Üleannetuvõitu
vampiirikas maailmast, kus vampiirid on nö seadustatud, ja noh,
põnev värk, et kuidas siis nende inimkonnaga kooseksisteerimine
võiks välja näha. Tublid jaapanlased on loonud muuhulgas
võltsvere, mida siis verejanulised manustada saavad (aga jah, see
puisem kui tavaline veri). Inimesed on teadagi kas põnevil või
ärritunud uutest kaaskodanikest – vampiirivärk on sexy, aga
samas, kas siis sellised ebasurnud on ikka looja toodang? Ja noh,
sellele mitmel moel veriseks kippuvale vastuolule on siis
ülesehitatud käesoleva romaani intriig. (Mitte et see nüüd
tõepoolest surmtõsine küsimusetõstatus oleks.)
Raamatu
kangelannaks on Louisiana väikelinnas elav ja ettekandjana töötav
Sookie, kes muidu on üpris pandava välimusega noor naine, kuid
kohalikud peavad teda imelikuks. Miks Sookie imelik on, seda nad
kaljukindlalt ei tea, küll teab seda aga neiu ise. Ta on nimelt
telepaat, kes võimeline pealt kuulma teiste inimeste mõtteid.
Nojah, ega see naisesüda just eriliselt rõõmsaks tee, kes ikka
tahab, et sisimas mõeldakse sinust kui lihakäntsakast vms
(lapsepõlves lisaks veel ränk trauma ahistajaga). Sookie on niisiis
tekitanud endale mentaalse kaitse, millega blokeerida teiste inimeste
mõtete pealt kuulmist – ent selle kaitse ülalhoidmine nõuab
energiat, ja sellest siis tavakäitumises mitmed veidrad hetked,
mistõttu kohalikud peavad Sookiet imelikuks.
Kuni... ühel
hetkel astub Sookie töökohta olend, kelle mõtteid ei saa neiu
kuulda. See olend on vampiir ja Sookie on tahtnud ammu vampiiridega
kohtuda. Vampiir
Bill, nagu tutvumisel selgub ja kes tahab sellesse
kolkasse elama asuda – sest ta on siit pärit (filosoofiliselt
arutledes võiks kaalutleda, et ehk on Bill mõni
Martini kihviku
tegu). Billi ja Sookie vahel tekib... säde. Ent kohe algavad selles
väikelinnas mitmed verdtarretavad mõrvad, mis oleks justkui
vampiiri teostatud või siis... teise võimalusena Sookie venna
sooritatud kiremõrvad. Veel hullem – memm, kes kasvatas
orvuksjäänud õe-venna üles, lüüakse niisamuti maha.
Samal ajal areneb
Sookie ja Billi suhe üha tormilisemaks ja Bill teeb Sookiega
riivatuid asju (sest Sookiet vaevab teadmatus: kas vampiirid teevad
“seda”). Kuid... teised vampiirid sooviks niisamuti seal kolkas
lusti lüüa. Tuleb välja, et vampiiride ühiskond on niisama
alatute võimusuhetega nagu meile tuttav inimühiskond. Ja maameestel
läheb süda üha rohkem täis ülbete vampiiride peale, kes noolivad
nende naisi. Ja kui Sookie sobib vampiirile, siis tahaksid temaga
soojemaid suhteid muudki tegelinskid (sest no mis on naises
erilist?).
Nojah. Draamat ja
nalja siin raamatus saab, Harris on lõbuga üsna mitmeid
vampiirivärke muigega lahti kirjutanud. Eriline rõõm on muidugi
üsna lühikese ajalooga Bubba nimeline vampiir (keda ei tohi kutsuda
endise nimega!). Eks vampiiridega armatsemine on ikka selline nagu
ilukirjanduses kombeks – kui jumalik ja vägev jne. Aga noh, eks
kirjandus annabki lugejatele armastusest igati seebise mulje, kui
palju see ikka sarnaneb reaalses elus kogetavaga. Jajah, on ka miski
teleseriaal “True Blood”, aga sellest ma ei tea midagi.
“Sügavalt Billi
rinnast tõusis häöl ja ta paiskus minusse. Tõstsin pea ta kaelalt
ja tumeda naudingu laine kandis mu avamerele.
See oli päris
eksootiline värk ühe Põhja-Louisiana ettekandjaneiu jaoks.” (lk
247)
