Marcin Swietlicki – Üksteist (2011)

“Ja mitte midagi ei osanud pan Wieslaw nii hästi, kui inimestel tuju ära rikkuda. Mitte miski muu ei pakkunud talle nii palju naudingut.

Ta oli ju ikkagi postmodernist.” (lk 73)

Jätkub siis samasugune joru nagu kahes eelmises osas. Kui esimese raamatu puhul oli see joru vaimustav, siis nüüd kolmandas osas pigem harjumuspärane. Ehk siis nukker alkoholi uppunud jant, mõttetu indiviid turumajandusliku (meelelahutus)maailma äärel või müüri taga. Laheneb Doktori mõrv. Kõik meistri vanad sõbrad on lännu, vaid lita vajab jalutamist. Kunagi oleks huvitav kõik kolm osa järjest lugeda, praegune sirvimine oli üks paras mäluaukudesse kukkumine.

Aga tore, et selline tõlge olemas on.

“Meister jõi tasahilju, jõi ainult veidike. Kui keskenduda ja arvestada, palju ta täna joonud oli, siis see alkoholikogus oleks tõenäoliselt ületanud tema tavalise annuse. Aga ta tegi ju üsna suuri pause, isegi oksendas profülaktiliselt, isegi magas natuke. Hea päev alkoholi jaoks.” (lk 171)

päevaleht

Marcin Swietlicki – Kolmteist (2010)

Väga hea proosa jällegi, omamoodi Krakowi variant Big Lebowskist. Enamvähem edukalt unustanud esimeses osas juhtunu, aga teksti edenedes meenub nii mõndagi. Kui esimene raamat näis – vist – sellise stiilse pulliraamatuna, siis nüüd tõuseb – mulle – rohkem esile kriminaalne (vahel suisa õõvastav!) sisu (veidral kombel samas ka armastusromaan oma, noh, veidrustega). Melanhoolsele meistrile kaasaelamine ajab ennastki alkoholilainele (aga võibolla ka mitte). Igal juhul, siinsest mittemidagiütlevast postitusest hoolimata on tegemist väga mõnusa lugemisvaraga, mille komplitseeritud tegelasgaleriid on raske terviklikult kirjeldada. Lindepuu tõlge on vahel vist poolalik, nii kuulatakse siin “ajpode” ja saadetakse “esemesse”.

“Meistrile meenub läbi häda, et ta üritas ühele nendest naistest külge lüüa, sellele, kes tundus talle olevat naise moodi, kelle taolistesse ta aastate eest armus, kui talle veel tundus, et armumisel on mingi sügavam mõte, talle tundus siis üks nendest paarist-kolmest purjus naisest kuidagi lähedane, ning ta rääkis midagi sellele naisele, rääkis ja pomises, kuni naine ülepeakaela pages.” (lk 198)

avaldatud mõtted

Marcin Swietlicki – Kaksteist (2009)

“Meister noogutas viisakusest. Ta ei saanud mitte mõhkugi aru. Naise lausutud nimed ei öelnud talle midagi. Ta teadis, et on piiratud, aga et siis kohe sedavõrd. Ta õnnetuke ei teadnud, et nii Gorniak kui Maslowska olid tollal väga populaarsed artistid, kes pärast väikest pausi pöördusid suure aplombiga tagasi suurilma elu juurde oma laste ja meestega ning uuesti saatis nende teoseid nii kunstiline kui kommertslik edu. Kõik teadsid, aga ei meister ei teadnud. Sest ta oli iseendasse süüviv egoist ega tundnud maailma vastu mingit huvi. Ja tal polnud ka intuitsiooni.” (lk 53)

Äraspidine film noir Poola tingimustes? Pisut oma olemuselt nagu filimonovliku fiilinguga tekst, aga pisut, lihtsalt hea lobe lugemine. Meistri ringikobamine ja pidetus ja eri olukordadesse sattumine teeb kuidagi melanhoolseks, ühtviisi armas ja kurb ja nõutukstegev ja kurb; hea vaheldus igasugu angloameerika welshidele ja thompsonitele. Ja muidugi alkoholi tarbimine on igati meistriväärne, purjuspäi on seda magusvalus jälgida (Krakowi ööelu kõlab selle raamatu järgi päris joomakutsuvalt), viina voolab hämmastavalt ohtralt. Lühike, hakitud stiil on lihtsalt hea, meeleolu tabav (mis on hoopis sujuv). On ühiskonnakriitikatki, aga seda mõnusalt pohhuistlikult positsioonilt, loivav loba. Viiteid kõiksugu päevakajalistele Poola oludele, paavstid ja valimised, annab kohe meelde tuletada kõiksugu sündmusi ja nimesid (mõnel juhul võinuks ehk tõlkija selgituse lisada). Hea tekst.

“Noh, olen üksi jäänud, mõtles Mango endamisi. Täiesti üksi. Kõik sõbrad olid kuhugi kadunud. Ära sõitnud või surnud. Üksi Ööliblikaga. Läinud on isegi hullud, keda paar aastat tagasi oli alati ja igal pool. Siis oli noorus alles. Siis võis tänaval kohata Pealikut. Või Bifharti. Või Agatat. Või Seibi. Nüüd on dramaatiline tühjus, ainult mingid kollanokkadest mutandid, välismaised turistid või siis varssavlased või nädalalõppudel londonlased. Krakow on muutunud kontsertlinnaks. Ainult et see pole minu kontsert. Keegi ei ole mind sellele kutsunud. Kõik need fiestad ei lähe mulle korda. Ma ei osale kõigil nendel festivalidel. Tegelikult mind polegi enam. Kaon nii, nagu kadusid minu sõbrad. Ainult Ööliblikas jääb.” (lk 121)

Poola modernne kirjandus on ikka maruvahva ja tõsiselt loetav, igal juhul väga tänuväärne, et Lindepuu seda vahendab, loodetavasti ajapikku leiavad need tõlked siin laiemat kõlapinda või, miks mitte, olla loomisel mõjutavakski.

“Sedaviisi siis: see, mis toimus jaanuaris, oli ühele vaatajale mõeldud vaatemäng, ja selleks vaatajaks oli meister. Milleks seda vaja oli? See pidi tirima meistri absurdsetesse lugudesse. Aga milleks meistrit tirida absurdsetesse lugudesse? Sest meister on absurdsete lugude fanaatik. Kogu tema elu on üks absurdne lugu. Ta toimib absurdis paremini kui üleüldiselt aktsepteeritud tegelikkuses.” (lk 186)

sirp
trakyllmaprokrastineerinj2lle
lugemispäevik