Jaagup Mahkra: Matilda

 

Mahkra on taas kirjutanud nii kõva loo, et ma ei oska sellest spoilerdamata kirjutada.
Lugu räägib Aafrika elanikest ja rohkem ma ei saa enne hoiatamist öelda.
Kes ei ole lugenud - tasub lugeda! - aga avastamisrõõmu rikkuda ei taha: ÄRGE LUGEGE ARVUSTUST EDASI!

Nii, jäänud ainult huvilised, kes teavad, millega edasi lugedes riskivad. Hästi. 
Hakkan kiitma. 
On imeliseks sissejuhatuseks, kuidas alguses kirjeldatakse asju ja sündmusi nii nagu Kari neid nägi. Seletamata, täpsustamata, aga pädevalt.
Kuidas Karjas tegutsevatel tegelastel on nimed ja isiksused, kuidas vaevalt leheküljega tekib mingi tunnetus millestki täiesti võõrast ja samas natuke arusaadavast, ulmeloos kohane, mis ja kes ...

... ja siis viiakse lugeja korraga tagasi normaalsusse. Vaatepunktitegelaseks saab Henrik Pärn, kes on reisinud pika maa tolmuses viletslennukis, et saada šimpansiuurija Elise Shcmidti assistendiks. 

Kõik kirjeldused tunduvad vahetud, elusad, usutavad. Ma ei tea, kui palju kasutas Mahkra kujutlusvõimet, dokumentaalfilme või kirjandust, aga TUNDUB elus, TUNDUB, nagu tunneks ta šimpansiuurimist, šimpanse ja Kilali (mis võib olla väljamõeldud koht, aga võib ka mitte olla) piirkonda sama hästi kui nt Tartut. Kogu lugu elab moel ja määral, mis üldjuhul eeldab, et inimene teab, millest jutustab. Tunneb asja. 
Pisikesesd tabavad detailid.
Tegelased, kes ei ole klišeed, aga samas pole ka püüdlikud mitteklišeed, vaid tunduvad elus kõigi oma vooruste ja puuduste, jaburarusaamade ja pimetähnidega. 

Noh, ja šimpansid. 
Sissejuhatuse Kari oli šimpansikari, selgub edasi lugedes ning infot juurde saades. Ja see on imeliselt kirjutatud. Säärase sisseelamise ja samas neutraalse rahuga, nagu võiks olla ideaalsel šimpansiuurijal - aga kui ideaalsed või mitteideaalsed on dr Shcmidt või Pärn ... lugege ise. 
Kõike ka spoilerdama ei hakka. 
Ent Kari ja karjaliikmed on nii hästi kirjutatud, et elasin neile rohkem kaasa kui ühelegi inimtegelasele. 
Oivaline töö.

Kusjuures kogu aeg, sissejuhatusest saati, on tegelaste hulgas ka Matilda. 
Saab kõvasti mõelda, kes või mis on Matilda ja kui see siis ära selgitatakse - koos päris hirmuäratava pildiga inimeste julmusest - ja lukku tuleb otseselt maagiline jõud, tundub seegi usutav ja tõeline. 
Matilda on sama usutav kui teda ümbritsev keskkond.

Loo lõpuosa näib natuke kiirustatud. Asjad ei ole enam nii briljantselt loogilised ja osa body-horroritki näib lihtsalt seepärast juurdelisatuna, et Mahkrale meeldib body-horror, aga ikkagi väga kõva töö. Natuke "kas see ikka päris nii pidi olema" kannatan välja, sest lugu ise oli NII hea ja suuri ebaloogilisusi silma riivama ei tükkinud. 

Au ja kiitus.

BAAS

Maria Galina - Dagor (Dagor, 2024)

Kui “Hüvasti, mu ingel” oli minu jaoks sellise strugatskiliku moega, siis kogumiku nimiloo puhul viitab autor Lovecraftile ja Robert E. Howardile - ja et tegevus toimub justkui koloniaalajastu Mustas Aafrikas, siis tõepoolest … läheb horroriks. Nojah: horror, Lovecraft, Howard - see on minu jaoks kolm märksõna, millest hoian eemale, aga et autoriks on ikkagi Maria Galina, siis moodustub päris painajalik tekst.

Mis on see dagor, saab vast aimu Meelis Krošetskini nägemusest raamatu esikaanel. Igal juhul ilmub metsakülas misjonikeskust pidava isa Ignatiuse arstipunkti valge noormees, kes on suremas, tema põuest vahib vastu selline groteskne olend (või parasiit või kuidas iganes seda nimetada). Seepeale põgeneb külarahvas ning preester koos nunnast abilisega jääb vastamisi selle deemoniga: mida ei saa tappa või eemaldada, kuna selline tegevus deemoni kandja. Kohe algab vihmaperiood ning misjonikeskus on omadega vägagi plindris - veel hullem, sinna koperdab kohale inglise lord oma naise ja saatjaga (pärismaalastest kandjad on põgenenud), kes otsivad mingit müstilist linna. Surija kehas tiksuv olend lubab neid lahkesti juhatada. Nojah, läheb konkreetseks õuduseks.

Eks horrori austajad oskavad paremini kommenteerida, kui klišeelik või siis mitte see tekst on, aga minu jaoks oli päris kaasatõmbav quest, kus inimloomuse tumedamat (või noh, olemuslikku) külge saab mitmekesiselt esile tuua.

loterii

Ondjaki - VanaemaÜheksa ja soveti saladus (2024)

 

Taas üks huvitav näide Aafrika kontinendilt, seekord siis pilguheit 1980. aastate Angola linnalaste värvikasse maailma - mis on veidi erinev Parkesi loodud Ghana täiskasvanute elust linnas ja maal; vast oleks mingit hingesugulust Cosici Belgradi hullu hõimuga (nojah, mitte just väga, aga natuke ikka).

Ja see tollane kodusõjaaegne Angola (pealinna Luandat otsene sõjategevus küll ei puuduta), kus siis püütakse üles kasvatada sotsialistlikku Angolat, seda siis Kuuba ja Nõukogude Liidu abiga. Aga sama tugevalt on seal Portugali koloniaalpärand (hõime ühendav riigikeel on portugali keel), millest tekib omamoodi side Lõuna-Euroopa ja Brasiilia kultuuriga - laste peas on ühtaegu segi kohalike hõimude traditsioonid, nõukogulik retoorika, brasiilia seebiseriaalid kui ka itaalia seiklusfilmid; sellest tekib omamoodi mõistete ja loosungite paabel.

Ja see mausoleum ehitus kadunud presidendi põrmu säilitamiseks (erinevalt Leninist oleks see raketilaadne ehitus), mida tehakse nõukogude spetsialistide ja sõjaväe juhendamisel. Kodusõjaaegne elu on küll niru (aga eks see on lihtinimesele koguaeg niru), kuid pompöösne ehitus peab kerkima. Ainult et ehitise ja ookeaniranna vahele jääb elurajoon ning ekspertidel on kavas see puhtaks lükata. Nii kuuba kui nõukogude spetsialistidel on kohalikega läbisaamine üsna hea, aga ega nemadki kavatse sellele arhitektuurinüansi teostamisele vastu hakata. Kuid romaani peategelane ja ta sõbral tekib itaalia märulifilmidest inspireerituna plaan, kuidas seda ehitist saboteerida …

Nagu öeldud, eks Parkesi romaaniga saaks võrrelda, kuid see oleks vast lihtsustav. Kui Ghanas toimub tegevus tänapäevases pealinnas ja metsakülas (peategelane on pealegi välismaal kõrgharitud spetsialist), siis siin on tegu Luanda lähimineviku slummieluga, pealegi nähtuna läbi lapse silmade; ning muidugi see nõukoguliku süsteemi kohtumine Angola reaalsusega. 

Tekst ise on mõnuga loetav pillerkaar, viis kuidas lapsed suhtlevad omavahel, oma kogukonnas ning välismaa spetsialistidega. Taustal on kodusõda, kuskil eemal (küllap vahetumas läheduses poleks lapsepõlv nii lustlik kui ka korrapärane), kõige hullem karistus näibki olevat, et tegude eest saadetakse sind rindele.

Ja need loosungeid ja roppusi lõugavad papagoid, eksole.

““Selle asemel, et lilled aeda istutada, toovad inimesed need surnuaiale, kus need enam kellelegi korda ei lähe.”

“Vanaema, kas sulle siis ei meeldi lilled?”

“Meeldivad küll, pojake, aga mulle meeldib neid vaadata aedades, tänaval, kus need annavad elule värvi. Surm on täiesti värvitu, pojake.”” (lk 60)

Maria Galina: Dagor

 

William Somerest Maugham tuli meelde. Idamaad, lõunamaad - üks eksootiline kant puha. Džungel ja mõistlik kristlik vaimulik, erinevate huvidega rännuseltskond, kohalik, kes teab rohkem, kui välja näitab ja veider haigus - noh, et veider haigus on pisike rinnust väljaulatuv mehike? Pisiasjad-pisiasjad.

Väga traditsiooniliselt kõlav aafrikaseiklus ikkagi ju. 

Olulisel kohal loos on erinevad kibemagusmõrud armusuhted ja näitamine milleks ikkagi inimene võimeline on, kui püüab seda, mida (keda) ihaleb. Kes tegi, miks tegi, kui palju tegelikult tegi ja mis on teise inimese projektsioon? 

Ent mehike rinnus annab kõigele veel lisadimensiooni - kui palju on tõeline? Kas saab olla, et tõelisus on ka näivus? Kas on üldse vahet?

Muidu ütleksin, et suurepärane lugu, ent ma arvasin lõpu ära juba esimese kolmandiku peal. Mõtlesin veel, et no ei, autor ju ei teeks nii, saladused ootavad paljastamist, mis on preestri patt, kas ta ... 

Ja siis näidati, et mhmh. 
Kusjuures tegelikult ei sõlmu otsad isegi elegantselt ja kõikeseletavalt kokku, pigem osasid asju lihtsalt ei seletata ja jääb sellega.
Juhtus vot nii.
Üldiselt ei ole mitteseletamine mu silmis pahe, ent seekord tundsin, et autor läks kergema vastupanu teed. 
Aga kõik muu on väga hea: keskkond, tegelaste korraga traditsioonilisus ja samas mõistetavus, ning kuigi loo naised omavahel eriti ei räägi, on nad vähemalt olemas ja isiksustega. 

Nii Ayikwei Parkes - Sinise linnu saladus (2024)

 

Igati huvitav lisandus eesti tõlkekirjanduse varamusse; niisama huvitav on tõlkija Heili Sepa pikk järelsõna ghana kirjandusest, autori loomest ning selle romaani tõlkimisest. Sest noh, siin on mitmeid väljakutseid on mitmeid: kuidas näiteks vahendada romaanis markeeritud eri keeli (nii on näiteks tõlkele lisatud veel sõnastik - mida lugemise algul mitmel puhul kasutasin, aga siis tundus liialt lugemist katkestav see edasi-tagasi lappamine ning edaspidi lootsin võõraid mõisteid kohates neid aimata), on see üldse ghana või briti kirjandus. Igal juhul, tõlkijalt küll päris vägev töö.

Lugu ise on pooleldi müstiline - ühes metsakülas peatunud autost väljunud naine (kes on ministri armuke) tormab ühte hütti ja avastab seal mingid … orgaanilised jäänused. Kohale saabunud politseinikud ei mõista ka suuremat ning sellest juhtumist ametikõrgendust lootev politseijuht leiab aasta eest Ghanasse naasnud noore mehe Kayo, kes on Inglismaal õppinud kriminalistikaekspert, aga pole võetud siin erialasele tööle.

Viimaks toimetatakse Kayo sündmuskohale (et ta teeks politseijuhule “CSI ettekande”!) ning need lagunevad orgaanilised jäänused tekitavad temaski suurt segadust. Kohaliku jahimehe ja nõiaga suheldes hakkab avanema omamoodi lugu, mis võiks olla nende jäänuste tekkimise põhjuseks. Ent oli see nii? Ja mida kanda ette sellele politseijuhile?

Lugemiseks on mitu viisi - ühelt poolt muidugi loo kriminaalne külg. Või siis hoopiski Ghana nö tänapäevane olukord, kuidas võim toimib ja milline on ühiskond rohujuure tasandil. Või siis tasand, kus saab jälgida hoopis elu maagilisemat külge (väga pingutades võiks mõelda koguni maagilisele realismile või koguni piiripealsele ulmele; aga see minu meelest ei kanna) ja miks mitte ka ökoloogilist olukorda (oh, see vajalik leopardinahk). Või siis hoopis nautida autori ja tõlkija keelekasutust, liikumisi eri registrite vahel. Ühesõnaga, iseenesest üsna lühike romaan on lugemiselamuste poolest igati lopsakas. 

Ja nagu tõlkija mitmel puhul sedastab, on seda raamatut keeruline üheselt lahterdada. Ja mis on ghana ja aafrika kirjandus ning mida ootavad sellest lääne kirjastajad ja lugejad; kas just eksootika ootamine on just kõige õigem. Ühesõnaga, postkolonialismi umbsus nii romaanis, reaalses elus kui kultuurilistes ootustes.

“Jahimees tõusis ja võttis oma kausist viimase lihatüki. “Hmm. Mis siin siis veel öelda? Selline see lugu ongi. Nagu kõik lood, räägib see unustamisest, sest kui me ei unustaks, siis me ei eksiks ja lugusid polekski.”” (lk 125)

Swabir Silavi - Colour Me Grey (The Apex Book of World Science Fiction 4, 2015)

 

Postapokalüptiline lugu maailmast, kus kõik on hall. Sest hall on kord ja värvid on kaos, mis segab töötamist. Liiga palju värve, liiga palju aega kulub, et neid vaadata.

Loo peategelane on noor poiss, kes on kuulnud jutte ajast, mil oli värve. Vanaema rääkis neid, ja isa … tema käitub kahtlaselt, ei tundu austavat reegleid. Poiss teatab kuhu vaja, ja isa viiakse minema. Tänutäheks kutsutakse ta õhtusöögile nende valitseja torni - sealt on tal võimalik näha üle hallide müüride, milline kaos nende taga valitseb. Ja poiss hakkab kahtlema, kas hall on ikka kõige parem.

Selline Keenia autori sünge ja vähe sümbolistlik lugu postapokalüptilisest Uus-Aafrikast. Draamat küllaga, aga kuidagi … nojah, postapokalüptiline pole just minu teetass.

Tobi Ogundiran - The Nine Jars of Nukulu (The Book of Witches, 2023)

 

Antoloogia esimene aafrika mütoloogial põhinev lugu - tüdrukust, kelle isa on rikas valitseja ja kelle ema suri sünnivoodil. Isa ei lase tütart paleest välja, kuna tal on ohtlikud vaenlased, kes otsivad võimalusi mehele ligi pääsemiseks. Kuid nüüd on tüdrukul tekkinud imelikud unenäod, kus mingi mees vaatleb teda. Kui isa sellest kuuleb, laseb ta tüdrukule anda jooki, mis annab unedeta magamise - tüdruk püüab küll salaja joogita magada.

Ja ühes unenäos ajab teda taga vägev panter, kes ajab tüdruku oaasi, kus ümbritsevatest loomadest moonduvad välja inimesed, kes ütlevad, et nad on tema kadunud ema inimesed ja tema isa on tüdrukule endale suurimaks ohuks. Tüdruk põgeneb sellest unest; järgmistel päevadel viirastub talle, et teda jälgivad varesed. Neiu hakkab jooma isa tehtud uneeliksiiri. Kuid ühel ööl tunneb ta unes, kuidas isa temalt käed lõikab ja need enda kehasse paneb …

Et siis päris õudne eneseleidmise ja kättemaksu lugu, kus ühe pere hirmus saladus on ikka jõhkralt koletu. Huvitav autor.

Michael Swanwick - Cecil Rhodes in Hell (Year's Best Fantasy 3, 2003)

 

Väga lühike lugu mehest, kelle nime järgi kutsuti mõnda aega Rodeesia nimelist riiki. Nagu arvata on, siis valge mehe juhtimisel tehti üsna näotuid tegusid (noh, “kõlvatu”) selle maanurga allutamiseks.

Mille eest siis surmajärgselt sattus mees põrgusse, kus tema tekitatud piinasid rakendati uuesti tema peal. Ja nagu mehe õuduseks ja häbiks selgus, polnudki ta Aafrika kõige hullem koloniseerija.

Niiet põrgu töötab. Tänapäeval on Rodeesia ümbernimetatud Zimbabweks ning ega kohalike olukord pole kuidagi parem kui Rhodes tegutsemise ajal. Inflatsioon on olnud selline, et pole nagu … arusaamist selle kihutamisest. Ja siis muidugi need valged asunikud, kes pole riigist lahkunud.

Tekst kuulub Swanwicki lühilugude sarja, mis siis interpreteerib keemiliste elementide perioodilisussüsteemi. Roodium.

Ben Okri - What the Tapster Saw (The Big Book of Modern Fantasy, 2020)

 

Nagu autori tutvustuses saab teada, siis see tekst peaks olema Amos Tutuola mõjuga, ja tõepoolest: lugu siis mehest, kes kukub palmimahla otsides puult maha ja satub enese teadmata teise ilma ning kohtub erinevate olenditega ja näeb nägemusi ja õuduseid minevikust ja olevikust ja kaugematest maadest. Ning oma iseäralikust olemisest.

Aga lõpuks saab ta teada, et ta on juba nädala surnud olnud. Sellele ei järgne enam imelist ülestõusmist, nagu võiks naiivselt oodata, jutt lõppebki. Fantastilisusel on piirid.

Ehk siis igati värvilise fantaasiaga lugu, kus jutustamise lihtsus ja rituaalsus peaks väljendama nö müütilist mõõdet, rääkimata siis kirevast ja sümboolsest maailmast, kus peategelane sihitult seikleb. Tutuola, eksole. Hea, et nii lühike tekst, senised kokkupuuted Okri eestindustega pole just kõige õnnelikumad olnud.

Tlotlo Tsamaase - Virtual Snapshots (The Best of World SF 1, 2022)

 

Tulevikumaailm, kus on võimalik (või õigemini vägagi soovitatav) elada virtuaalses reaalsuses, ainult et … kas see pole mitte õige üksik olemine (selles reaalsuses viibijad asuvadki liikumatult kookonites, kus neid robotid teenindavad). Loo peategelane, noor neiu kutsutakse oma (võõras)ema vaatama: tema elab vanas reaalsuses ja on järjekordselt rase ja näib, et ta ei tahagi sünnitada. Peategelane väljub virtuaalist, kohtub välisilmaga ning avastab, et see küllakutse oli ta vanema õe puhas õelus - ema ei taha teda näha ning lubatud rahalise toetuse (naasmaks virtuaali) on ta nüüd enamvähem surmamõistetud, kuna tal pole võimalik naasta ja taastada sobivat vormi, et virtuaalreaalsuses toimida.

Tekst on ja ei ole ka. Eks muidugi kandev roll on see tuleviku-Botswana, aga samas ei saa öelda, et see midagi just ennekogematut oleks. Kõvasti on muidugi peredraamat ja no see peategelase traagika. Aga see jääb kuidagi … õhukeseks.

Oyinkan Braithwaité: Minu õde, sarimõrvar

 

Sa tahad tutvuda teiste kultuuridega, tahad tajuda võõraid rütme, aga, jumalate ja maa nimel, mitte lugeda reisiraamatuid, sest "ma nüüd tutvustan sulle seda võõrast kohta ja kultuuri" hirmutab, mitte ei peibuta?
See raamat on sulle. 

Tunnistan, et minu teadmised Nigeeriast olid seni
* seal elavad need eriti mustad mustanahalised
* mingi diktaatorimasti pesident oli seal vist kunagi - no millises Aafrika riigis pole sihukesi olnud?
* kuskil Gerald Durrelli raamatus oli sünge nigeerlasest ... vist kokk? 

Nüüd on mul ettekujutus sealsest politseist ja meditsiinisüsteemist, raha väärtusest ja kuidas altkäemaksud on tavalised, meeste ja naiste omavaheliste suhete dünaamikatest ning kuidas seal internet ja sotsiaalvõrgustikud toimivad (vihje: laias laastus nagu meilgi).
Veidi tean toidust ja riietest, et teenjad on tavalised ning kui tähtsaks peetakse abielu.

Autor ei jaga vist minu mõtet, et ilu on hoiak, aga samas on "tema on ilus, mina mitte" praktiliselt ainus peategelanna mõtetest, millega ma kaasa ei suuda minna, mis mulle võõras ja väär näib. Ning kuna isegi see mõte on esitatud nii hästi, läbi raamatu kestev järjekindel suhtumine selge, ma ei pane pahaks. 

Lihtsalt loetav, pinge on üleval ja loetu mõjus parasjagu niisuguse tuttava inimlikkuse ja võõra kultuuri kokteilina, et miski ei olnud ebausutav, vale, jabur. 
Osad mehed olid hirmsad. Osad naised ... mitte hirmsad, aga hirmutavad siiski. Ja ometi tundsin kogu aeg igal pool: jah, ka sellised on inimesed. Jah, ka sellised peresuhted saavad olemas olla. Jah, sellised õed, jah, sellised isad, jah, ka sellised õed, sellised emad, sellised väga teistsugused emad ja lõpuks ... jah, nad kõik on täiega inimesed. 

ERR
Triinu raamatud
Sulepuru
Keskraamatukogu lugemiselamused
Raamatugurmaan
Postimees
EPL
Raamaturiiulike
Goodreads

Tochi Onyebuchi - The Hurt Pattern (Made to Order, 2020)

Lugu maailmast, mis on kõikjal turva- ja taevakaamerate abil jälgitav. Peategelane töötab ühes valvekeskuses, kuhu jõuavad otseülekanded maailmas toimuvatest konfliktidest; tema ülesandeks on anda teada Aafrika erinevatest vägivallailmingutest – mille siis keskus müüb edasi meediale või millele iganes. Et Aafrikas toimuv on enam kui häiriv, palub ta end kodumaa ehk Ameerika jälgimisele üle viia.

See töö on tõesti rahulikum (aga pole ka aafrikalikku värvikat igapäevaelu); lihtsalt mõne aja pärast hakkab silma torkama, et korrakaitses töötavad robotid kipuvad keskmisest enam noori afroameeriklasi maha laskma. Ta asub seda lähemalt uurima – no kelle heaks need robotid tegelikult töötavad, milliste algoritmide järgi need õieti toimivad, kes/mis need üldse niisugusteks loonud on. Ja eks üllatusi tuleb.

Et siis selline lähitulevikku paigutuv poliitiline ulme. Tõsine värk.

Zakes Mda – Suremise viisid (2019)

Aafrika kirjandusest tõlkeid pole kunagi liialt palju ning see romaan on taas üks hea võimalus oma maailmapildi avardamiseks – seekord siis Lõuna-Aafrika rohujuuretasandil elamist kogedes. LAV on maailma üks vastuolulisemaid riike, kus üüratu rikkuse (teemandid! Ja kas mitte pole seal Iisraeli abil loodud tuumarelva?) kõrval eksisteerib ääretu vaesus ja põhjatu vägivald.

Romaan kirjeldab aega, kus apartheidi lagunemine pole enam kaugel ning seda suurem segadus on kuhjumas. On valgete režiimivägivald, on vastupanuvägivald, on hõimudevaheline vägivald, on gängivägivald. Ja muidugi pole need puhtalt eraldiseisvad jõud, vaid rohkem või vähem põimuvad. Selle keskel on siis Mda peategelased, ühest külast pärit kolmekümnendates mees ja naine, kes nüüd ühel matusel üle aastakümnete taas kohtuvad. Nende elude neli aastakümmet on … noh, dramaatilised, aga samas ehk selles kontekstis mitte just ülimalt imekspandavad – kõigest kogetust hoolimata on nad elus ja füüsiliselt korras.

Eks see lõunaaafrikalik elukorraldus on meie jaoks veider ja harjumatu segu uskumustest ja ihadest ja võimalustest. Slummielu ongi paras võrdkuju kogu sealsele eluolule – aegajalt aetakse see võimude poolt buldooseritega maha, vahel seda ründavad erinevad grupeeringud ning vägistavad ja tapavad elanikke; samas eksisteerib kogukonnatunne ja mingid reeglid. Aga see vägivald, mida titest peale kogetakse, see on otsatu. Ühiskonnas, kogukonnas, indiviidide tasemel.

Sellele romaanile sissejuhatuseks võiks ehk lugeda Gordimeri „July rahvas“, aga samas on romaanide rõhud vähe erinevad – kui Gordimeri teksti võib võtta ohu- või eksistentsiaalse romaanina, siis Mda tekst on pigem sisselõige ühe kohaliku rühma mentaliteeti. Ja see on mitmekesine.

vein & raamat

P. Djèlí Clark - The Secret Lives of the Nine Negro Teeth of George Washington (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 13, 2019)

Fantaasialugu Aafrika maagia transformeerumisest afroameerika maagiaks läbi orjandusloo. Ja ega nende üheksa hamba endise omaniku elulugude hulgas pole vaid Aafrika juuri; läbi orjanduse vaatenurga saab maagiliseks ka lääne-, ida- ja antiikmaailma teadmised.

Muidugi on see läbinisti kaasaegse Ameerika juurte lugu (ühe hamba loos on ka tugev Ameerika pärismaalaste lisand), mis eelkõige võiks kõnetada tänapäeva ameeriklasi; kuid samas on siin ka küllaga huvitavat mentaliteediloo huvilistele – kas nüüd just maagilise realismi laadis , küll aga kasvõi rahvausundi ja muidu folkloori võtmes (samas, tegemist on siiski ilukirjandusega, mitte pärimusega – aga mingist mentaliteedist võiks ikka aimu saada).

Ja kui ikkagi mentaliteedist mõelda (huvitav, millest ma küll eelmises lõigus kirjutasin?), siis tekiks siin sama küsimus mis Marlon Jamesi romaani puhul – kui palju kajastub siin reaalset mentaliteeti (selle postituse lemmiksõna!), kui palju autori fantastilisust. Aga nagu öeldud – ilukirjandus on vaba.

Igal juhul, tegemist on Nebula auhinna lühijutu kategooria võitnud tekstiga.

Amira Salah-Ahmed – In the Blink of a Light (The Outcast Hours, 2019)

Lugu tänapäeva Kairo iganädalasest diskoteegimöllust, mis ei erine just palju lääneilma sarnastest klubidest. Ja noh, et tegu on tänapäevaga, saab seda ööelu jälgida Instagrami kasutajate vahendusel.

Nagu teeb seda Omar, kes töötab ööklubides, pakkudes neile nö alltöövõttu ehk heli ja valguse teenust; seda koos lapsepõlvekaaslase Hassaniga. Hassan vaatab senini imestuse ja hukkamõistuga ga kõiksugu üha napimalt riietuvaid naisi; Omar on sisse võetud noorest juristist Ranwast, kes on omamoodi ööelu kuningannaks ja kelle Instagrami kaudu saab Omar osa naise sotsiaalmeediaglamuursest elust. Ainult et … Omar on kõigest varju jääv helitehnik ja Ranwa … ohjah. Igal juhul, Omar otsustab naisele naeratada.

Eks siin tekstis leidu ka sotsiaalkriitilist aspekti Kairo olude kirjeldamisel, kõik see läänestumine ja eristumine lihtrahvast, ja noh, probleemid, mis siiski ei kao kuhugi. Nagu näha, ööelule pühendatud antoloogia puhul pole ulmelisus mingil juhul eesmärgiks omaette. Mis noh, ei vasta just ootustele, aga samas eks ikka on tore silmaringi laiendada.

Marlon James – Black Leopard, Red Wolf (2019)

Päris hull raamat mütoloogilisest Aafrikast ja selle intriigidest ja koletistest ja vaimudest ja nõidadest ja olenditest. Ning inimesed ja loomad ja deemonid ja kuningad ja metsad ja sood. Ja see kõik on kokku kirjutatud metsiku pöörasusega, kus hingetõmbeaega suurt polegi. Muidugi, alati võib pidurit tõmmata ja mõelda, et see oleks minusugusele postkolonialistlik lugemiskogemus, aga … autor nagu ajabki hullu, joobub metsikustest (mitte et see oleks miski hõimulugu – tehniliselt on kohalikud riigid vägagi, eh, keskaegsed; lihtsalt see alamate ja orjade kasutamine … on brutaalne). 

Kuulu järgi on juba selle romaani filmiõigusedki ostetud … mitte et ma kujutaks hästi ette, kuidas kõike seda peategelaste geivärki saaks laiemale vaatajaskonnale serveerida. Ja no oleks siis peategelaste hell armastus või ajatu kirg kadunud armuobjekti järele, ei, need tegelased panevad hooga üksteisele ja noorematelegi (mis võiks eeldada, et lugejaskond oleks ikka 18+).

Lugu siis sellest, kuidas müstilise haistmismeelega jäljekütt nimega Tracker palgatakse otsima poissi, kes on röövitud kolm aastat tagasi. Nagu palkaja väidab, on poiss siiski elus, ja bande, kelle käes ta on, liigub mööda maid ringi ja sooritab õõvastavaid tapatalguid – noh, õigemini nad söövad inimesi. Poisi leidmiseks ja päästmiseks on palgatud väga eriilmeline seltskond, kes omavahel kohe üldse kokku ei sobi. Nende teekond kulgeb ühes hullumeelsest linnast teise ning avanevad üha uued (ja aina tumedamad) küljed, mis poisi kadumisega seotud on. Lisaks jahiseltskonna omavahelistele enam kui pingelistele suhetele saadab neid kõikjal ohter vägivald ja kummastavad mütoloogilised olendid.

Seda raamatut peaks lugema teist korda, kuivõrd tekst keeb niivõrd üle kõigist selle maailma kummalistest eripäradest. See, mis eelmises lõigus on kokku võetud, on vaid üks sirgjoon joonte rägastikus. Romaan on esitatud lugu loos võttega, ehk siis ühesilmaline Tracker jutustab ülekuulajale, mis ta viimaks vangikongi sattus – mis sellele otsingusaagale eelnes (Trackeriks saamine ja ta varasemad suhted mitmete tegelastega) ja mis selle saaga käigus õieti juhtus (seda siis Trackeri vaatenurgast, ehk siis tulemuseks pole kaugeltki ammendav jutustus).

Kui esimeses lõigus on mainitud võimalikku postkolonialistlikku lugemiskogemust, siis tõepoolest – kahtlemata on fantasy Aafrikast eksootilisem kui näiteks Ardeni fantaasia paganliku ja kristliku Venemaa konfliktist. Et siis nii fantastilisem maailma ülesehitus kui ka lihalikum ja spirituaalsem siseilm; noh, eksootika ruudus. Ja tegelaskõnegi („Tell me true, tell me quick, tell me now.“), no seegi ajuti pidžininglise keel, mis võiks panna kõrgstiili puudumisel kergelt muigama. Aga … aga … Jones nagu panigi suurt hoolimata punni põhja, et jutustada lihtsalt üht pöörast ja vägagi brutaalset lugu, mis samas pakub ka vähe mõtteainet sügavamatel inimlikumatel teemadel. Ja no veidi uskumatu tundub, et tegu on triloogia esimese osaga – kuhu siis teine osa veel õieti liikuma peaks? (Üks arvustus teab rääkida, et teised triloogia osad on jutustatud omakorda teiste osaliste poolt, andes siis oma vaatenurga – no Kuunõid ja Nyka ja Ogo (kuigi Ogo jutustas päris palju endast) ja Aesi oleks väga huvitavad vaatenurgad toimuvale.)

„The Aesi laughed. „Your friend the Tracker, he said he did not believe in belief; I saw that too. You think he believes in a butcher of gods? He would have to believe in gods first. Did you notice, Tracker, that nobody worships anymore? I know you do not believe in gods but you know many who do. Have you not noticed that more and more, the men of the lands are like you, and the women too? You hae been around witchmen and fetish priests, but when have you last seen an offering? A sacrifice? A shrine? Women gathered in praise? Fuck the gods, you say. I have heard you. And you fuck them, this is the age of kings. You don’t believe in belief. I butcher belief. We are the same.“
„I will tell my mother she has one more son. She will laugh,“ I said.
„Not with your grandfather’s cock in her mouth she will not.““ (lk 512-513)

Joy Adamson „Vabana sündinud“. Eesti raamat (1985), tlk Silvia Kippasto

Raamat, mis sisaldab ohtralt nii inimeste ja loomade kui ka loomade omavahelist suhtlust – jälle üks mu lemmikuid teemasid. Mõnes mõttes tundus, et meil siin põhjas polegi päris lootust sarnaseks kogemuseks, metsiku looduse asustustihedus ei ole selline, et võserikus peaks hoolega jälgi lugema ja silmad lahti hoidma, et mitte kõikvõimalikele eri liiki loomadel otsa jalutada ning ootamatult elevandikarja sisse lõksu jäämine pole ka teema ja olla jõe ääres istudes pidevalt ümbritsetud narritavatest paavianitest (ilmselgelt ei ole see igasugu soojamaa muinasjuttudes, kus ahvid sees, üldsegi ülemäära suur loomtegelase isikustamise hüpe, kui need sindrid narrima ja näppama pannakse) ja krokodillidest (noh, see, et meil jõgedes-järvedes krokodille pole, sellega olen ma küll nurisemata nõus leppima siiski). 

(Kuigi, eks need inimesed, kes metsas rohkem kodus on ja loomadel ühel või teisel põhjusel erilisemalt silma peal hoiavad, eks need inimesed ikka üksjagu märka ja kohta ka. Piltegi on näiteks sellest, kuidas vares rebast sabast sikutab või eks ole mul endalgi, nii vähe kui ma tegelikult ka metsas ringi kooserdan, õnnestunud (väga matslikult) kutsumata kähriku uru juures tammudes koduomanikuga pea ninapidi kokku põrgata.)

Vabana sündinud passib kenasti samasse ritta Durrelli klassikutega ja Konrad Lorenzi loodusraamatutega – annab väärtusliku aimu sellest, kuidas olla kasupereks ühele lõvile, sest seda Joy ja George lõpuks ju on. Küllap võti seisnebki selles, mida autor ka ise raamatu keskel, kui Elsa juba piisavalt täiskasvanu on, mainib. Et nad arvestasid lõvikutsika loomuse ja vajadustega, ning lõpuks jäi järele pigem võrdsete sõprus, kus Elsa oli niivõrd kuivõrd kursis metsaelu reeglitega ning samas ei unustanud ka oma inimperega kooseksisteerimise ja suhtlemise viise.

Taustaks on Aafrika (Keenia) loodus oma külluses, palju tundmatuid taimi ja loomi oma igapäevasuses (jah, teistel laiuskraadidel on kask ja kuusk eksootika!), üks pere teine lemmik, damaan – jälle loomake, kellest midagi ei tea, aga samas, milliseid suhteid on võimalik temaga luua. Eks kindlasti oli suur loll neis suhetes sellel, et ka Joy ja George olid ju erialainimesed, looduse ja loomade uurimine nende kirg. Ning lisaks see, et soe kliima, sagedased väliretked ja üldine eluolu tundus olevat üksjagu kaugel linliku punktuaalsuse ja puhtuse visioonist. Pidas Konrad Lorenzki ju elutoas hakki ja talus kannatlikult jahuussipudru kõrvatoppimise armastusväärsust. Olen üsna kindel, et minul endal ei jätkuks leplikust lasta mürakal lõviteismelisel end armastusväärselt pikali hüpata, tõsi, ühel hetkel kui hakkas väga tihti korduma olukord, kus Joy enam iseseisvalt endale otsa hüpanud Elsa alt välja ei pääsenud, siis tegi ka tema sedasorti suhtlusele lõpu.

Ka lõvikutsika seiklused paljude erinevate loomadega olid mõnusalt kirjeldatud. Küll meeldis talle kaelkirjakuid varitsedes mängida, elevante jälitada, pühvlite peale eriliselt elevile minna ... kuni ajani, mil ta iseseisvalt murdma õppis oligi vast mängukaaslane paslik sõna küll. Ja huvitav oli see, et kui lõvil kõht täis ja ta avalikult ringi jalutab, siis ega need teised loomad niiväga ei peljanudki, ühtlasi oli suurtel loomadel ka rahumeelseid strateegiaid oma laste lõvist ohutusse kaugusse korraldamiseks. Kui nii võtta, siis kattuvad siinse raamatu vastastikkused suhted päris hästi ahvenapoiss Sulevi poolt tiigis kohatuga – kui nüüd kõik see vastastikuse abistamise osa ja õrnatundelisus kõrvale jätta.

Igal juhul väärt sissevaade ühe lõvi ellu ning järjekordne meeldetuletus, et loomadele vaadates tuleb unustada liigne inimesekesksus ja teiste olendite alahindamine.

Dilman Dila - How My Father Became a God (The Apex Book of World SF 4, 2015)

Lugu Chinua Achebe ja Amos Tutuola raamatute austajatele, ehk siis tekst, kus on Musta Aafrika maagilisemat poolt. Loo jutustajaks on noor tüdruk, kelle sugulased on ta isa kodust minema ajanud, sest see on, noh, enda meelest üks leiutaja. Tema hoolimatus pere aidata viis selleni, et ta kolm naist, kümme poega ja üks tütar on küla vaeseim pere. Naisevennad pagendasid ta ning keelasid tüdruku emal oma abikaasaga suhtlemast. Kuid tüdruk käis ikka salaja isal külas, kus ta siis vaatab, mida isa jälle kokku meisterdab.

Aga nüüd siis probleem, et korraga on tulnud tüdrukule kosja küla rikkur, kes vajab noort neitsit, et tema abil oma mehelikkus taastada. Ema ja ta pagendatud isa pole nõus vahetama tütart tuhandepealise karja vastu, kümme poega näevad aga võimalust selle karja abil ise naisi võtma hakata. Tüdruk põgeneb džunglisse, vihased pojad annavad vanematele peksa ja kosilane nõuab seda verinoort pruuti edasi. Või muidu.

Tüdruk on põgenenud keelatud kohta ja leiab sealt imelist ainet, mis peaks sobima selleks, et ta isa leiutised hakkaks tööle. Ainult et …

Niisiis etnofantasy, mis peategelase silme läbi jutustaks justkui mütoloogilis-maagilisest omailmast, aga samas see isa … no tema tahakski leiutada, lähtudes ikka mateeria seadustest (tüdruk küll peab seda jumalaväärilisteks tegudeks). Omal moel igati armas ja dramaatiline lugu. Uganda ulme!

Joseph Conrad „Pimeduse süda“. Varrak (2002), tlk Riina Jesmin.

„... kui aga aurutorud lekkima hakkasid, roomasime hirmaeglaselt. Süvasängid avanesid meie ees ja sulgusid taga, nagu oleks mets pikkamisi üle vee astunud, et meil taganemistee ära lõigata. Me tungisime üha sügavamale pimeduse südamesse. Seal oli väga vaikne. Mõnikord öösiti kandus puueesriide tagant mööda jõge meieni trummipõrin ja püsis otsekui kõrgel meie pea kohal õhus hõljudes vaevu kuuldavalt ao hakuni." (lk 99)

Üks keeleosav ning suurepäraselt sünge atmosfääri loomise ja uduna lahti rulluma panemise kunsti valdav meremees jutustab pimedal Thamesi jõel mõõna ootavale seltskonnale loo oma seiklustest Aafrika südames. Tee viib aurulaeval mööda (Congo) jõge mandri südame poole, palavus, niiskus, haigused, ohtlikud ja arusaamatud mustad kehad džungliga ühte sulamas ning elevandiluupalavik – vastupandamatu tung , mis inimesi siia tumma ja pimedasse mädasohu hukkuma ajab. Valguskiireks näib olevat müstiline härra Kurtz, visionäär, kelle missiooniks on tuua valgust pimedusse ja tsivilisatsiooni metslusse.  Kuid Kurtz on seesama inimene, kes ühtlasi kogub ka rohkem elevandiluud kui keegi teine...

„Pimeduse süda“ on inglise keelsesse kirjanduslukku raiutud ka kui üks esimesi kolonialismi kriitikaid, mis demonstreerib Eurooplaste tsiviliseeriva missiooni inetust kogu oma alastuses. Kriitika ennasttäis ülimuslikkuse teesklusele ning ülluse sildiga kasuismile, kohalike elanike mitteinimesena kohtlemisena on väga otseselt ka olemas (eriti kui veel teist korda ka läbi lugeda, loengut kuulata, ning loo algusele ja Kurtzi kirjatükkidele kohast tähelepanu pöörata), kuid tunda on ka seda, et see ongi tõepoolest väga Euroopakeskne raamat – kohalik maa ja inimesed on möödalibisevad varjud, mis on defineeritud ja vajalikud vaid niipalju, et jutustaja enese kogemust edasi anda. Mõtlesin lugedes paralleelselt Chinua Achebe raamatule „Kõik vajub koost“, mis on ju koloniseerimisest kohaliku pilgu läbi ja nõnda on eriti hästi tuntav vahe terviklike ning elu ja tähenduslikkust täis tegelaste/keskkonna ning Conradi dekoratsioonide vahel.

Suur oli siis mu üllatus, kui avastasin, et Chinua Achebe „Kõik vajub koost“ ongi ametlikult raevukas vastuhüüe „Pimeduse südamele“.  Nimelt olla Achebe „Pimeduse südame“ suhtes ja selle suhtes, et see inglise kirjanduse kaanonis säärasel positsioonil on, vägagi kriitiline. Olgu kolonialismi kritiseerimisega kuidas on, kohalike elanike kujutamine oli tema meelest selles raamatus sellegipoolest lubamatult rassistlik. Milles on muidugi täielikult tõetera ka  - tummad, arusaamatud, treenitud koerad, loodusega ühte sulavad metslased jne, nõnda nad seal on. Aga teisalt on muidugi Conradil kavalalt jutustama pandud isegi mitte loo minategelane ise ... nõnda võib sellest kõigest igasugu tähendusi ja tasandeid välja lugeda...

Muidugi jääb fakt, et kui ilma asja ülearu keeruliseks mõtlemata lugeda, siis need kirjeldused ikkagi jäävad mõjuma. Isegi kui tuleb ilmsiks kolonialistliku süsteemi pehkinud tuum, siis selleks, et Congo jõge lunastada, tasuks Chinua Achebet vägagi kõrvale lugeda. Ei maksa unustada, et sellal kui aurulaeva kütab ebausklik tsirkusekoer, siis valged on ühed parajad tuhatagumikud ning ainult soov mitte asjatult sõda ja hävingut kannatada, paneb tsiviliseeritud inimese nende ülbamist välja kannatama.

Chinua Achebe „Kõik vajub koost“. Varrak (2018), tlk Heili Sepp.

„Kohtukulleritele ei meeldinud, et neid tuhatagumikeks kutsuti ja nad peksid mehi. Aga Umuofias see laul levis.“ (lk 152)

Kõik vajub koost on nagu võrdlemisi väike kera peenikest lõnga, mis annab ometigi välja jardideviisi (ärge küsige, miks just jardid) pehmet ja kohevat, silmiköitvais värvides tekki. Lehekülgi pole just palju, aga kui kirjeldama tahad hakata, siis ei saa kuidagi jutuotsa lahti – on’s see psühholoogiline lugu sellest, kuidas lapsepõlves saadud haavad ja hirmud kujundavad elukäiku, andes ühtaegu inimesele nii tugevuse kui ka suure nõrkuse; või räägime hoopis ühiskondlike muutuste käsitlusest, kus võõras võim ja võõrad väärtushinnangud kujundavad ümber nii eksisteerivat poliitilist ja sotsiaalset kapitali kui väljavaateid selle hankimiseks; või on tegemist ääretult põneva sissevaatega ühe rahvakillu nüüdseks murenenud elukorraldusse, väikese pilguheiduga igapäevaellu, sakraalsesse, kõrvuhellitavasse kõnekunsti ning sellega lahutamatult seotud lugude ja pärimuste varamusse...

Okonkwo ei ole kaugeltki mitte selline hea mees, kelle elu traagika pärast lugeja peaks lõputus haleduses otsad andma ja elu klannis pole mitte lihtsalt orgaanilises üksmeeles toimuv meelakkumine vaid, nagu alati, on kindla ühiskonnakorralduse toimimisel ja alalpüsimisel oma hind – olgu selleks siis patriarhaat, orjapidamine või strateegilised inimohvrid. Alati ja ikka on neid, kes korra ja hierarhiate toimimise huvides alla ja välja surutud peavad olema ning liiast on loota, et ei pöördutaks sinna, kus paremaid palu leida. Aga samas on ka aidad täis jamssi, külluslikke roogi, mida naised lakkavatult oma onnides vaaritavad ning hubasust koldetule ümber.

Huvitav aspekt on ka see, kuidas säherdune poolreligioosne klannijuhtimine on osalt küll teostatud inimeste poolt justkui tahtlik lavastus, aga osalt tõepoolest juhitud ’jumalate endi’ poolt, sest ega’s telgitagustes osalemine tee kellestki veel kõigist uskumustest kõrgemalseisvat erapooletut niiditõmbajat. Nõnda siis ka see pisuke suur möödalaskmine Kurja Metsaga, millest lõpuks üks traagiliselt äpardunud nali sai, sest kui inimene ei tea, et Kuri Mets on Kuri, siis võibki ta karistamatult oma kiriku püsti lüüa ning paganaid jumalasõna ja sõduritega kuninganna kaugeiks alamaiks pöörata. Suures plaanis, muidugi, poleks päästnud ei see ega teine niikuinii.

Lummav oli ka kõik see mahlakas ja kujundlik kõnepruuk ning selle taga peituv kosmoloogia. Ning kosmoloogiagagi oli tore see, kuidas kõik need Eneke linnu ja muud lood näisid kuuluvat naiste onnides räägitava sekka, mida Okonkwo sugune enam suuremale poisslapsele paslikuks ei peaks, kuid mis ometigi on seesama palmiõli, mis sõnadel libedalt voolata laseb ning kogukonnal tsiviliseeritud suhtlust pidada võimaldab – nagu küllap peaks olema ka õigele mehele kohane. Mõtted lippasid nende väljendusrikaste dialoogide juures ka vastloetud Nipernaadile, miks meiegi siis mahlakat keelt ja kujundlikke ütlemisi ei mõista , isegi kui üks ühele säärased asjad tõlkimatud võiks olla. Ja veelgi meie kirjanduskaanonile mõeldes – kogu see põllul rabamine ja raske tööga edasipürgimine tuleb ka nii mõneski mõttes väga tuttav ette. Kes oleks osanud arvata, et jamsi kasvatamine nõnda suur töö on! Kuigi, Okonkwo ei tee tööd töö enese pärast, tema eesmärgid on sotsiaalsemad. Hütid on mullast ja lehtedest, põllu tegemiseks näib küla ümber maad olevat volilt võtta ja see näib olevat üksjagu erinev talu väljaostmiseks veeringute kogumisest.

Üks asi, mis aga pea imetabane tundub on kogu see palmiveini värk. Loen ja imestan, et käiakse otse puude otsast veini kogumas, mis imelugu see siis on, ei saa ju ometi ühel taimel loomulikult promilli sees olla ... aga Wikipedia teab rääkida, et raffiapalmi mahl olla juba kogudes kihisev nagu ingveriõlu ... ning viljastavast õhust ja kogumisnõudest tulev pärm asub seda kohe iseenesest veiniks tegema. Raffiapalmi puhul räägitakse küll kuni kaheksast päevast, mõne teise palmi puhul pidada aga suisa käärimine vaid tunnikese võtma ja kui rohkem kui päevakese seisab, läheb äädikaks  ... Vat sellisest asjast võib siin odrapõllu ääres unistama jäädagi ...

Kahtlemata üks maailmakirjanduse paremaid palu (kui minu tagasihoidlikul isikul nüüd passib nii suurejoonelisi väljendeid kasutada), mis on lisaks tihedusele, sisule ja ilule ka suurepäraselt loetav. Ja küll tahaks fufut, palmiveini, kibelehesuppi ja muid hõrgutisi mekkida!

Tänatud olgu ka tõlkija ja lugema innustavad hinnangud.

„Ta purustas pähkli, öeldes: „Meil kõigil on elu ees. Palugem elu ja laste, hea saagi ja õnne eest. Sina saad selle, mis sulle hea, ja mina saan selle, mis mulle hea. Las harksaba istub oksal ja las kotkas istub ka. Murdugu selle tiib, kes teist hakkab keelama.“ Kui koolapähkel oli söödud, tõi Okonkwo palmiveini lagedale onni nurgast, kuhu see oli ootele pandud, ja asetas selle seltskonna keskele. Ta pöördus Nwakibie poole, nimetades teda „meie isaks.“ „Nna ayi,“ ütles ta. „Tõin sulle selle väikese koola. Nagu meil ikka öeldakse – mees, kes avaldab austust vägevatele meestele, sillutab teed iseenese vägevusele. Olen tulnud sulle lugupidamist avaldama ja üksiti teenet paluma. Aga joome esmalt veini.“ (lk 24)

„Ma ei tea, kuidas sind tänada.“
„Võin sulle öelda,“ ütles Obierika. „Tapa minu heaks üks oma poegadest.“
„Sellest ei oleks küllalt,“ ütles Okonkwo.
„Siis tapa iseennast,“ ütles Obierika.
„Andesta,“ ütles Okonkwo naeratades. „Rohkem ma sinu tänamisest enam juttu ei tee.“ (lk 124)