Betty Rowlands „Mõrv mäeharjadel“, Eesti Raamat (2020)

Briti krimi, kus peategelaseks Melissa Craigi nimeline romaanikirjanik. Sarnaselt näiteks Agatha Raisini lugudele, läheb pool auru ümbruskonnale ja inimsuhetele. Käesolevas loos on Melissa tulnud oma hea sõbranna Irisega tolle hea sõbra musjöö Bonardi koolituskeskusse (Lõuna?) Prantsusmaal. Kusjuures, vist väga põhjalikke looduse ja ümbruskonna kirjeldusi ikkagi siin polnud, aga igal juhul on tegemist mägise kandiga väiksemate külakestega (võinoh, linnakestega, sest kui on juba poekesi ja ööbimiskohti, eksole). Musjöö Bonardi koolituskeskuse juurest läheb vana rada üles mäkke, hunnitu vaatega platvormile … ja loomulikult leitakse laip. Ja siis veel üks. Ühesõnaga, selline hilisõhtune lugemine väsinud peale vms.

Melissa Craigi trumpideks näib olevat avatud meel ja tundlik suhtlemisstiil ning huvi paiga ajaloo vastu – huvitava kokkusattumusena on see nimelt Lõuna-Prantsusmaal toimuv briti krimiromaan, kus asja lahendamisega on seotud kamisaare (ja II maailmasõda) puudutav ajalootaak ning kus mõrva lahendamisega tegeleb briti krimikirjanik, kes valmistub kirjutama briti krimiromaani, mille tegevus toimub Lõuna-Prantsusmaal ning asjasse puutuvad kamisaarid…

Pool auru lähebki aga suhetele ja suhtlemisele – on kohalik külahull, kelle usalduse peategelane muidugi võita oskab ning veel mitmedki tegelased, nagu kohalik politseiuurija ning üks kohalik ajaloouurijast daam ja koolituskeskuse naistöötaja, kellega Melissa usalduslikke vestlusi peab, mis ühtlasi tingib nii temapoolse juurdluse algatamise kui ka selle eduka lahendamise. Sealjuures tegutseb ta õige pisut ka vanamoodsa asitõenditejahiga ja natuke on juttu ka alibitest, aga intuitsioon ja emotsionaalne plaan ning huvi mineviku ning erinevate inimeste vastu on muidugi vaieldamatult need omadused, mida Melissa läbi esile tõstetakse.

Kõrvalliinina käivad mõningased romantilised probleemid ja püüdlused; lisaks sõbrannasuhetedraamat. Õhus on ka kunst, sest sõbranna Iris on kunstnik ja muuhulgas käiakse mingeid maale vaatamas ja arvustamas. Kuskilt käis läbi ka omapärane tolerantsustunnistus stiilis, et „geid on väga sõbralikud inimesed, mul on mitu gei-sõpra vms“. Ja eks see kohalik külahull Ferdinand oli ka muidugi omamoodi „õilis metslane“, kellest päris sotti ei saanudki, et kui ta ajuti nii segi oli, kuidas ta siis ikkagi nii hästi funktsioneerida sai, et majapidamisalaseid vaidlusi pidada ja poes käia ja külalistega bussi juhtida ja … Aga ega ma muidugi ei tea ka, mul pole mitut sellist sõpra, ja eks see mingi Lõuna-Prantsusmaa mägipiirkond nagunii selline poolmetsik paik on…

(Ahjaa, need kamisaarid on seal paikkonnas tähenduses protestandid, kes seisid vastu katoliiklastele või midagi taolist. Ja teise maailmasõja ajal peitis kohalik kogukond, toetudes kamisaarliku sissitegevuse traditsioonile, gestaapo eest põgenikke, mis muuhulgas tõi kaasa ka reetmisi ja ülekuulamisi ja hukkamisi ja muud taolist, mis võiks ka olevikku ja põlvkondade taha pikka vimma edasi kanda.)

Fernand oli täiesti silmist kadunud ja Melissa jaoks avanenud teine võimalus pageda, kuid ometi järgnes ta kõhklemata mehele. Ta oli kindel, et Fernand ei plaani kurja, ning ta hirm hakkas taanduma, selle asemel tõstsid pead elevus ja ootusärevus. Teda juhatati paika, millest olid kuulnud paljud inimesed, kuid näha olid seda saanud vaid üksikud tagaaetavad hingelised.

Ta jõudis kohta, kus Fernand oli silmist kadunud, ja ukerdas ümber rahnu. Otse ta ees oli kitsas, napilt meetrilaiune karniis. Temast vasakul oli kaljuserv, mille all polnud võimalik püsti seista. Paremal ootas kukkumine tühjusesse.

„Ärge vaadake alla. Tulge minu juurde!“

Hirmust peaaegu tardunud Melissa pööras suurte raskustega pilgu kaljuservalt kõrvale. Fernand kükitas kaljuseinas olevas lõhes, naisest pisut kõrgemal ja vähem kui kolme meetri kaugusel. Kogu Melissa keha vappus, kuid tema poole sirutuva pruuni käsivarre nägemine ja mehe hääle enesekindel kõla andsid talle julgust. Ta hakkas kaljuseina vastu liibudes tasapisi mehe poole nihkuma, ise palvetades, et pinnas ta jalge all vastu peaks. (lk 85) 

Grace Greene “Vahepealne õnn“. Ersen, 2019, tlk Ülle Jälle.

Teemaks vaimselt vägivaldsest lähisuhtest lahkumine. Retsept üsna klassikaline – naine hiilib oma napi salajase rahavaru ning mõne isikliku asjaga abikaasa juurest minema. Otsib varju vanematekodus, kuid jõuab lõpuks oma emapoolse suguvõsa päritolukohta, tädi asemel vana ja tolmunud maja valvama, lapsepõlve ja oma juuri meenutama. Võite kaks korda arvata, kas naabriks on sobiva vanuse ja atraktiivsusega vallaline meesterahvas ja teise arvamiskorra võite nüüd ära kasutada pakkumaks, et kas see meesterahvas tuleb oma osavate kätega abi pakkuma nii kadunud koera otsimisel kui ka koeraaediku renoveerimistööde osas. Lisaelemendina on meesterahval nutikas kasupoeg, ja loomulikult kulmineerub lugu maja ümber luuravast abikaasast jagu saamisega. Plusspunktina võib välja tuua ehk, et selles osas ilmutab printsess üsna aktiivselt pealehakkamist ja taiplikust ning valgel hobusel teoreetiline tulevasekandidaat jääb rohkem toetavasse rolli. Lõpus ei helistata ka pulmakelli – raamat piirdub siiski peaasjalikult iseseisvuse taasavastamise ja enesekindluse leidmisega nö juurte juures ja unustatud lapsepõlvemälestusi läbi mäletsedes ning onu surma asjaolusid avastades.

Natukene on ümbritsevat looduskeskkonda ja pisut olmelisi riietusküsimusi ning loomulikult koertega sahmerdamist. Ahjaa, ka kuulekus ja „tubli tüdruk“ olemine eraldi teema, mille peategelanna tõstatab. Et tegi muudkui nagu vanemad tahtsid ja nagu mees soovis, aga miskit head nahka lõpuks sest kõigest ei saand, hoopis iseennast kaotas ära.

Sheila O'Flanagani „Kadunud naine“, mida üle aasta tagasi lugema sattusin, on põhimõtteliselt selle raamatu teisik, väikeste erinevustega. Seal põgeneb peakangelanna tööreisil olles, kuid loomulikult tagasi maakohta, kus ta lapsena mõnda aega elas ning samuti käib lapsepõlvemälestuste läbisortimine, kunagiste saladuste avastamine ning uue atraktiivse meesisikuga toetava suhte tekkida laskmine, et siis lõpuks manipuleerivale abikaasale koht kätte näidata.

Paistab, et tegemist on hea sissetöötatud retseptiga. Aga mul kipub ikkagi nii olema, et kui seebikaisu tekib, hakkan kõikvõimalikke telesarju läbi lappama – millegipärast annavad näitlejate õnnestunud dünaamika, hea situatsioonikoomika ja visuaalselt kaunid kohad kulunud lugudele õdustavat värskust, aga raamatute puhul ei paku teostus sageli just väga palju kunstilist naudingut. Et oleks siis juba sellised maastiku ja olustikukirjeldused, et tõmbavad enesesse ning peategelaste dialoog ajab liblikad ärevile. Enamasti ei ole. (Olgu mainitud, et Jane Austen on kogu romantilise kirjanduse žanrile ikka tõeliselt silmad ette teinud.)

M. C. Beaton „Päev, mil tulid tulvaveed“. Tänapäev (2016), tlk Ragne Kepler.

Teiskordne kohtumine Agatha Raisiniga osutus isegi mõnevõrra sümpaatsemaks, kui esimene, mitte, et ma esimeselegi korrale midagi väga ette heitnuks. Jätkuvalt meeldivad mulle väga selle sarja kaanepildid.

Seekordse loo ajal siis ujutab ümberkaudsetes külakestes üle, huvitav, ma ei viitsi praegu otsida, aga ei ole ju võimatu, et lugu ongi kirjutatud näiteks pärast seda üht suurte üleujutustega suve, mil brittide häda ja õnnetus meiegi uudistes tähelepanu pälvis. Sümpaatse lisaboonusena külastab Agatha Robinson Crusoe saart ja kirjandushuviline võib sealt tolle fiktiivse kangelase prototüübi ning tolle saare kohta üht-teist kõrva taha panna.

Agatha suhted uue naabriga, sõbralikud krutskid pastoriproua poolt, ning tema ebakindlusest tulenev okkaline tujukus koos südametunnistuse ja tegeliku heasoovlikkusega (pildinäitusele kaasa aitamine oli temast ju ütlemata kena) oli sedapuhku päris sümpaatne kombinatsioon. Mis mõrvalugu puudutab, siis pisut jääb minu jaoks kuivaks see tegevusepuru – juhtumiga seotud tegelastega on see häda, et jätavad väga ükskõikseks ja ka lahenduse kulg on palju edasi-tagasi sebimist. Aga samas on siiski tegemist kena meelelahutusega ja igati asjatundlikult koostatud mõrvalooga. Mina ise jäin aga mõtlema, et Agatha elu ju kulgeb läbi terve selle sarja (muuhulgas käib ilmselt läbi ka terve müriaad uusi naabreid ja/või kaaslasekandidaate (läbisegi vanade kandidaatidega)) ja huvitav, kas M. C. Beatonil oli ka selles osas mingi lõpp välja mõeldud või jääbki see nüüd teadmata?

Katrin Johanson “Atlantis abajas”. Varrak (2016).

Jällegi pidin positiivselt üllatuma - tihe ja ühtlane kulg lõpuni välja. Tekst ise jääb sarnaselt tegelastega sellise pisut napi ja kiretu tooni peale, millega jutustatakse erinevate tegelaste elukäiku ning omavahelist läbikäimist. Sellised, kas just tingimata õnnetud, aga kindlasti mitte ka otseselt õnnelikud näivad nad kõik olevat ja mis siis on lahendus? Lõpus nagu miski loodetav lahendus terendaks kusagil kaugel Kreeka saarekesel, aga no mina jään ikkagi pisut segadusse, selle “murdumise” osas, et mis või kuidas või? Kas peaks see tähendama suure kire peluta lubamist? Või tuhasttõusu võimaldavat täielikku lüüasaamist (ei, seda vist ikka mitte…). Äkki teatavat iseendast ja mingist ülbusest ülesaamist … nn “alandlikkuse ja tänulikkuseni” jõudmist? Ah, ei tea. Vat, ühest küljest nagu hirmus traagiline ja kõle kõik ning inimesed oma olemise paratamatuse lõksus, aga teisest küljest jäid need tegelased kõik minu jaoks ka kuidagi kaugeks ja suletuks ning psühholoogia selles psühholoogilises romaanis maalikski nagu peaasjalikult ikkagi sellise masendava lootusetuse pildi.

See Reesi valitud eksistents lootusega kuhugi jõuda on ju ka - ühest küljest kena seiklus ja miks mitte, ning vaieldamatult on inimesi, kes leiavadki endale selle päris õige koha kusagil võõrsil, eksole. Aga selle loo lõpuna mõjus kuidagi klišeelikult. Kas ei ole mitte üldteada tõde, et põgene või maailma otsa, enese eest ikka ära ei põgene? Pisut tekkis seda tunnet ka, et nagu oleks mingid “õilsad metslased” kaugelt saarelt üles otsitud, et need äkki lõpuks õpetavad õnne saladused kätte ;) Kolmandast küljest muidugi - ega siis Kreeka saared halb mõte ka pole, hunnitu loodus ja igas vanuses meesisikuid…

Et ühest küljest üllatas, et taaskord midagi nõnda asist ja kvaliteetset omaarust üsna juhusliku valikuga leida võib. Aga teisest küljest jäi pärast lugemist kuidagi tühi tunne. Tegelased ning nende ajendid ja maailma tajumise viis jäid minu jaoks liiga üldsõnaliseks ja kaugeks, et miskit sotti saada - üksindus ja tühjustunne küll, aga selgeks sai pigem nagu selliste rahuldamatuste kohalolu, mitte anatoomia. Ütleb see midagi siis raamatu või pigem lugeja kohta - mine sa võta kinni.

Kaanepilt on muidugi aga kena must huumor. Tekib tahtmine mõelda, et seesamune murdumine, mis võiks inimesi iseenda lõksust välja lunastamine, on äkki ikka lõpuks samaväärne sellega, mis juhtub vee seinakontakti jõudes? A mis siis juhtub, huvitav?