul meeles, et see oli suhteliselt meeldiv lugu.
Anderseni "Lumekuninganna" ulmeline uusversioon.

Hakkasin lugema ja läks lausa lennates.

Olin hämmastunud ja siis veel enam hämmastunud. See ei ole ju lihtsalt "üsna meeldiv", see on ju väga hea lugu!
Usutavad ja armsaks saavad tegelased: noor hellust tekitav poiss ja jõukas peen kolmekümne viie ümber naine, kompetentne ajakirjanik. Usutav intriig (viirus, mis tuleb läbi arvuti ja inimesed hakkavad tajuma maailma kui vastikut kohta, "Lumekuningannast" väga vingelt tuletatud)), see maagiliste arvutivõimetega liigutavalt noor mees, täiega põnev ... 

... ja siis kadus see kõik.
Umbes poole loo peal.
Või noh, jäi mingil määral alles, ent lugu lõpetas loogilise hargnemise.
Peategelanna (ikka veel sümpaatne ahelsuitsetav ajakirjanik, kelles segunevad empaatia ja kaine mõistus) oli nüüd "äkitselt veendunud" selles ja teises. Ta hakkab nägema seoseid seal, kus nende adumine on täiesti suvaline ("Astrid, sa oled ju röövlitüdruk!" selle peale, et hulluks ja haigeks jäänud sõber andis talle põlglikult pihku maas vedelenud prillid - mitte põdra, mitte abi ja lahkust pikal teel arvatavalt võõralt, too Astrid oli just väga ebasõbralikuks ja vastikuks muutunud. Ma TÕESTI ei taipa, kust see röövlitüdruku paralleel saanuks tekkida), jutustab ja "teab" asju, mis tegelikult võinuksid parimal juhul olla üks oletus paljude seast ... ühesõnaga, lugu, mis seni kulges loogiliselt, hakkab korraga veerema mööda raudteerööpaid. 
"On vaja, et nii juhtuks, hm, kuidas ma seda teen?" mõtleb autor. "Ah, ei viitsi eriti vaeva näha, teeme nii, et peategelane lihtsalt "teab kuidagi" ja viib kokku nähtusi, mis tegelikult ei ole sugugi lihtsalt kokkuviidavad ... Aga see ongi MUINASJUTT!!! Ja mina olen autor, mina võin!"

Korraga hakkasid mind kui lugejat häirima varasemas osas ilmnenud pisiasjad, millest seni üle ja läbi vaatasin. 
Näiteks kuidas saab olla naine korraga pisike, trullakas, kergelt kühmus ja väga ilus? Kõik muu sobiks, aga kühmus olek välistab särava ilu ju?
Või kuidas on võimalik kena naisena elada peamiselt õllest ja sigarettidest, ainult vahel isutuna pasta kallal nokkides ja seda siis vähem kui kolmandiku söönuna kööki tagasi saates? Mette (peategelanna) teab nii palju asju lihtsalt seepärast, et ta peab teadma. OLGU. Ent kuidas Kajl külmutusautos tekkinud absoluutselt imelised arvutialased võimed ei hämmastanud kedagi? Tema "normaalsetest inimesest" õde ja õemees küll möönsid igasuguse kahtluseta, et võimed on olemas, ent ei huvitunud selles kunagi natukenegi?
Emake maa küll, see lugu on jabur ju!

Ta jäi lõpuni jaburaks. Et muinasjutt toimida saaks, pidin lugejana autori tahtel ette võtma ette väga pikki hüppeid üle loogikaaukude - aga et ta päriselt halvaks ei keeranud, vaid väga heast esimesest poolest jäi alla keskmise teine, saan öelda, et mälestus oli adekvaatne.
"Päris meeldiv lugu ikkagi."
Maailm on parem sellest, et ta on.
Vist. 

BAAS

Tuumahiid 2: Toorium (2015)

Seekordses Reaktori kogumikus üheksa lugu, need võiks meelevaldselt jagada kolme gruppi – neli teksti on mingil moel Eestiga seotud või eestihõngulised (Tänav, Meres, Krafinna, Kirotar); kaks teksti paiknevad kuskil tulevikukosmoses (Hargla, Weinberg); kolmest loost moodustub hägune rühm nö oma reaalsusest (eelkõige Soobel, niisamuti Pokupoeg ja ehk ka Metsavana). Kui nii võtta, siis pea kõik lood toimuvad nö jalgupidi maal, vaid Hargla ja Soobeli tekstides on juttu taevareisidest (kuid see pigem taustal).

Et tingimata on vaja omapoolselt auhinnalisi kohti jagada, siis esikolmikuks pakuks: Weinberg, Kirotar ja Tänav. Võrreldes esimese kogumikuga on siit puudu ehk selline mahkralik splatterilitakas või kosmoseseiklus (selles suhtes ei nõustuks Oskar Nassari arvamusega – esimene kogumik oma äärmustega oli särtsakam kui siinne tasakaalukam valik, üllatused puuduvad (nojah, ehk aitaks see, kui loeks Reaktori veebis ilmuvaid lugusid)). Kaanekujundus on parem kui esimesel Reaktori kogumikul, samas ei tundnud lugedes ära, et see kaas illustreeriks mõnd kogumikus leiduvat lugu (ehk Kirotar?), on vist lihtsalt selline asi iseeneses. Taas on tekstid küljendatud lehel kahte tulpa, seda on tülikas lugeda.

Maniakkide Tänav “Haualkäik”

Lugu, mis võib kuuluda ehk “Mehitamata inimesed” maailma. Või hoopis “Stalkeri” filmi/raamatu edasiarendus. Lühike lugu, mille puänt avab ootamatult uue vaatenurga jutule.

Indrek Hargla “Õed”

Mälu järgi arvaks, et Hargla on harva SF-d kirjutanud, seda üllatavam on siinne Marsile paigutuv lugu. Inimkonna nö helgemad (ja rikkamad) pead on ümber asunud Marsile, sest Maal on keskkond nässu keeratud. Marsi terraformimine oli algul igati lootusrikas, kuid seejärel on igasugune areng peatus või õigemini teevad tagasilöögid rohkem kurja kui vaja. Tuli välja, et nanotehnoloogia polegi nii kõikvõimas, ja seda just Marsi “rahustamise” puhul. Veel hullem, mingil seletamatul kombel hakkavad Marsi pealispinnal olevad kaitseehitised lagunema... Mis või kes seda põhjustab? Vastus: tuleb vaadata iseendasse. Nagu öeldud, viimase kümnendi kohta ebatüüpiline Hargla tekst, küllap on see autorile endalegi vahelduseks Süvahavvast ja Melchiorist.

Triinu Meres “Nahk”

Meres on eesti ulmega seonduvas kirjanduses üks neid harvu autoreid, kes paneb lugejaid oma tegelasi nö füüsiliselt tunnetama. Et ei ole lihtsalt mingi mees- või naiskangelane, kes midagi teeb ja siis vahel järgneb sellele ka füüsiline reaktsioon (ning keda lugejana jälgid nö kõrvaltvaates); Merese tekstide kangelase puhul sind tõmmataksegi selle kangelase naha alla, idee järgi sa hakkadki tundma sellist... füüsilist, lihalikku emotsiooni, aistingulisust. Käesoleva looga on autor taas laiendanud oma ampluaad ja seekord on kangelannaks libahunt. Libahunt, kes pole lugenud “Libahunti” (lk 27) ja kel tekib suhe nö perepojaga, kelle isa on vägagi ettevaatlik libade suhtes (ja seetõttu poja pärast kaitsval (või ka ennetaval) positsioonil). Tulemuseks on konflikt, kus seinalt kargab maha lastud hundi nahk. Päris psühhedeelne lugu.

Heinrich Weinberg “Vihma seitse nime”

Autor on väheke samas kambas Lew R. Bergiga, ehk siis on põnevust, relvi ja olendeid. On Yellowstone'i nimeline planeet (sellega on seotud Weinbergi varasem lugu), kus inimtegevuseks leidub kaks mingil moel sobivat piirkonda – on kõrbealad ja mägedes asuvad nö vihmaalad, kust siis suunatakse alla kõrbealadele vett, et seda elus hoida; seal kõrbealal asub asunike põhimass ja valitsus. Ühel hetkel otsutas valitsus (taaskord) veereservuaarid suurema kontrolli alla võtta (kuna tundub, et veepuhastusjaamades pole kõik korras, elanikele ikka veel ei jagu vett) ja saatis selleks ühe sõjaväeosa sinna korda looma. Üksus jõuab läbi raskuste kohale, kogedes teel mitmeid olukordi, millega seni pole kokku puutunud – mäestikus sajab pidevalt vihma (milline vee üleküllus ja priiskamine kõrbeelanikele), lisaks on kohalik fauna pagana imelik ja verejanuline. Üksus võtab mäeasula enda kontrolli alla, ent seda üürikeseks ajaks, sest mingi haigus hakkab äkitselt nende hulgas väga kõvasti ridu harvendama. Miks ja mis edasi saab, eks see selgub jutust. Ma pole esimene ega viimane lugeja, kes Weinbergi kahe ilmunud teksti peale arvab, et seda autorit tasub jälgida ja huvitav oleks näha, mis võiks järgmiseks ilmuda, kas jätkub Yellowstone'i planeedi saladuste muukimine või katsetab autor midagi muud. Hea tahtmise korral võiks sellegi loo romaaniks ümber kirjutada, samas – miks peaks.

Krafinna “Kirsipuu valvur”

Kurblik lugu tulevikumaailmast, mis on üks lohutu koht. Traditsioonilist loodust leiab vaid kaitsealadelt, kuhu on viidud isegi koerad kui väljasurev liik. Jutust ei selgu, mis sellise eluslooduse varisemiseni viis – õnnetus või inimtegevuse tagajärg vms. Igal juhul oli inimesi, kes ei pääsenud sellest surevast loodusest minema (no samas botaanilised värgid pole täiega kadunud), nagu selgub Kerdile, kes avastab midagi ootamatut.

Osvald Soobel “Väikeses majas raudtee ääres”

Autor on niivõrd sissevõetud loodud mütoloogiast, et see muutus lugemisel aegajalt jälgimatuks (nojah, seda teksti lugedes olin ise väsimusest sodi). Eks oleks soovitav tunda Täheaja teksti ja vast ka varasemat lugu. Mingil moel võiks öelda, et Soobel on praegu ehk eesti radikaalseim fantasy-autor, igal juhul on tal see... eriskummaline maailm, kus katid ja kärbid ringi sebivad ja aegajalt inimestega konflikti satuvad. Kas see lugu on huvitav või jabur, ei oskagi öelda, igal juhul autorile on see maailm käpas ja ta künnab seal hoolsalt.

J.J. Metsavana “Ajukaabe”

Lugu siis sellest, kuidas virtuaalkoopiad hakkavad bioloogilisele originaalile vastu mässama. Ja tõepoolest, ühel koopial õnnestub lihaks saada, kuid siis ta avastab, et keha, kuhu ta maandus, on... masendavam kui koopiale eraldatud osa virtuaalruumist. Kuni... Noh, selle looga ei liiguta Metsavana mägesid, aga eks mingi teema läbikirjutamine ole ikka kasulik.

Bix Pokupoeg “Mamma”

Kuidagi ärritav tekst, ehk oli tobe see Poisi ja Külalise teineteise keha avastamine, et läks nagu... liialt kaugele. Nojah, eks siin loos võib näha midagi sellist, et nö katseklaasis inimese üleskasvatamine võib olla õige eriskummaline (iseasi, kui palju see Mamma omapoolne kasvandike suunamine rõhutas mehe ja naise soorolle; mis võinuks olla sooneutraalse harimise puhul?). Ma ei tea, igal juhul häiriv tekst.

Martin Kirotar “Uus algus”

Lugu Liisist, kes satub inimeste ja tehisinimeste vahelisse madinasse. Mitte et ta seda ise soovinuks, aga selgub, et andmesisestajana töötades on ta kokku puutunud millegi valgustkartvaga, muutudes nii inimeste kui robotite ja androidide huviobjektiks. (Konflikt selles, et 20 aastat tagasi näis, et robotid hakkavad töömasinate staatusest iseseisvuma, mistõttu inimesed võtsid ette nende “lihtsustamise” - ent alles jäid nö undergroundrobotid, kes veel võitlevad endi õiguste eest.) Sest Liisi pole mitte lihtsalt Liisi Mets, vaid midagi enamat nagu šokeeritud neiule jutu jooksul teada saab. Päris tore ja sirgjooneline lugu.

kirjanduslik päevaraamat

Indrek Hargla – Apteeker Melchior ja Tallinna kroonika (2014)

Hargla on veidi martinlikuks läinud ja surmab romaanisarja kesksemaid tegelasi – eelmises osas apteekri naise, nüüd apteekri sõbra (marurahvuslikult võiks olla nördinud, et mõlemal puhul tegemist eestlasega, mitte mõne baltisakslasega!). Aga noh, vähemalt saab kinnitust, et vana Melchior võib järmiseski osas ringi komberdada (ja seda uue särasilmse uurija kaasabil); ei mõju talle need eestlaste surmad nii masendavalt ühti.

Mõrvalugu on veidralt keeruliseks aetud, et on kohe vähe uskumatuvõitu, mis keerdkäike nende tegemiseks ja varjamiseks tehakse (hea seegi, et raamatu algul esitatud kaardile piisab ühest pilguheidust, ei pea sellel näpuga järge ajama). Et siis Tallinna (viivuks avastatud) klatšikroonika ja templirüütlid... pikaajaline vandenõu... keskaegsed puritaanlikud õigusemõistmised... piinlikud saladused... Ja mõrvu sooritanuks osutub hoopiski... Nojah, tekstis on mitmeid jälgi, mis osutuvad millekski muuks.

Tallinna ja vana Melchiori nö harjumuspärase loo kõrval on autor asunud sepistama noore Melchiori lugu, kes satub peale õpinguaega Lübeckisse ning langeb seal ühe femme fatale võrku... ning selle naise nimel jääb noormees omakorda veel suuremasse võrku kinni, mis tekitab küsimuse, et kas ja millal võiks noor apteekrihärra tagasi Tallinna tulla ja kui plekitu renomeega. Sest tuleb välja, et Wakenstede esiisa on olnud seotud ühe väga salapärase gildiga... mille tõttu on tulnud Wakenstede järglastele needus peale! Igal juhul on loonud ühe päris huvitava intriigi, millest noor Melchior peaks mingil moel väljuma (või läheb romaanisari edasi vähe müstilisemaks? Ja Hargla väidaks, et sedasorti gild võis Tallinnaski tegutseda?).

“Kes siis veel oleks pidanud teadma, kui ohtlikud võivad olla vanad saladused, kui mitte mina! Milleks kõigeks inimesed valmis ei ole, kui vanad patud päevavalgele kistakse! Õeluse mürk on nende sees veel mürgisemaks käärinud.” (lk 412)

Ühesõnaga, kui vana Melchior jätkab nö seniste romaanide rutiini, siis noore Melchiori liin võib raamatutesse hoopis teistsuguse maailma mängu tuua (iseasi muidugi, kui ta selja sirgeks lööb ja loobub pakutud ahvatlustest). Ning siis on veel Melchiori tütar, keda raamatu jooksul paar korda mainitakse, kas temastki pigistab autor ainest välja? Eks näis.

postimees

raamatutega

err kultuur

siiliste raamaturiiul

pronto

Indrek Hargla – Suvitusromaan (Looming 11/2013)

Mis on suvi? Üks tore aeg. Mis on suvel väljaspool linna mõningaseks puuduseks? Erinevate putukate rohkus, kes tahavad su keha tarbida. Kärbsed, sääsed, parmud ja kes kõik veel. Võrdlemisi tüütud ja rohkearvulised olendid, kas pole? Kes sind kõikjalt leiavad? Kus toimub Hargla teksti tegevus? Kuskil kolkas ühes värskes turismitalus maalilise metsajärve ääres. Mida peategelane kirjanik Ervin teeb? Jalutab ringi, istub õhtuti järvekaldal, kirjutab romaani värskes õhus. On soe, on mõnus... ja ei ühtki kiuslikku putukat pinisemas ega surkimas. Alles mõnede päevade möödudes mainib autor möödaminnes, et parmud kiusavad hobust (lk 1472). Aga Ervin, teda ei häiri kesksuviselt kaunis looduses miski...

“Ervin oli hea ujuja, talle meeldis ujuda, ehkki ta teadis väga hästi, et kõigist oskustest, mis on inimesele antud, on ujumisvõime kõige mõttetum. Inimene on loodud kõndima, mitte lendama ega ujuma, aga ometi Ervin ujus. Enamik inimesi teeb pidevalt seda, milleks nad loodud ei ole, ja mõned suudavad seda isegi nautida.” (lk 1466)

Idüllilisest suvitusromantikast on Hargla jutt siiski kaugel, lugu areneb üsna karmiks ja finaal on täiesti bloody sadistlik. Nimelt on jutu algul nooremapoolne menuautor Ervin saadetud metsavaikusesse kirjutama rüütliromaani armastusest. Kirjutamine eriti ei edene, sest pole seda õiget ideed, mille ümber rüütliromaani keerutada (teema on Ervinile iseenesest selge, ta varemgi keskaegseid olusid menukalt käsitlenud); ja eks ole muidki segavaid asjaolusid loomeprobleemide püsimiseks (kuid sutsavaid putukaid pole!). Taga hullemaks, turismitalus lähevad päevad peagi Ervinist paar aastakümmet vanema perenaise imetlemisega pigem nahka... ja ühtäkki on kirglik mees segatud kahe suguvõsa verisesse arveteklaarimisse, mis vahelduva eduga on dekaade pulbitsenud.

“Kuuekümnendad olid möödunud nii, et jaanitulele tuldi ikka, väntvõll hõlma all, ning aasa peal peeti maha kõvad taplused, nugade ja kaigastega. Räägitakse ühest traktorilahingust, kui 1965. aasta septembris olid põllu peal traktorid üles rivistatud nagu tankid, traktorid kihutasid teineteisele otsa ja järgnes rusikavõitlus. Pool kolhoosi masinaparki sõideti sodiks.” (lk 1485)

Ja Ervin püüab seda taaseskaleeruvat konflikti lahendada rohkem või vähem tsiviliseritud moel (toimumisajaks on ikkagi 2013!), kuid asi läheb vähe väga nihu. Tekst on siis etnoõuduse vaimus lugu, neid on Hargla varemgi mõnuga kirjutanud, või noh, raha teeninud. Huvitav (kui mu mälu ei peta), siis Hargla külajutud toimuvad alati suvistes tingimustes, ikka heinamaad ja küünid ja veekogu ja naised, kes on kõike muud kui tavalised naised (nojah, peategelasel on üldiselt endal selline tavapärane naisuke või sõbranna). Eestimaa, see võib olla üks kole paik, täis tumedaid kirgi ja mustikaid...

Lisandus:
loterii fb lehel sooviti, et annaksin tekstile hinnangu:
Loterii a) mulle üldse ei meeldi, kui peategelaseks on loomevaevustega autor (või üleüldse kirjanik); b) samas läks tekst ootamatult splätteriks; c) huvitav, kuidas Hargla segas rüütliromaani tänapäevaste oludega; d) tõepoolest, kuidas saab eesti suvest kirjutada putukateta?; e) Harglal on paremaid tekste tänapäeva ainetel ("Minu päevad Liinaga")

Indrek Hargla – Süvahavva. Esimene suvi (2013)

See on mul esimene kokkupuude Süvahavva maailmaga, sest pole värsket sarja vaadanud – no pole tõsimeelse õuduse huviline ja nii edasi (mis on vabameelne õudus – näiteks see või see). Ning peale raamatu lugemist nüüd ei teagi, kas hakata teist hooaega jälgima, sest arvatavalt parim tegelane löödi vist nokauti (huvitav, kes teda televisioonis kehastas). Ent eks näis, raamatus lubatakse, et Süvahavval on veel sadu saladusi peidus... Mis teha, on selline neetud koht.

“Sinu laps ei vali oma tulevikku! Minevik valib ta ise.” (lk 385)

Lugu siis sellest (hea küll, enamus niikuinii teab lugu), kuidas neljaliikmeline pere kolib Põlvamaale, sest ootamatul kombel pärandatakse neile seal maja. Kuid pea kohe selgub, et midagi on selle majaga väga kiivas, jutud salapärastest surmadest jne. Ja külaelanikud, need pööritavad kohtlaselt silmi uustulnukate saabumise peale. Või siis hakkavad kahtlaselt semutsema pereisa või -emaga. Pere noorim laps on Arno. Väga salapärane, mõneti autistlik geenius. Miks ta vaikib, kus peituvad tema omapära juured? Mida ta majas kuuleb ja näeb? Varsti avanevad vana maja õudused niisamuti nö tervemõistuslikule osale perest... ehk siis puhkeb etnohorror. Tapetakse, seestutakse ning sõbralikus ja suvises Põlvamaa asulas välguvad sajanditest ägisevad vaenukirved. Sest Vaigutaja tahab maailma murda. Ent mitme põlvkonna kõvad ja raske käega eesti naised lahendavad või hoiavad õõvastavaid saladusi, mille kaasabil nad sel korral punase põrgulise tagasi saadavad. (Aga Peep? Juhan? Kevin? Ilmar? Mis neist sai?)

“Pealegi olid need raamatud jällegi üsna kummalised ühe külajoodiku kohta. Võiks ju arvata, et kui selline üldse midagi loeb, siis lihtsama koega sopakaid või mingeid telesarjade kirjandiks ümbervisandatud mugandusi.” (lk 62)

Tegemist siis Hargla lugejasõbralikema romaaniga – kindlasti on inimesi, kes suurt ei huvitu keskaegsetest müsteeriumitest või ulmelisematest / alternatiivajaloolistest tekstidest. Siin ongi puhas kodumaine põnevusromaan tuntud headuses. On hoogne ja saab naljagi. Harglale iseloomulikult on mõned viited Süvahavvast suurematele vandenõudele ning muidugi kerge rooskamine tänapäeva demokraatia teemal. Iseasi, kui palju segab raamatu retseptsiooni see, et tegemist on algselt seriaali käsikirjaga, kas sellele on õnnestunud rohkem liha peale kasvatada kui meelelahutuseks nõutud. Seda vast mitte. See on tempokas meelelahutus.

““See on loomulik,” ütles kummaline mees Ludwig von Risebetter. Ta osutas hobuse poole. “Tema on Niebelung.”
“Nissan,” ütles Feliks ja näitas oma autole.” (lk 263)

ulmekirjanduse baas
reaktor
siiliste raamaturiiul

Katsed nimetada saart. Artikleid fantastikast (2013)

Ilmunud järjekordne väljaanne sarjast “Etüüde nüüdiskultuurist”. Kogumiku löövaimaks artikliks on Ainson-Uriarte “Igapäev kui fantastiline”, mis siis näitab seda, kui mitmekesised tungid argihalluses peituvad. Argipäev, mis koosneb avalikust Sümboolsest ja varjatud Reaalsest. Igal juhul tegemist teemaga, mis võib päid painata või üllatada, meeldivalt või mitte (kuid sellest on juttu alltoodud tsitaadis), ning kuidas see võib kunstiteostes avalduda. Kahju, et artiklile pole lisatud illustratsioone nagu Vindi artikli puhul.

“Argiaskeldused on läbinisti sümboolsed, nad esitavad, presenteerivad konstrueeritud mudeleid; see on kui hoolikalt kokku seatud tsirkus, läbimõeldud ja korrapärane etendus ning sellevõrra topeltusutav. Igapäeva a-poole fantastilisus seisneb selle maksimeeritud “normaalsuses” ja samasuses.
Igapäeva b-pool on seevastu platvorm, kus obsessioonid, perversioonid, nihked ja liha võtavad eri kuju ning vormivad karakterit. See, kuidas ja mis eri hetkedel ja tsoonides välja imbub ja väljendub, on sõna otseses mõttes fantastiline. Selles on “ebatõelisust” (võrreldes “tõelisusega”, millega harjunud oleme); kummastust, kummalisust ja kõhedust.
Kui mõelda lacanlikes terminites, siis võiks öelda, et igapäeva a-pool on kui Sümboolne vald ning b-pool seevastu Reaalne. Reaalne on kõik see, mis on teiselpool Sümboolset, sisaldades tunge, traumasid ja liha – ühesõnaga kõike seda, mis on kirjeldusülene (integreerimatu ning ka teiselpool Keelt).
Siit ka seletus, milleks on meile igapäeva a-poolt vaja, milleks me sellest nii kinni hoiame ja seda taasprodutseerime – sest me oleme ihamasinad ning need argikihid ja -askeldused on üles ehitatud ja üksteise peale kuhjatud selleks, et püüda nende kaudu hoida end (mõnikord lausa meeleheitlikult) “normaalsuse” ja “tsiviliseerituse” piires. Argiaskelduste ja nende nii sümboolse rolli ja korduse kaudu tegelikult püütakse piiri Reaalsega kindlustada, või isegi selle kohalolu unustada, kustutada. Seega on Sümboolse olemasolu vajalik eelkõige selleks, et Reaalne meid lihtsalt nahka ei pistaks.” (lk 140)

Kogumiku lõbusamat või lausa meelelahutuslikumat poolt esindavad Kraavi “Bizarro. Sissejuhatus veidra poeetikasse” ja Laaniste “Tehiskaaslased ja nende fiktiivsed elud” artiklid. Kraavi tutvustab niisiis Bizarro “liikumist”, mil eesmärgiks luua vabameelset veidruste kirjandust, olla žanrikirjanduse underground. Ja toodud tutvustus tekitab endaski huvi selle nähtusega tutvumiseks. Kui Kraavi toob eesti kultuuri puhul veidruse võimaliku näitena ühe Kivisildniku teksti, siis tegelikult tuleks pilk suunata ameerika nähtuse eeskujul kuhugi eesti trükiste põhjakihti (see ei ole halvustav väljend!), kus on kõiksugu veidrusi olemas – tõsi küll, kas ka täiesti vabameelsed või šokiiharad, seda vist veel mitte. Laaniste artikkel aga käsitleb seda, et kas on mõtet luua võimalikult inimsarnast robotit – vastus on negatiivne. See oleks liialt kallis (pole veel selgegi, kuidas normaalselt liikuvat tehisinimest saavutada), tarbetu (töötamiseks on parem midagi muud kui inimkuju) ja pealegi õõvastav (nn uncanny valley). Ent säändsete robotite eelkäijaks on nüüdisajal nukk-kaaslased, Laaniste siis tutvustabki sellega seostuvat mõneti problemaatilist fetišimaailma.

“Šklovski loogikast lähtudes võiks seega öelda, et bizarro on (üle)järgmise või kõrgema astme “kummastus”, mille tekitavad mitte niivõrd kirjandusele üldiselt, vaid konkreetsele žanrile iseloomulikud tunnused. Sellele tasandile tõstavad bizarro kõikvõimalikud loo juurde kuuluvad komponendid: fantastilised aegruumid, kausaalsuse puudumine ja absurd sündmustikus, imelikud-irratsionaalsed tegelased ja veidrad teemad, poliitiline ebakorrektsus jne. Veidruskirjanduse sündmustikku iseloomustavad märksõnad nagu imelik, ebatavaline, friiklik, vildakas, haige, julm, nilbe, lõbus, jabur, alatu, camp jms.” (lk 118-119)

Nendele vabameelsetele artiklitele vastukaaluks on kogumikus Masingu ettekanne “Rohelise udu vang”, mis on selline vanamoeliselt mõtlev ja sarjav, mingil moel paistis Masing uskuvat, et helge tulevik on vaid siis, kui inimesed muutuvad sisemiselt. Eks omamoodi värskendav on jälgida autori viitematerjali, mis on kogumiku taustal päris... fantastiline.

“Minu meelest on SF praegu hoolimata rämpsust muilt pindadelt ainus liik proosat, mille kohta võib öelda, et tema autorid vähemalt osalt mõtlevad. Ainult see liik kirjandust kuidagi rahuldab inimese vajadust teada, mida võiks teha olemasolevate ja kujuteldavate tehniliste vahenditega. Rahuldab ka vajadust mõista, kelleks võiks saada inimene ise. Seda ei tee aga hoopiski mitte eksistentsialistlik-darwinistlik timukakirjandus, ega tee ka tegeliku kolhoosi-tehase elu olukirjeldajad autorid või perekonnaromaanide kokkuvorpijad. Järgmiste aastakymnete kirjanduses on tõenäoliselt pääosa just teaduslikul fantastikal.” (lk 40-41)

Orgilt on kaks artiklit eesti ulmekirjanduse oludest: “Pilk eesti ulmekriitika tulemisse ja olemisse” (niisiis üpris viitetihe ülevaade omamaisest ulmekriitikast) ja “Aurupunk ja tujuulme. Kuidas lugeda Indrek Hargla “Frenchi ja Koulu” lugusid”, kus ta püüab kodustada kaht omakeelset mõistet: tujuulme ehk comic fantasy (lk 112) ja pudrumentaliteet ehk pulpmentaliteet (lk 114). Ühtlasi on natuke segasevõitu mõte, et aurupunk on kui eesti kultuuri ja ajalugu iseloomustav hiljaksjäämist ja katkestust hästi iseloomustav paradoks (lk 112). Et siis, pange aurupunki. Aga F&Kle lähenemine on korralik.

Kogumikus on veel mitmeid ja mitmeid artikleid. Aga neist ei hakka rääkima.

“Kui ma mõtlen fantastilisest, siis mõtlen ma igapäevast. Igapäevast, mis koosneb maad võtvatest, laiali laotuvatest vaikustest, mis omakorda annavad ruumi üleskerkivatele fantaasiatele. Mind huvitab see kardinatetagune igapäev, kus igaüks meist on kooldus väljapressivate afektide kohal ning samal ajal läbitud pidevast kõhklusest toimuva illusoorsuse või tõsiseltvõetavuse suhtes.” (lk 139)

Indrek Hargla – Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja (2013)

Kui nüüd kristalselt aus olla ja kõik sirgjooneliselt ära rääkida, siis need Hargla Melchiori romaanid pole mulle erilist muljet jätnud ja nende lugemine on pigem tööpäevana kirja läinud (hea küll, see on muidugi nali, ja kui palju neid raamatuid ikka on, mis lugemislõbu annavad). Kuidagi puiselt asjalikud kriminaalromaanid, mis oma korralikkusega krigisevad hammaste vahel (postitusi vaadates selgub, et pea iga kord olen sama jutuga puhtsüdamlikkust demonstreerinud, piinlik linkidagi).

Aga nüüd on ime juhtunud! Silmad on avanenud! Korraks! Seekordne, neljas Melchiori romaan on ootamatul kombel mõnu ja huviga loetav. Aga miks, seda ei oska öelda (tähekaart kindlasti teab, kuid see on vist kuhugi kadunud või eksisteerib teises universumis). Seepärast, et Melchior on apteegist ja oma priskest prouast kõrvale kistud? Ainesele lisab isiklikku lähedust spekulatsioonid maarahva muistse ajalooga? (Tõsi küll, finaalis selgub, et suur ja vana saladus pole niivõrd Maarjamaa endaga seotud – lihtsalt tammeke kasvas õiges kohas.) On põhjus mitmekesiste kehaehitustega nunnades, kes tekitavad vähe riivatuid võbinaid? Melchiori aastad ja elukogemus? Hargla rahulikum fanaatilisus keskaegse ilmaolu tutvustamisel lugejatele? Igal juhul, hoolimata ümbritsevast masendusest on romaan mõnuga loetav.

“Elu ja hinge lahkumine maisest kehast – nüüd ta nägi ja tundis seda, see oli võlukunst, maagia! Naise nägu, mis oli olnud kunagi nii ilus ja peibutav, nüüd oli see lilla, tursunud, inetu ja rõve – täpselt selline oligi selle hoora õige pale, paistes keel suust väljas, silmad punnis ja soe kusi nirisemas mööda ta sääri, suremas siin tühjal rannal. Just selline peabki olema ühe riivatu hoora surm. Mitte ilus, mitte õilis, mitte püha vere voolamine ja viimane ohe, kui hing taeva poole lendab, vaid just selline – rõve ja õhupuudusest haledalt ägisev.” (lk 12)

Ehk on see Ballardi tummine järelmõju, aga mõrvarite kägistamismõnu tekitas väheke deja vu – keskaegsed matsidki hindasid rohkem või vähem haiglaslikke hetki. Või noh, inimeste haiglaslikkus on ajatu.

Sisu ei hakkakski ümber jutustama, mõned eksitavad viited sai salamisi postituse avalõiku sisse kirjutatud, aga millised just, teavad vaid üksikud pühendatud (no see suurejooneline lause on läbinisti valelik, art is nowhere). Kägistamise läbi suretatakse mitmeid naisi ja mehi, Melchiori krapsid kaksikud on nüüd sellises eas, et peavad oma eluteed valima või täide viima ning Keterlyn on sunnitud Melchiori suguvõsa reliikvia-pühakut õgima – medieval noir. (Jälle eksitavad vihjed.) Kui mul oleks miski selgem mälestus varasematest romaanidest, siis võiks ehk seekordse teksti puhul natuke ette heita liigset fantaasialendu (no tõepoolest, kolmiku kirst?) – ent samas eks see annagi lugemisele tiivad.

Tegelikult ma ei suuda kirjutada midagi arukat selle hoogsa keskaja thrilleri kohta. Kus viga näed laita, seal tule ja aita.

“Melchior vaatas kahte armastajat enda ees, südamepõhjas oli tal neist isegi kahju, aga teist teed nende jaoks ei olnud. Praegu nad õpivad elama valedes, petma oma hinge ja oma sõpru. Praegu nad usuvad, et nende armastus lunastab kõik patud, et see on taevast ette kirjutatud... aga see on hukatuse tee.” (lk 383)

 postimees
sehkendaja
siiliste raamaturiiul

Indrek Hargla – Vlad (Täheaeg 2/2003)

23. sajandil on meelelahutuseks näiteks ajaränd minevikus ja üks naine soovib oma tellitud ajarännul tutvuda selle õige vojevood Draculaga – mis inimene ta reaalselt oli, kui palju on Stoker kirjanduslikku jura kokku pannud. Raha avab kõik uksed, eks giid viibki naise 15. sajandi Rumeeniasse, mis oli tol ajal kristluse ja islami vaheline lahingutanner ja kus vaid karmi käega oli võimalik korda hoida. Noh, vojevood Dracula puhul on selle karmi käe väljenduseks talle mitte sobivate inimeste teibasse ajamine. Giid ikka imestab, miks küll on naisele niivõrd tähtis miski legendi nägemine, või veel hullem – paistab, et ta tahab elustada mitmeid Dracula kohta käivaid müüte. Ja seda ta teeb, ja seda ta teeb. Vaene vojevood.

ulmekirjanduse baas

Indrek Hargla – Truuta (Täheaeg 3/2006)

Natuke arusaamatu, miks oli vaja sellesse juttu just vabamüürlasi lisada, miks see lavastaja ei võinud lihtsalt mõne joomaklubi liige olla – näidendi needus tabas lavastajat niiehknaa ja kõiksugu posijateni leidnuks ta tee teistegi kanalite kaudu. Aga noh, see on Hargla, tal on vaja, et intriigidel oleks taustal suurem mõõtkava. Teksti on veidi raske ümber jutustada, sest pole nagu õieti selleks tuju, see lavastaja hullumise ja nõiduse lugu ei tekitanud just kaasaelamist.

ulmekirjanduse baas

Indrek Hargla – Isa süda (Mardus 2001)

Seekord ühendab Hargla õudusloos maarahva pärimust ja baltisaksa needust, mida siis omakorda uurivad-kommenteerivad kirjades sajanditagused Peterburi psühhiaatrid. Nimelt, üks vana mõisnik keerab korraga peale üht jahilkäiku ära ja miski nipp ei tee teda normaalsemaks; mida ta sel jahitetke ajal ometi koges? No muidugi, mõisnikel vähe veresegunemist ja ega see head tõota, ikka kerge hullumeelsus ja muud tõved varuks. Haige mõisniku juhtumit kirjeldab Peterburi haridusega juudi päritolu vaimutohter oma õpetajale (Hargla järgi ongi tegemist nö leitud kirjade põhjal rekonstrueeritud jutustusega), mehed näevad, et asi on tume. Haige ei reageeri enamasti millelegi, aga kui hoog tuleb, siis oh õudust, vaid piinlikkust tekitab. Mis selliseid hooge põhjustab – teatud märgid ja nägemused. Millele need viitavad? Oo õudust.

ulmekirjanduse baas

Indrek Hargla – Excelsuse konkistadoorid (Mardus 3/1999)

Haruldane juhus, kus Hargla kirjutab kosmoseulmet. On aasta jumalteabmis ja inimkond on maailmaruumis laiali paiknenud; valitseb oligarhiline demokraatia (Hargla lemmikuvõitu valitsemisvorm, kui nüüd ei eksi) ning inimkond on valgustatumad kui kosmosevallutamise algusaegadel – nüüd püütakse teistelt planeetidelt avastatud eluvorme diskreetselt uurida, mitte hävitada või oma lõbuks jahtida. Ning eelkõige otsitakse jälgi Suurest Võõrast Rassist, mis on justkui mõndadel planeetidel endast väheseid märke maha jätnud.

On aga planeet Excelsus, kust on avastatud uus eluvorm – ningo ehk küünistega sardell või karvane lihaseline torbik. Asja teeb põnevamaks see, et samaaegselt avastati ühelt teiselt planeedilt koopainimesed, kes oleks koopajooniste järgi justkui... kunagi ningodega võidelnud. Mis värk on? Kuidas saavad ningod üleüldse elada sellisel jääplaneedil nagu Excelsus? Mis seos on ningode ja koopainimeste vahel – kui elatakse eri planeetidel ja elukeskkondades? Kas ningod on puuduv lüli inimeste ja loomade vahel? Miks ningod austavad roboteid ja inimesi vihkavad? Vastuseid teab vaid see jutustus.

ulmekirjanduse baas

Indrek Hargla – Sierra Titauna nekropol (Mardus 4/2000)

Alternatiivajalooline lugu, mis muuhulgas ka vesi vandenõuteoreetikute veskile. Nimelt – Ameerika avastati pisut varem kui muidu ja Hispaania impeerium sai Euroopas ülemvõimule (no mõningad reformatsiooni vastupanupesad olid veel Teutooni aladel – aga kaua needki püsivad, hispaanlased saavad ameeriklastest uut kahuriliha Euroopa sõjatandrile). Jesuiit Calderon saabub miskile Kariibi saarele, kus asub Hispaania suur tugipunkt ning peab seal asuma uurima oma eelkäija veidrat enesetappu, mis teostati kirikutornist allahüppamisena. Selgub, et mehe viis selle halva teoni pärismaalaste müütide uurimine – et selle paikkonna puhul on tegemist hoopiski Atlantisega, mille tsivilisatsioon enamvähem edukalt kadunud, aga rahvapärimuses on säilinud lugusid ühe püha koha kohta, kuhu maetud atlantislaste võimsad kuningad (ja ehk saladused ja koormaid kulda), ning Calderoni eelkäija läks seda kohta otsima. Leidis, naasis ja hüppas kirikutornist end surnuks. Miks, tekib ehk küsimus, selline igavene patt, mis ei luba taevasse? Calderon otsustab varalahkunud eelkäija jälgedes sinna Sierra Titaunale minna, kus paikneb see pärismaalaste kardetud ja austatud püha koht. Nojah, eelkäija jäljed viivad kohale. Ta leiab hauakambrid, viimases kambris aga avatud kivikirstu, kus lebab muumia. Vägagi tuttav muumia. Jesuiit laseb korda viia oma kurja kohuse, kristliku maailma suur mõistatus rusustub.

ulmekirjanduse baas

Indrek Hargla – Frenchi ja Koulu reisid (2009)

Kui esimeses raamatus seigeldi Maavallas ja teises Tarbatus, siis nüüd tehakse üsna suurejooneline Euroopa suvetuur Süvahavvalt Vahemerele; seltskonnaks Koulu, French, Nell ja Imbi. Tekivad uued liitlased ning vaenlastel varuks järgmised nurjatused – ent monarhia võidutseb ja demokraatia saab taas lüüa, tõsi küll, Koulu maksab selle eest kallist hinda. Ainest oleks neljandakski raamatuks, ent paistab, et autoril muud huvid. Ning tõepoolest, mingis mõttes on French & Koulu end praegusel kujul ammendanud.

Kui eelmised raamatud koosnesid kumbki kolmest jutustusest, siis seekordne on enamvähem tellisromaan ehk siis Hargla kukub kirjutama ja kirjeldama ning nii mõnigi kord sooviks, et vähem detaile, üpris tüütuks läheb näiteks Imbi ja Frenchi seiklused ja veiderdamised romaani viimases kolmandikus. Kõik need pettuste (justkui käsiraamatu) kirjeldused ja üleüldse on Imbi liialt karikatuurne, mis muudab teksti selliseks pooltotraks, keerab kraani kinni. Frenchi vaimne tervis nagu degenereeruks raamatust raamatusse, kui algul on terav ja kraps ori, siis viimases raamatus selline lapsikult ilkuv või poolpidune ollus – on selles süüdi Maavalla pikaajaline mõju või armastus Nelli vastu või autori kiiks? Kõik see väldotamine ja Vitalia-Koulusse suhtumine, noh, lapsik värk.

Suvetuuri algul on taas korraks juttu Siurust (ehk siis vaskussist), aga kõik. Takkajärgi jääb arusaamatuks, miks oli vaja sellisel superagendil eelmises raamatu semiootikute juhtumis mõrv sooritada. Huvitav, et tolle maailma taevane võluvägi (on ka olemas looduslik võluvägi) pärineb muistsest õhulaevast, mis kunagi kukkunud Egiptusse (lisaks on alates Wong Li karbi ilmumisega juttu teistest dimensioonidest).

Nojah, igal juhul elagu Maavalla ramm.

“Don Soluzzo ettekujutus Maavalla rahvuslikust köögist oli ilmselt samasugune kõverpeegel, nagu ka Maavallas muu maailma kööki ette kujutatakse. Tema versioon hapukapsast oli äädikasemas veinis hoitud värske kapsas, millele oli ohtralt poetatud basiilikut, tüümiani ja oreganot. Kohupiimakook oli sisuliselt ricottakastmega pitsa. Nell, Imbi ja Koulu noppisid sellest kõik rosinad välja ja mina pistsin need pintslisse. Verivorst ei olnud üldse verivorst, see tähendab, selles polnud tilkagi verd, sest Soluzzo oli uskunud, et verivorstiks kutsutakse seda puhtalt väljanägemise pärast ja tinglikult, nagu härjasilm ei ole tegelikult härja silm, vaid praetud muna (nagu ta ütles), sest oleks ju mõeldamatu, et midagi sellist keegi sööks. Nii et verivorst oli siis variatsioon pepperonist, millesse oli ohtralt pekki topitud. Kama oli minu meelest täpselt see, mis ta pidigi olema – sodine jook jahust ja halvaks läinud piimast, aga teised ütlesid, et ei, see ei ole see, kuid jõid selle viisakusest siiski ära.” (lk 174-175)

“Vitalia sasis Nellil siis kõrvade juurest kinni ja tiris ta kivi taha. Ma ei ole kindel, kuidas kirjeldada neid hääli, kui keegi end libahundist tavaliseks tüdrukuks tagasi pöörab, erootiliseks neid just otseselt nimetada ei saa, aga päriselt ebahuvitavateks ka mitte. Kindlalt saab väita ainult seda, et ma poleks tahtnud seda pealt näha. Kui Nell kivi tagant nähtavale ilmus, üritas ta teha kõik, et näha välja täiesti tavalisena, nagu poleks midagi erilist juhtunud, ja ta üritas ka tähele panemata jätta minu ja Leibo vaidluse selle üle, kas loomadel on kombeks oma ülimat kiindumust väljendada keelega lakkumise abil või mitte.” (lk 600)

Indrek Hargla – French ja Koulu Tarbatus (2007)

Teine raamat jätkub siis peale lümpjat ja kolm siinset lugu on omavahel ajaliselt lähemalt seotud, võrreldes esimese raamatuga. Kui esimene ja kolmas lugu on puhtalt rahvalikud jandid (ikka Nell ja erinevad segadused restorani sattuvate veidrikega), siis teises loos on peale humoorika liini korraga... mõrv ning enesetapp (ja Nelli pole üleüldse). Raamatu frivoolsed naljad ammenduvad üsna kiiresti ja seda nende taaskasutuse ja üheülbalisuse tõttu. French räägib mitmel korral suvereisiks raha kogumisest, mis ehk näitab, et autoril mõlkus peas juba kolmanda raamatu kondikava. (Tagantjärele tarkus muidugi.)

Nojah, kui esimeses raamatus seigeldi Tarbatus, Sudulas ja Rävalis, siis siin jäädakse täiesti paikseks, French asjatab vaid “Burgundia Krooni” restoranis ja heal juhul tehakse mõned retked Toomemäele ja Suurõpilasse (niisiis, vast kergemalt dramatiseeritav?). “Pöörane pööripäev” ehk kuidas peetakse talvist pööripäeva koos rahuliku põdra ja karsklastega. “Sekeldused semiootikutega” ehk mil viisil konverentsiturismi pealt raha teenida. “Võbelev viirastus” ehk kuidas haiseb üks korralik sorts ja milliseid seksnippe võivad mehed omavahel teha.

Kuna jälle taaslugemine, siis jääbki selline postitus.

“Ühesõnaga, võistusimman oli nooremapoolsete Maavalla elanike kokkutulek, millel esitati moekamaid (regi)laule, elati neile kaasa pisut ebatraditsioonilisemalt ja vabameelsemalt, sõlmiti agaralt uusi tutvusi ja üritati end tunda igatmoodi mõnusalt. Et aga noored niisama ei logeleks ja tantsu ei tammuks, toimus see üritus võistluse vormis. Hindamiskogu kuulas kõik üle ja valis siis noorte artistide seast paremad välja. Võitjad said auhinnaks suured pütid seemneteri, et oleks midagi iseseisvas elus külvata, ja pirakad Hiiemäe tammede lehtedest punutud pärjad. Ütlematagi selge, et võit oli väga prestiižikas ja tugevdas suuresti pereloomise võimalusi. Nooremas eas kiikavad ju tütarlapsed ikka rohkem neid, kes püüne peal kõvemini karjuda jaksavad, kui neid, kes näiteks imemaitsvat spinatiomletti või seenetäidisega tuvipirukat oskavad valmistada.” (lk 273-274)

“See sunnik oli niisiis veel elus, kuid üle kolinud Sõnnjala Voetele nõidusesse ja tolle Ridala sortsiga paaritunud. See oli võigas olevus, kelle nägu ma nüüd viivuks nägin, krimpsus ja kuivetunud, ajastutepikkusest vihkamisest ja õelusest moondunud, lapikuks veninud, haiglane elajalik monstrum, milles polnud enam midagi inimlikku... Või noh, kui haiglane vihkamine, õelus ja elajalikkus välja arvata.” (lk 390)

Indrek Hargla – French ja Koulu (2005)

Elurõõmus alternatiivajalooline Eesti ehk Maavald ja “jätku leiba”-power. Kui üldisemalt on Hargla üpris tõsine oma apteekrite ja Liinade ja keskajaga, siis selles seerias laseb autor end kanda poisikeselikul õhinal ja rahvalikul huumoril. Mis on teadagi vahelduseks tore. (Varem on Hargla samuti kirjutanud paroodiaid teiste ulmeautorite tekstidest, kuid kahjuks pole neid lugenud. On veel muidugi hiljuti avaldatud “Jõgeva elavad surnud”, mis on muhe.)

Kuskil olen seda vist juba arvutanud, aga tegelt saab välja arvestada Maavalla ajaarvamise järgi, mis aastal võinuks toimuda esimene Koulu lugu. Niisiis, Hieronymose käsikiri pandi kirja 9724. aastal (ehk siis 1513 – maarahva aja järgi on praegu 10225. aasta), ja Frenchi jutu järgi 416 aastat tagasi (lk 61) – ehk siis liites-lahutades saab loo toimumisaastaks 1929 (nagu näha, jäi tollases paralleelmaailmas Suur Majanduskriis olemata). Hiljem selgub, et rammulümpja toimub 10139. aastal (lk 332) ehk siis... 1926. aastal? Ahhaa, kuskil oli nagu viide, et lümpja toimunuks oma 3-4 aastat hiljem avaloost.

Kuna raamatut lugenud nüüd kolmandat korda, siis pole midagi uut öelda ega mõelda. Lihtsalt, natuke meelelahutust ja hapukurgihooaeg. Mis selle Siuruga on, huvitaval kombel jättis autor selle tegevustikus kasutamata. Huvitav, et French nii tõetruult Brockiks maskeerus, olemata teda näinud. Ja kas tõesti polnudki neis kolmes loos ühtegi roima... vist mitte.

“Kätkis külastasid Koulut kolm haldjat, üks andis luuleanni, teine terava taibu ja kolmas usu, et need kaks andi tal ikka kindlasti olemas on.” (lk 7)

“Tema, mu Koulu, oli nüüd taas kodus, tagasi sünnimaal, keset tarvaid, põlislaasi, rammujaid, arbujaid, mugulaid ja maalinnu. Ta sai häbenemata pühenduda kartulisöömisele, saunatamisele ja kõigile muudele õudustele, millest koosneb tema rahvuslik identiteet.” (lk 9)

“Muusika headuse asemel näib Maavallas rõhk olevat ühistegemise rõõmul. Igaüks teab siin peast vähemalt sadat laulu, mis pole ka kuigi üllatav, sest laulutalgutelt puudumine seab inimese ühiskondlikus võimuastmestikus umbes vene tööorja tasemele, see tähendab, et pudulojustest allapoole. Neid sadat laulu lauldakse talgutel mitu päeva ja ööd järjest.” (lk 91)

“Kui ma alla söögisaali ukse juurde tagasi jõudsin, lürpisid Imbi ja Nell tuimade nägudega oma õhtust kama ja torupillimees oli alustanud sensuaalsete šansoonide sessiooni, mis Rõuge mõistes tähendas kohalikus murdes roppe laule.” (lk 142)

“Enamik linlasi eelistas rammujaid tervitada sadamas, kus neile vaimustushüüete saatel “Jätku leivale” karjuti ja surnud heeringaid pilluti. Koulu oli muide pikalt mõtisklenud, kas ei peaks seda Rävali tervituskommet lümpja puhuks ära keelama. Mitte kõik turistid ei satu ekstaasi, kui neile haisev heeringalaip vastu vahtimist plärtsatab. Aga see juba on Rävali iidne komme, et kallile külalisele kingitakse soolaheeringas. Kui vastuvõtjaid ja saabujaid on palju, siis neid lihtsalt visatakse.” (lk 328)

Indrek Hargla – Suudlevad vampiirid (2011)

Kiirustage, kodanikud unetud, siin raamatus on läbilõige Kultuurkapitali väärtustatud aasta autori mitmekülgsest ja värskemast loomest. Hargla loomingu võib jagada kolmeks – traditsiooniline ehk laiemale lugejaskonnale tundmatu (rohkem või vähem ulmelised või alternatiivajaloolised jms tekstid), nö kunstilisem ehk Loomingus avaldatu ning kommerts ehk French ja Melchior (no mitmel korral maininud, et French mulle maitsvaim ja Melchior jätab vast neutraalseks). Muidugi on neil kolmel vaalal rohkem ühist kui erinevat (Loomingus ilmunu võiks samahästi Täheajas olla või Frenchi sarja seotus Hargla traditsioonilisema loomega), vaid Melchiori tekstid on tõesti eraldiseisvad, hägusalt saaks ehk ühendada keskajateemaliste tekstidega, aga tõepoolest – need on kirjutatud erinevatelt alustelt. Ja siin raamatus need kolm tahku kõik olemas – klassikalisele Harglalugejale “Suudlevad vampiirid” ja “Jõgeva elavad surnud” (mis ongi selle raamatu õiged maiuspalad), ilukirjanduse lugejale 3 Loomingus ilmunud teksti (“Minu päevad Liinaga” on tõepoolest hea pala, teised kaks suurt ei liiguta), lugejamenuriks on siis 2 Melchiori lühilugu (eelkõige sarja fännidele, iseenesest pole just kõrgsaavutused – küllaltki vägivaldsed lühilood, mis ei arenenud eraldi romaanideks).

Paar lühilauset tekstideski. “Suudlevad vampiirid” hakkas mul vaikselt tekitama veremürgitust, viimasel ajal päris palju vampiirikaid lugenud ja natuke liig juba aplast kaenlaimemisest. Aga eelkõige rõõm, et Hargla kirjutab praegu muudki kui Tallinna mõrvamisest. Romaan võinuks eraldi ilmuda “Sündmuste horisondis” (kus on olemas Andra vastav teos), eesti autorite esindatus kipub seal nadiks jääma. Et siis, vampiirid otsivad Esimest Vampiiri, vampiirislayerid otsivad vampiire ja on veel üks seltskond, kes otsivad... Ajaloolised ekskursioonid maailma ajalukku, kuulsad ja kummalised vampiirinduse kastmes. Nagu ikka Hargla uusaja lugudes, õilmitseb tekstis evolutsioonivastane ja antidemokraatlik meeleolu. Korra viidatakse Simmonsile, nii võiks Annabeli pidada kodukootud Veristajaks seal Guayanas.

Liinast siis kaks lugu, millest teine vaatab esmalugu kannatava naise vaatepunktist, ja noh, teise loo puänt on päris lõbus, ühe lause snaiprilask, millegipärast ajas naerma (sellele leiab viite järgmises tekstiski). Rainari võlutud olemine on võluvalt kirjutatud, eksole, milline segadus seda lugeda.

“Jõgeva elavad surnud” annab taas positiivselt märku Hargla võimalikest hingetormidest (või grafomaaniast) selle Melchiori traditsioonilisuse paine all, seekord siis... zombilugu (kas autor on üldse varem kirjutanud zombidest või vampiiridest?); ülemeelik lõbus tekstike, kerge paroodia ehk, teadagi kellest. Ühtlasi kaardistab see Eesti hetke ulmeskenet, vist 3 tegelast tunneks Nõukodast ära. Aga jah, ega siis ainult ülemeelikut nalja saa, lõpp läheb apokalüptiliseks. Lugu siis sellest, kuidas vesiaeroobikat harrastav kena figuuriga ajakirjanikuneiu läheb kajastama (täpsemini: dokfilmi salvestama) kohaliku zombifilmi tegemisest Jõgevamaa kandis, noh, seal möllab kõiksugu joomane suvemelu jne jne, kuni korraga... ohhoo, tõelised zombid! Justkui filmiskriptis! Ja lõpplahendus, siuke katastroof, rsk.

Kaanekujundus on halb, nagu ka Tänavi valiku puhul. Ei saa aru, mida kirjastus oma kaanekujundustega saavutada püüab.

“Ta võis vahest istuda poole ööni, suitseda, juua teed rummiga ja piinelda mingi paari dialoogilause kallal, ilma et ta ridagi kirjutaks. Kirjanik piinleb, rääkis ta ise, kirjanik peab kogu aeg piinlema. Mitte sellepärast, et ta peaks kogu aeg kirjutama, aga ta peab teadma kogu aeg, et tal on, millest kirjutada. Et tal on liiga palju mõtteid ja liiga vähe sõnu. Et kui sa oled valinud elukutselise kirjaniku tee, siis oled sa sellel teel üksi. Sa veedad hiiglama palju aega üksinduses ja sa piinled kogu aeg, et kas see aeg pole mitte kasutult kulutatud. Mõnikord pead sa ennast tundma maailma suurima egoistina, aga muidu ei suuda sa oma tegelaste sisse elada. Sa pead täiesti hülgama iseenda, sest endast kirjutamine on kirjanduse surm. Sa oled kanal, sa oled meedium, sa vahendad lugusid, sa valid sõnad, sa valid lauserütmi,sa kuulad lugusid ja jutustad need edasi, sa kirjutad ainult sellest, mis on selles loos oluline, ja ei sõnagi rohkem. Aga kui sa hakkad endast kirjutama, siis oled sa kirjanikuna kasutu, sa ei ole meedium, sa muutud ideoloogiks, sa lood iseenda religiooni, enesekummardamise, enesekultuse ja sa ei ole enam vaba. Sa ei kuule enam lugusid. Sa oled kirjanikuna surnud.” (“Tema päevad Liinaga”, lk 361)

ulmekirjanduse baas

sehkendamine
reaktor
raamatukoi lugemislood

Indrek Hargla – Apteeker Melchior ja timuka tütar (2011)

Melchiori raamatud tekitavad minus nõutust (mitte küll märkimisväärset), sest iseenesest Hargla romaanid (aga mitte jutustused) mulle meeldivad, ent need Tallinna gootimõrvad just kilkama ei pane (mitte et üleüldse kilkaks). Aga noh, Hargla on Hargla ja kuidagi on vaja blogile klikke saada, et rohkem reklaampinda müüa. Ok, nali naljaks, ent Hargla fantasy on parem kui krimivärgid ja see pole ühene arvamus.

Segane sissejuhatus on muidugi osav moondeoperatsioon varjamaks järgnevat nappi mittemidagiütlevust.

Romaani sisu ei hakka ümber jutustama, sest sellest kirjutatakse kõikjal, põhjalikult või napilt. Seks ja vägivald müüb ja nii on siingi romaanis näpuotsaga seda ja teist. Vägivalla eest kannab hoolt mõrvar oma mitmete ebahumaansete tegudega noorsoo vastu ja siivutusi pakub Clare, kellega Melchior käib saunas ja kogeb mitmeid riivatusi, ja noh, muidu ka. Mõrvar on iseenesest loogiline tegelane, aga üks (tähtis) aspekt jääb vähe hämaraks või natuke konstrueerituks ehk siis kokkupuude teeröövlitega. Hargla kulutab päris palju trükiruumi tollase ajastu olustiku kirjeldamisele, võiks öelda, et kohe mõnuga jutustab sellest. Mis muidugi kulub Melchiorifännidele ära, iga tarkusetera muudab maailma kaunimaks ja tuulepead jäävad tuulepeadeks. Lihtsalt mõrvaloo tempo on vahel päris staatiline, mis peale Beatoni lugemist on muidugi algul harjumatu ja hariv.

Romaani on täiesti võimalik lugeda kaht eelmist osa tundmata, korduvad tegelased joonistuvad tuntavalt välja ja varasemate lugude mõrvajuhtumitele viidatakse vaid õrnalt. Ja vast on kolmas romaan tummisemgi kui varasemad osad. Sisuliselt, niisiis.

Trash Can Dance kirjutab sellisest trükisest, mis on siis mis?

“Nemad ei mõtle nii, nagu linnas mõeldakse. Nemad arvavad, et see on vale, kui linnad muudkui Venemaaga kaupa teevad, vene kaupmehi linna lasevad ja oma jõukuses siis üldse unustavad, mille jaoks nad asutati ja mille jaoks neile vabadused anti. Tallinn õitseb, sest Venemaalt voolab sisse suur raha, ja muu polekski nagu kaupmeestele oluline, las kaubad aga muudkui liiguvad, las tuleb siia üha rohkem venelasi, ja raehärrad nagu ei panekski seda üldse tähele, et selline kauplemine on rohkem Vene riikide huvides kui Liivimaa huvides.” (lk 112) 

“Kui on olemas mingi koht, mis petiseid ligi tõmbab nagu meepott kärbseid, siis vekslitega kauplemise kohast paremat mina ei oska ette kujutada, ja kui midagi sellist peaks ka Tallinnasse tekkima, siis jookseb siia kokku vargaid ja tüssajaid üle terve orduriigi Rootsi, Soome ja Novgorodi, pange mu sõnu tähele.” (lk 415)

bukahoolik

need read

sehkendamine
lugemislaud
raamatukoi lugemislood

päevaleht

õhtuleht
kirjanduslik päevaraamat