Brendan DuBois – Ülestõusmispäev (2002)

Päris hoogne alternatiivajalooline põneviks sellest, kui 1962. aasta Kuuba kriis oleks edasi arenenud relvastatud konfliktiks USA ja Nõukogude Liidu vahel... millega kaasneb siis tuumarelvade kasutamine. Tulemuseks on miljonite inimeste hukk ja sandistumine, Nõukogude Liidu häving ning USA mitmete alade tuumakõrbeks muutumine. Romaan leiab aset 1972. aastal: brittide abil on USA end natuke kogunud, taas on presidendivalimised, kuid riiki juhib sõja lõpetanud kindral. Tuumasõja tagajärjel on ülejäänud riigid end ÜRO juhtimisel tuumarelvadest desarmeerinud, aga USA peab allesolevaid varusid oma julgeoleku garantiiks mistõttu on riik mõneti rahvusvahelises isolatsioonis ja koguni paaria staatuses. Kuid eks neil ole britid... kes omakorda on alustanud Briti impeeriumi taasloomisega.

Raamat on lugu sellest, kuidas sõjaveteranist ajakirjanik Carl Landry satub kirjutama lugu ühest Bostoni mõrvajuhtumist. Mõrvatuks osutub mees, kes paar nädalat tagasi pakkus Landryle võimalust kirjutada... millestki rabavast. Landry üllatuseks mõrvauurimine summutatakse ja ajakirjanik leiab, et midagi on väga-väga mäda. Tuleb välja, et mõrvatu on mees, kes töötas president Kennedy adminstratsioonis ning praegune diktaatorlik režiim on selle presidendi kaastöölisi vägagi hoolikalt kõrvaldanud. Veel hullem, ka brittidel paistab mingi superkahtlane plaan olevat, paistab nagu sooviksid nad... Ameerika oma asumaaks muuta.

Edasi siis paiskub Landry kõiksugu vandenõude keskele. Kes Ameerikat tegelikult valitseb, milline peaks see riik oma kodanikele tegelikult olema, rahvusvaheline olukord kui selline. Ja see tuumasõda, kas seda võinuks ära hoida ja millise hinnaga (üks teese, et parem oligi, et tuumasõda siis toimus, kui tuumaarsenal polnud jõudnud areneda võimsamaks – või kui tuumarelva omanikke olnuks enam kui 1962. aastal). Kas Kennedy äpu käitumine oli süüdi? Ja miks on Ameerika kümme aastat hiljem senini enamvähem varemetes, samas kui Saksamaa ja Jaapan peale Teist maailmasõda palju kiiremini jalad alla said.

„Tõsi, aga 1962. aastal nägid peaminister ja parlament asja sootuks teises valguses. Kui kahest Saksamaast jälle üks sai ja ta Prantsusmaaga liitu astus, üritades Ida-Euroopas korda pidada, pöördusime meie oma sissetallatud radade juurde tagasi. Me läksime tagasi Indiasse ning Ida- ja Lääne-Pakistani, et aidata neil põgenike ja radioaktiivse saastega toime tulla. Austraaliale ja Uus-Meremaale oli Kuningliku Mereväe kohalolek suureks kergenduseks, sest paatide ja džonkidega saabuvaid Aasia põgenikke tuli ju eemal hoida. Me rajasime oma tugipunktid Hongkongi ja Tseilonile. Kanada võttis meid avasüli vastu, ja teiega lükkasime käima oma abiprogrammi.“ (lk 124)

Romaan on väga ameerikakeskne, vürtsiks on rahvusvahelised suhted ning Inglismaa, mis osutub õige riukalikuks väikevennaks. (Eks oluline seegi, et originaal ilmunud 1999. aastal) Huvitav on ka jälgida seda, kuidas muidu kuldsed kuuekümnendad saab veidi teistsuguse kuue selles alternatiivajaloolises ajas. Esmatutvus autoriga oli niisamuti sellest, kuidas Ameerika on rünnaku all.

ulmekirjanduse baas

Brendan DuBois – Hard Stars (The Mammoth Book of Best New SF 27, 2014)

Vägagi ameerikakeskne põnevik, nimelt on siin jutus olukord, kus Ühendriigid on totaalse rünnaku all, kindlaks tegemata päritoluga droonid tiirutavad tihedalt taevas ja pommitavad kõike, mil on kõrgtehnoloogilised kiibid-jubinad küljes. Tulemuseks siis see, et kogu moodne tehnoloogia on märklauaks, ning kuna inimesedki on kiibistatud...

Lugu on sellest, kuidas sõjaväelaste grupp on varjunud ühes metsatalus. Mehed-naised on minema visanud kogu oma erivarustuse, sest need on spetstehnoloogiat täis ja niimoodi vägagi rasvaselt droonide sihikul. Niisamuti on nad üksteiselt naha alt välja lõiganud kiibid, millega muidu juhtimiskeskusest neid eriväelasi jälgiti. Sest nende meeste-naiste puhul on tegelikult tegemist salateenistuse agentidega, kelle ülesandeks on kaitsta Ameerika presidenti. See objekt ongi maja teisel korrusel haigevoodis ehk hinge vaakumas ning eriväelastel on suur mure, et mida presidendiga peale hakata, kuhu liikuda ja kuidas seda teha, kas need droonid võivad neid jahtida nii, et otsitakse näiteks kehatemperatuuri järgi üles jne. Ühel hetkel avastab eriväelaste juht kohaliku teedeatlase ja nad suudavad viimaks lokaliseerida oma asupaiga (harjumatu, kui GPS ei tööta), ning nende läheduses peaks olema üks salajane eriolukordade baas... Kuidas sinna saada?

Noh, igal juhul ootavad ees veel mõned üllatused jne. Nagu öeldud, selline ameerikakeskne värk. Et droonid võivad olla Põhja-Korea või Iraani päritoluga, kõiksugu ameerikalikud traditsioonid ja muidugi enamasti heroilised eriväelased (või siis Salateenistuse ihukaitsjad?), kel oma kohustus täita – kaitsta presidenti, ükskõik millist jama see mees võis olla ka põhjustanud (et noh... maailmarahu kõigutaja või nii). Eks tekst on actionile pühendatud, kirjanduslikus mõttes üpris šabloonne tekst põnevikest.

ulmekirjanduse baas