Kuvatud on postitused sildiga katrin johanson. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga katrin johanson. Kuva kõik postitused

23 juuni, 2026

Katrin Johanson - Moorits ja ingel (Looming 5, 2026)

 

Esmapilgul veidi vanamoodne jutt üllatab meeldivalt novelliliku puändiga, lugeja ootused (no sõltuvalt rikutusest) saavad kenasti petetud.


Keskealine Moorits võtab tuisusel õhtul peale hääletaja - väga meeldiv neiu, kel on seal maakohas vaja õige kaugele minna, et jõuda bussile. Moorits sõidutab ta peatusse, aga bussile siiski ei jõua ning mees pakub viimaks, et neiu võib ööbida mehe maakodus ja seejärel hommikul edasi sõit. Neiu nõustub, Moorits püüab mitte olla tiirane vanamees; maakodus tutvustab oma kunstikogu ja räägivad poole ööni. Milline ingellik neiu. Seejärel läheb kumbki oma tuppa.


Aga see pole muidugi lõpp. Nagu öeldud, autor mängib lugeja ootustega (kes millele mõtleb), kuhu need tegelased võiks õieti välja jõuda. Ja siis on veel pealkirja surve. Kokkuvõttes lahedasti teostatud jutt.


29 aprill, 2024

Katrin Johanson - Püha Frederik (Looming 4, 2024)

 

Ulmepärane jutt väikelinna joodikust, kelle puhul avaldus korraga omapärane võime - naised, kes temaga koos jõid, muutusid kaunimaks. Ja no mitte selle joodiku silmades (kes tegelikult naiste seltsis juua ei tahtnudki), vaid kohe päris reaalselt.


Alguses said siis kaunimaks mõned kohalikud alkoholilembesed naised, seejärel siinsed iluasjatundjad, seejärel aga hakkas Tallinnast tulema erinevaid … tegijaid. Mees pidi jooma valitud kliendi seltsis (ka naine ei saanud joomata jätta, lisaks muidugi tuli taluda mehe purjus kärkimist); mitte et see teda kuidagi õnnelikumaks oleks teinud, alkohooliku värk ikkagi. Ja eks pühaks saamine eeldab …


Tekst on ühtaegu eestilik (kõik need nimed) ja samas ka võõras (see väikelinn oleks kui prantsuse naturalismi vaimus loodud). Samas muidugi ei peagi niisugune tekst taotlema realistlikku tõepära, siin on eelkõige oluline teatav mängusituatsioon. Igatahes see ütlus “ilusaks joomine” saab siin jutus õige värskema tähenduse.


09 juuli, 2018

Katrin Johanson “Atlantis abajas”. Varrak (2016).

Jällegi pidin positiivselt üllatuma - tihe ja ühtlane kulg lõpuni välja. Tekst ise jääb sarnaselt tegelastega sellise pisut napi ja kiretu tooni peale, millega jutustatakse erinevate tegelaste elukäiku ning omavahelist läbikäimist. Sellised, kas just tingimata õnnetud, aga kindlasti mitte ka otseselt õnnelikud näivad nad kõik olevat ja mis siis on lahendus? Lõpus nagu miski loodetav lahendus terendaks kusagil kaugel Kreeka saarekesel, aga no mina jään ikkagi pisut segadusse, selle “murdumise” osas, et mis või kuidas või? Kas peaks see tähendama suure kire peluta lubamist? Või tuhasttõusu võimaldavat täielikku lüüasaamist (ei, seda vist ikka mitte…). Äkki teatavat iseendast ja mingist ülbusest ülesaamist … nn “alandlikkuse ja tänulikkuseni” jõudmist? Ah, ei tea. Vat, ühest küljest nagu hirmus traagiline ja kõle kõik ning inimesed oma olemise paratamatuse lõksus, aga teisest küljest jäid need tegelased kõik minu jaoks ka kuidagi kaugeks ja suletuks ning psühholoogia selles psühholoogilises romaanis maalikski nagu peaasjalikult ikkagi sellise masendava lootusetuse pildi.
See Reesi valitud eksistents lootusega kuhugi jõuda on ju ka - ühest küljest kena seiklus ja miks mitte, ning vaieldamatult on inimesi, kes leiavadki endale selle päris õige koha kusagil võõrsil, eksole. Aga selle loo lõpuna mõjus kuidagi klišeelikult. Kas ei ole mitte üldteada tõde, et põgene või maailma otsa, enese eest ikka ära ei põgene? Pisut tekkis seda tunnet ka, et nagu oleks mingid “õilsad metslased” kaugelt saarelt üles otsitud, et need äkki lõpuks õpetavad õnne saladused kätte  Kolmandast küljest muidugi - ega siis Kreeka saared halb mõte ka pole, hunnitu loodus ja igas vanuses meesisikuid…
Et ühest küljest üllatas, et taaskord midagi nõnda asist ja kvaliteetset omaarust üsna juhusliku valikuga leida võib. Aga teisest küljest jäi pärast lugemist kuidagi tühi tunne. Tegelased ning nende ajendid ja maailma tajumise viis jäid minu jaoks liiga üldsõnaliseks ja kaugeks, et miskit sotti saada - üksindus ja tühjustunne küll, aga selgeks sai pigem nagu selliste rahuldamatuste kohalolu, mitte anatoomia. Ütleb see midagi siis raamatu või pigem lugeja kohta - mine sa võta kinni.

Kaanepilt on muidugi aga kena must huumor. Tekib tahtmine mõelda, et seesamune murdumine, mis võiks inimesi iseenda lõksust välja lunastamine, on äkki ikka lõpuks samaväärne sellega, mis juhtub vee seinakontakti jõudes? A mis siis juhtub, huvitav?