Carolyne Larrington - Talv on tulekul. “Troonide mängu” keskaegne maailm (2018)

 

Hetkel müüakse seda raamatut vähem kui kohvitassi hinna eest, mille eest võime ehk tänada seda, et sarja kuues raamat “Talve tuuled” pole jõudnud ilmuda kümne aasta jooksul ning telesarja uudsus on kõiksugu teiste uute ja veel vingemate sarjade kõrval varju jäänud (mitte et ma oleks “Troonide mängu” väga palju näinud). Ja muidugi - raamatu kirjutamise ajaks oli näinud telesarja kuni viienda hooajani: raamatu lõpus on tal ennustus, kuidas sari lõppeda võiks … noh, ta väga palju ei eksinudki.

Aga tegelikult on selline keskaja ajaloolase fänniraamat päris huviga loetab. Esiteks värskendab see mälu, mis selles romaanisarjas on senini toimunud (paralleelselt räägib ta telesarja vähe teistsugusest arengust) ja samas tõmbab ta päris huvitavaid paralleele keskaegse kirjandusega - nii on siin kasutusel kõiksugu kangelaslood (ent enamus nende üleskirjutustest on nö hiljem kirja pandud munkade või kroonikute käe läbi), keskaegse ilukirjanduse varasalvest (tollane mentaliteedilugu) kuni nüüdisaegsete uurimusteni keskaja kohta. Nii jääb viitamiste skaala piibliajast 21. sajandini. Et siis ühelt poolt fänniraamat, teiselt poolt populaarteaduslik vaade keskaja mitmetele nüanssidele.

Eks veidike kahju on, et tekst on kirjutatud nö laiaotstarbeliseks (vaata kasvõi eestikeelse väljaande toimetaja soovitusi, vahel läheb see vähe noore lugeja tasemele. Huvitaval kombel pole eestikeelse väljaande puhul kasutatud olemasolevaid eestikeelseid tõlkeid, eks sellega on vähendatud tõlkija ja toimetaja töökoormat (ja tegu pole akadeemilise tekstiga, eksole). Kuigi noh … võinuks (jällegi, vaata kasvõi toimetaja järelsõna, kus nimekiri olemasolevatest eestikeelsetest tekstidest).

Kuid igal juhul mõnus lugemine. Huvitav oleks teada, kui palju Martin siin viidatud kirjandusega õieti tuttav on või kui palju tegelikult on võimalik ilukirjandust tõlgendada. Sest see oleks ikka kole, kui kõik loeks ilukirjandust ühtemoodi. Eksole.

2020: aasta parimad raamatud

 

2020 oli veidi teistmoodi aasta ning eks seetõttu oli ka veidi teistmoodi võimalused lugemisteks. Raamatukogu külastamise asemel oli lihtsam tellida lugemisvara välismaalt või raamatuvahetusest, eks praegugi üllatusega avastasin, et tegelikult ei lugenudki mitte ühtegi (mitteulmelist) eesti autori uuemat teost (kuigi jah, ilmus nii mõndagi, mis on tekitanud uudishimu ja ehk saab loodetavasti edaspidi küüned külge). 

Eks veidi andis mõelda, kas nii väikese valiku seast üldse saab parimaid elamusi valida … aga eks ikka saab. Sest häid raamatuid ei saa vaka all hoida.

top7

1

Joe Abercrombie: The Trouble with Peace 

2

Sergi Žadan: Depeche Mode 

3

Ed McDonald: Crowfall 

4

Jonathan Strahan (koostaja): The Book of Dragons 

5

K. J. Parker: How to Rule an Empire and Get Away with It 

6

Bohumil Hrabal: Liiga vali üksindus 

7

George R. R. Martin: Valguse hääbumine 

Ja need siis ülejäänud 2020. aastal ilmunud ja loetud raamatud:

Raul Sulbi (koostaja): Orioni vöö

Jonathan Strahan (koostaja): Made to Order. Robots and Revolution 

Täheaeg 19: Pilvede sultan 

Samanta Schweblin: Nähtamatu niit 

Jitshak Šami: Isade kättemaks 

Charles Stross: Saturnuse lapsed 

Albert Engström: Moskoviidid 

Andrei Beljanin: Musta missa vandenõu 

Tuumahiid 5: Fusioon 

K. J. Parker: Prosper’s Demon 

Arkadi Strugatski, Boriss Strugatski: Muinasjutt Troikast 

George R. R. Martin: Haviland Tufi reisid 

Heinrich Weinberg: Meeleheite valem 

Tamsyn Muir: Gideon the Ninth 

George R. R. Martin: Tuli ja veri 

Jack McDevitt: Sõjaline talent 

Manfred Kalmsten: Raske vihm 

Eesti novell 2020 

Veiko Belials (koostaja): Raevu päevad 2: Sissetung pimedusest

George R. R. Martin - Tuli ja veri (2020)

 

Raamat Westerosi ja Targaryenite tõsistele austajatele ehk siis ühe tollase meistri kirjeldus poolteist sajandit kestvast Targaryenite valitsejasoo tegemistest - algab see Aegon I vallutusega ja raamat lõppeb Aegon III täiskasvanukssaamise ning riigi ohjade enda kätte haaramisest. Tegu pole niisiis Targaryenite kogu valitsusajaga - käsitletud on 7 kuningat, käsitlemata jääb Aegon III pikem valitsusaeg ning talle järgnenud 10 kuningat (ehk siis “Jää ja tule laulu” sündmusteni jääb umbes 2 sajandit; põgusamaid pilke hilisemate valitsejate tegemistest saab eelkõige “World of Ice and Fire” ja “Seitsme kuningriigi rüütli” raamatutes; siinse teose osi on ilmunud “The Book of Swords” ja “Rogues” antoloogiates).

Targaryenid pole mulle kunagi meeldinud ja ega selle romaani abil ka muutu meeldivamaks, või noh, vastuvõetavamaks. Kõik need õdede-vendade ja lähisugulaste naitumised … on selgelt häiriv. Samas saab laias laastus aimu Westerose kujunemisest ühe valitseja võimu all (Dorne jääb veel eraldi) ning muude naabrite tegemistest (dothrakidest pole küll sõnagi). See ajalugu on õige vägivaldne ning omal kombel kordab “Jää ja tule laul” paljuski oma tegelaste abil (erinevus on muidugi see Müüritaguse oht, millest pole siin raamatus juttugi - on vaid Müüri ja Starkide võitlused metslastega). 

Kahtlemata ei saa jätta rõhutamata, et tegemist on nö ajalookirjutusega - ehk siis kellegi või huvigruppide nägemusega, mida siis Martin mõnuga lüpsab; omal moel võiks see olla päris õpetlik kirjavara ajalooteaduse huvilistele. Kes räägib, kellest räägitakse, kelle teateid kasutatakse ja kuidas neid tõlgendatakse (eriti tuleb see välja jutustaja suhtumisest Puraviku ülestähendustesse, mida ta peab enamvähem klatšiks, aga oh millise mõnuga seda möödaminnes muudkui teksti sisse pistab): ühesõnaga, see on ühe kildkonna nägemus (mis on siis omakorda esitatud Martini sule läbi); kindlasti saaks sama ajajärku teistsuguste rõhuasetustega jutustada.

Üks, mida varasema ajajärgu ikka armastatakse rõhutada, on see, et kui palju vägevaid suguvõsasid on aja jooksul eri konfliktides (teatud kodusõda paistab olevat Westerosis pigem reegel kui erand) põrmu pühitud - nii ka selles loos on hulgim vägevaid, keda “Jää ja tule laulu” toimumise ajaks enam pole (aga Brackenid ja Blackwoodid hävitavad teineteist aegade algusest vist otsani). Sellest hulga müsteerilisem on see, kuidas see lohede suguselts korraga kaduma hakkas - hea küll, eks see täiskasvanud lohede hukkumine kodusõjas on omal moel arusaadav, kuid kõik need nooremad olendid ja munakurnad? Kas siis tõesti nii suur sõltuvus Targaryenite tugevast vereliinist?

Eks veidi on hirmutav, kui mõnel puhul nimetatakse seda teost sarja esimeseks raamatuks (tõsi, ajaliselt on peaaegu pool Targaryenite valitsemisaega käsitlemata) - tegemist on muidugi toreda ja vajaliku taustmaterjaliga esimesele viiele “Jää ja tule laulu” osale … aga millalgi võiks muidugi ka kuuenda ja seitsmenda osa avaldada. Kindlasti on palju lugejaid, keda lummavad raamatu mustvalged illustratsioonid eelkõige noorematest ja vanematest Targaryenitest, aga noh, minu meelest on see vähe laiatarbekaup oma heroilisustega (kuid samas on ka mitmeid õige jõhkraid “kaadreid”).

Ootamatul kombel on tänavu ilmunud tervelt 3 Martini teost, parimaks lugemiskogemuseks on vast “Valguse hääbumine”, käesolev teost jagaks ehk teist kohta koos “Haviland Tufi reisidega”. Näis, kas Varrak julgeb “The World of Ice and Fire” kallale asuda, on teine selline … illustreeriv väljaanne (samas, see ilmus juba mitu aastat tagasi, nüüdseks on juba uudisväärtuse kaotanud).

lugemissoovitus

ulmekirjanduse baas

George R. R. Martin - Haviland Tufi reisid (2020)

 

Lugu siis kaupmehest Haviland Tufist; kes järjekordse tellimustöö käigus satub kokku tõeliselt hiiglasliku seemnelaevaga, mida kasutati tuhat aastat tagasi bioloogilise sõjaviis tarbeks (ja mis siis tuhatkond aastat mahajäetuna peidus olnud ühe planeedi juures … kus senini peab bioloogilist sõda, et sealseid elaniikke vaos hoida). Mistõttu laev on täidetud miljonite kõiksugu DNA-näidistega erinevate maailmade floorast ja faunast ja bakteritest ja viirustest (muuhulgas siis eelajaloolised näidised). Kõiksugu haigused on muidugi igati ökonoomne tapariist, aga floora ja fauna kasutamine on kahtlemata glamuurseim neist (mõelda vaid, saad vajadusel kiirkorras (kronovarp!) kloonida türannosauruse. Peale seikluses ellujäämist otsustab Haviland Tuf hakata ökoloogiainseneriks ning tasu eest erinevaid planeete ökokriisidest välja aidata. Muidugi, kuivõrd on tegu ökoloogiaga, siis on need operatsioonid vähe keerulisemad kui Tuf ja tellijad ette kujutavad ning võõrliikide vallapäästmine võib olukorra pigem hullemaks muuta.

Haviland Tuf on selle poolest huvitav tegelane, et seitsme teksti jooksul on ta … enamvähem üks ja sama, ei mingit nö karakteri klassikalist arengut (arenguks on raske pidada seda, et võrdlemisi edutust kaupmehest on saanud hiiglaslikku seemnelaeva omav isehakanud ökoloogiainsener). Muidugi, tegelase staatilisus on sissekirjutatud ta enamvähem kivisesse olekusse (eksole, mis pakubki lugejale humoorikaid hetki; ja need kassid ka). Lõpus kerkib küll küsimus jumalusest … ja tõepoolest, selline emotsionaalne kivikuju võikski olla üheks õigeks jumala kehastuseks.

Nagu selgub, on Haviland Tufi kronoloogiliselt varasemad jutustused hiljem kirjutatud (eks selle põhjustest annab teada Raul Sulbi järelsõna) ja ausalt öeldes ongi raamatu esimene pool kuidagi asjalikum (kuigi, läbi kolme loo moodustub nö raamjutustus); kronoloogiliselt hilisemad tekstid on vähe jandilikumad (eriti see Norni koletiste lugu).

Kui järgi mõelda, siis ehk see raamatu teise poole teksti võlu vähenemine on seotud jutustuste järjepannu lugemisega, ehk rahulikumalt võttes (aga aega ei ole!) oleks vähe rohkem lõbu tundnud. Tufi seiklused toimuvad samas süsteemis “Valguse hääbumisega” ning tekstide tonaalsus on ikka päris erinev (kuigi eks varasema romaani puhulgi on mitmeid ökoloogiaga seotud küsimusi). Eks “Valguse hääbumise” tumedus ongi emotsionaalselt mõjusam kui Tufi reisid (a la “Jää ja tule laul” võrdluses “Seitsme kuningriigi rüütliga”).  Paratamatult tekib tunne, et peaks üle lugema teised selle maailma tsüklisse kuuluvad eestindused: “Liivakuningad” oli nagu väga hea, “Öölendajatest” ei mäleta suurt midagi, aga see “Risti ja lohe tee” on jätnud mällu küll vähe möh-mulje.

Paistab, et nüüdseks on eestindatud Martini kõik pikemad tekstid, vaid “Armageddon Rag” on veel puutumata. Kivi kotti.

ulmekirjanduse baas

George R. R. Martin - A Night at the Tarn House (The Book of Magic, 2018)

Ainus tekst antoloogias, mis on tegelikult ilmunud ühes teises temaatilises antoloogias, aga et tegu on ikkagi sellise superstaarautoriga, siis on kõlblik seda uuesti avaldada. Minu mäletamist mööda pole ma lugenud ühtki teksti Jack Vance’i “Sureva Maa” tsüklist, aga kui lähtuda Martini austusavaldusest, võiks see maailm küll loetav olla.

Niisiis, öisesse kõrtsi satub kokku kõiksugu rändajaid ja seklejaid, kel on üsna erinevaid põhjuseid just seal peatumiseks. Aga et planeet on suremas (nagu selgub, võlurite tõttu), siis valitseb kogunenutel üsna valdav minnalaskmismeeleolu ning seetõttu on võimalik muidu vaenulike jõudude vahel üsna lähedane kokkupuude. Mille tagajärjeks on siis, et sõbralikult naha üle kõrvade tõmbamisest sünnib verine arveteõiendamine, millest eluga väljub see, kel on kõige suurem elutahe selles väljasurevas maailmas.

Nagu öeldud, pole ma tuttav Vance’i loomega, ja seetõttu ei oska suurt hinnata kõigi nende kummaliste olendite omavahelisi jõuvälja, igal juhul moodustub neist üsna verine maagiakarneval. Omal moel on see justkui must komöödia, kõik need egoistlikud ja blaseerunud võis siis hoopis pühast vihast toituvad tegelased, kes kõik on nüüd ninapidi kokku surutud. Puänt on selline, et jällegi - ehk on see Vance’le iseloomulik, ehk on see Martini ninanips.


ulmekirjanduse baas

George R. R. Martin – Valguse hääbumine (2020)

Ootamatult hea lugemiselamus, eks Martini kõik eesti keelde tõlgitud romaanid ja lühem proosa on tugeva horrori kiiksuga, seekord hakkas see ahistav õhkkond minu jaoks tööle kuidagi sobivalt soolaselt ja kõhedalt.

Mees saab kutse oma endiselt armastatult, et ta tuleks planeedile, kus endine armastatu töötab ökoloogina. Tegemist on maailmaruumis triiviva planeediga, mis on ühest päikesesüsteemist tasahilju minema triivimas – eelnevalt kasutati seda planeeti nö festivaliplaneedina, kus kõiksugu eri planeetide erinevad inimühiskonnad tegid nö näidise oma elukeskkonnast, mida sai siis külastada (noh, umbes nagu maailmanätus, aga et tegemist ikka planeetidega, siis hulga grandioossemas skaalas - milleks paviljon, kui võib parem linna või elukeskkonna teha). Aga pidu on läbi ning kogu planeet on enamvähem inimtühi, kohalik ökosüsteem on lagastatud sissetoodud liikidest ja ka planeedikujundamisest. Ning planeet on triivimas tühja galaktikaruumi, jättes selja taha päikesed (talve asemel on niisiis pimedus tulekul, romaani algul kasutati paaril korral seda pimeduse-lauset, mis tekitab muidugi huvi, et kuidas see õieti originaalis kõlas; ja eks tekitas kerge muige seda hüüdlauset tekstis kohates).

Naine ongi tühjal kosmodroomil vastas, aga kuidagi … tõrjuv – nagu peagi selgub, on ta seal planeedil koos abikaasa ja selle meeskaaslasega, ning elavad meeste päritoluplaneedile kohast pereelu (ning tema pole meest kutsunudki). Hoiatustest hoolimata püüab peategelane naist uuesti võluda ning mingi hetk õnnestub koguni meelitada põgenema, aga kõigi nende aktsioonide käigus tekivad muuhulgas mitmed rängad konfliktid sinna planeedile jäänud nende abikaasade ühiskonna teiste grupeeringutega (osa neist harrastab muuhulgas nö ebainimeste jahti (kõik, kes pole meie planeedilt, on ebainimesed), naise abikaasad on progressiivsemad ja püüavad takistada inimjahti - mille ilmsikstulek võiks põhjustada konflikti teiste selle süsteemi planeetidega) ning puhkeb õige verine ellujäämis- ja kättemaksumadin.

Kõlab nagu üsna tavapärane ulmekas, aga teksti teeb veetlevaks selle kultuuriline mitmekesisus, eelkõige kokkupõrge selle naise abikaasade ühiskonnakorraldusega, mis juba loomult on õige agressiivne ja ksenofoobne (aga jah, millisest vaatepunktist?). Ja muidugi selle eemale triiviva planeedi loodus kõigi oma sissetoodud liikidega ja need nö näitusepaviljonidest linna- või elukeskkonnad, mis nüüdseks inimtühjad ja toimivad omasoodu edasi. Kuni päikesesüsteemist kadumine kõik selle välja suretab. Ja see ajaskaala, kus kunagi Maalt pärit inimesed on asustanud ja kaotanud ja taasasustanud kõiksugu planeete - kuni on jõutud suure tühjuse servale, kus enam polegi tähti ega planeete.

Martin ei idealiseeri ühtki peamist tegelast, eks oma osa selles on peategelase üha deliirsemaks muutuv maailmataju selle hammasrataste vahele jäämise käigus. Peategelase ja ta armastatu suhte jälgimisel on huvitav jälgida, millal nimetab peategelane teda Gweniks või Jennyks, see on näide omamoodi sisemisest lagunemisest. Aga eks kõik siinsed võõrplaneetlased on teatud probleemidega ja samas oma ühiskonnamudeliga sinapeal. Jällegi, huvitav karakteriloome.

Ühesõnaga, mingit rõõmsat pulli siin pole, küll aga õige tinast noiri; huvi poolest võiks selle maailma teisigi tekste lugeda (nagu aru saan, on tuntuimad neist Haviland Tufi reisid).

“Ta pöördus Dirki poole ja võttis mehe käe oma pihkude vahele. “Jah, ma olen sinust mõelnud. Olen mõelnud, et asjad olid paremini siis, kui me koos Avalonil elasime, ja olen mõelnud, et võib-olla olid see ikkagi sina, keda ma armastasin, ja mitte Jaan, ja olen mõelnud, et meie sinuga võiksime tuua maagia tagasi, anda kõigele jälle mõtte. Aga kas sa siis ei näe? See ei ole nii, Dirk, ja kogu su pealekäimine ei muuda asja. Kuula seda linna, kuula Kryne Lamiyat. See on sinu tõde. Sa mõtled minust ja mina mõnikord sinust ainult sellepärast, et meie suhe on surnud. See on ainus põhjus, miks ta paremana näib. Õnn oli eile ja õnn tuleb homme, aga mitte kunagi ei tule seda täna, Dirk. Seda ei saagi olla, sest lõppkokkuvõttes on see ainult illusioon, ja illusioonid paistavad tõesed üksnes kaugelt. Meie suhe on läbi, mu unistav kadunud armastus, läbi, ja nii ongi kõige parem, sest see on ainus asi, mis selle heaks muudab.”” (lk 100)

ulmekirjanduse baas

George R. R. Martin – FTA (A Song for Lya and Other Stories, 2001)

Uudis, et märtsis peaks ilmuma eestikeelsena Martini esikromaan „Valguse hääbumine“ kannustas muidugi vanameistri loomele mõtlema ja kätte sattus ta vast lühim tekst, vaevalt neljale leheküljele mahtuv lugu ambitsioonikast füüsikust, kelle ilmatuma tähtsat hüperruumi kosmoserändudeks kasutamise ideed ei taha teda palgale võtnud erainvestor kuidagi edasi rahastada. Ja noh, nagu selgub, on avalikkuse tähelepanu hoidmisel oma hind.

Selline laastuke siis lähituleviku äri- ja teadusmaailma suhetest ja koostööst, mis ehk kaasajalgi on ühel või teisel viisil teadusega tegijatele tuttav teema. Tekst ilmus juba 1974. aastal ja jällegi niisugune retroulmelik lugu, mis hüppab mul ühest kõrvast sisse ja teisest välja hulpima.


ulmekirjanduse baas

2017. aasta parimad raamatud

2017. aasta minu jaoks kümme parimat raamatut on siis allpool ära toodud ja see on muidugi absoluutne tõde aasta parimate raamatute asjus. Nagu ikka, on siin ports SFFi, sekka mõni üksik tavakirjanduslik väljaanne. Abercrombie jutukogu ilmus küll algselt 2016. aastal, aga noh... mul õnnestus saada vaid 2017. aasta väljaanne sellest ning et teen mis tahan, siis panen selle oma eelmise aasta väljaannete lemmikuks. Sest Abercrombie on mu viimaste hooaegade lemmik. Ja lemmikud vahetuvad.

Raamatuid sai tegelikult üpris vähe loetud, postituste meeletu hulga on tekitanud erinevate juttude postitused (nagu ikka, blogile on vaja kirjutajaid, kes toodaks kvantiteedi asemel kvaliteeti). Sest ma senini ei viitsi inglise keeles romaane eriti lugeda ning ajapuudus on omaette küsimus. Aga varsti vist peab romaanide kallale asuma, sest lisaks erinevatele antoloogiatele on aasta jooksul mitmesugust põnevat kirjandust raamaturiiulile lisandunud, ning patt oleks neid niisama eemalt jõllitada. Kui vaid aega oleks.

Sel aastal loobusin ka võimalikult paljude eesti keeles ilmunud täiskasvanute SFFi lugemise – no kui autor või konkreetne teos ei istu, mis siis ikka punnitada (ja eks jõuab hiljemgi lugeda – senimaani mõtlen, et peaks Silverbergi teise jutukogu ikkagi kätte võtma, ehk ka Lovecrafti tellise; no aga Asimovi erinevad vaimuvälgatused… vast mitte). Ja no eks kripeldab, et Vadi viimane romaan pole kätte sattunud. Ja võinuks täie rauaga pühenduda Dozois’ fantasy-antoloogia lugemisele. Eks sellist nimekirja võiks siia postitusse lisaks toksida ja toksida.

Esikümnest on minu jaoks suurim üllataja Porteri leinaraamat, seda juhuslikult näppu võttes ei oodanud tõesti mitte midagi, pealkiri ja kaanekujundus äratas mingil moel tähelepanu. Niisamuti võib öelda Ishiguro romaani kohta; ma senini arvasin, et selle autori loome küll niipalju huvi ei ärata, et midagigi loeksin (kuigi jah, Ishiguro varasemad romaanid ei ärata ikka suuremat huvi). No muidugi ka lätlase noorusmälestused. Teised teosed on kõik enamvähem tuntud autoritelt ja koostajalt – ikka Abercrombie, ikka Strahan, ikka Martin, ikka Meres ja Pilv; minu jaoks pole siin ratta leiutamist, enamvähem alati tähendab nende autorite lugemine kindla peale minemist.

Muidugi oleks aus teha nimekiri kõigist raamatutest, mis muljet avaldasid (kohe torkab pähe Gaiman ja Tutuola ja Fowler), aga senini pole ühelgi aastal seda viitsinud teha ning ega nüüdki pole suuremat tahtmist kogu lugemist uuesti läbi künda.

Top 10
Joe Abercrombie - Sharp Ends
Jonathan Strahan - The Best Science Fiction and Fantasy of the Year: Volume Eleven
Triinu Meres – Lihtsad valikud
Max Porter - See linnuke on lein
Kazuo Ishiguro - Maetud hiiglane
Joe Abercrombie - Pool maailma
George R.R. Martin - Tants lohedega. Teine raamat
Jonathan Strahan - Infinity Wars
Aare Pilv - Kui vihm saab läbi
Jānis Joņevs - Jelgava 94

Ja siis ülejäänud 2017. aastal ilmunud raamatud:

Alastair Reynolds - Aeglased kuulid

John Wyndham – Krüüsalised

Stephen Baxter, Terry Pratchett - Pikk-Kosmos

Ken Liu - Paberist loomaaed

Jevgeni Hammer – Seebimullid

Mairi Laurik - Novembriöö kirjad

Heinrich Weinberg - Eneseväärikusel pole sellega mingit pistmist

John Scalzi - Viimane koloonia  

Raul Sulbi - Täheaeg 16: Hirmuplaneet

Kaido Tiigisoon - Kus pingviinid ei laula

Eduardo Mendoza - Gurbilt teateid ei ole

Umberto Eco - Olematu number

Bronka Nowicka - Anda kivile süüa

H. G. Wells - Venemaa pimeduses

V.E. Schwab - Tihenevad varjud

Shanidar. Ulmeantoloogia

Poul Anderson - Aja valvurid

Jorge Luis Borges - Liivaraamat.Shakespeare’i mälu

Triin Soomets - Targa ja rumala jutud

Steven Brust – Jhereg

Keiti Vilms - @keitivilms

Brandon Sanderson – Häda

Raul Sulbi - Täheaeg 17. Päästa meid kurjast. Jutuvõistluse paremik

George R.R. Martin - Seitsme kuningriigi rüütel

Tuomas Kyrö - Kõike head, toriseja!

Andrzej Sapkowski - Haldjate veri

Lois McMaster Bujold – Komarr

Nikolai Baturin - Fööniksburgi karussell

Jim Butcher – Tormirinne

Henri Zeigo - Sõnakehv

George R. R. Martin - The Sons of the Dragon (The Book of Swords, 2017)

Kui rüütlilood on noortele, romaanisari laiale lugejaskonnale, siis need jutustused Targaryenide kuningasoo ja Seitsme kuningriigi ajaloost on eelkõige andunud fännidele - tegemist on siis kroonikalaadsete ülevaadetega, kus jutustajaks on anonüümsed ajalookirjutajad. Kuivõrd ajaloo kirjutamine pole kunagi neutraalne ning loo jutustajagi tunnistab mitmel puhul, et vahel pole usaldusväärseid allikaid, eks siis see lisab jutustusele oma pitseri - nii nagu romaanisarjagi puhul saad erinevatelt jutustajatelt toimuvast vaid nende vaatenurga.

Põhimõtteliselt on ühes sellises Targaryenide loos kondenseeritult olemas kogu “Jää ja tule laulu” mahus sündmustik, kui mitte enamgi, sest näiteks see jutustus hõlmab mitut aastakümment - tõsi küll, siin on lõpuks rõhk Maegor Julma kuuel valitsemisaastal. Ja kuivõrd tekst on tihendatud, siis seda enam torkavad silma esiletoodud… juhtumised. Nii on siin neljakümnel leheküljel üsna vägev popurrii kõiksugu mässudest, vennatappudest ja intsestidest ning muidu grandioossetest jõhkrustest. Et siis Martin ja Targaryenid ja Westeros kogu oma pahelisuses. Lehekülg lehekülje järel läheb tekst aina… hullemaks, lõpuks vangutad päris hooga pead kui Maegor saadab korda järjekordse ainuvalitsejale omase teo. Igal juhul, verd lendab siin palju.

Kuigi olen seni lugenud Targaryenide jutustustest vaid ühte, aga kui mälu ei peta, siis see tekst paigutub kõige kaugemasse aega ehk siis peale seda kui on Targaryenid on Westeroses ülemvõimu saavutanud. Dragonstone on küll nende peamine pesa, kuid King’s Landing on valitud uueks pealinnaks - ning selle jutustuse ajal on alanud sealse kindlustatud kesklinna ehitamine (mis romaanisarja ajaks on ositi juba mahagi jäetud). Lohesid jagub suguvõsa igale tähtsamale liikmele, samas pole nende kasutamine kindel võidu garantii - odaheitemasinate jms abil on võimalik lohest jagu saada. Muidugi on omaette ooper jutustuses esinevad erinevad aadlisuguvõsad - nii mõnigi on säilunud “Jää ja tule” aega (muuhulgas kõik olulisemad, kes kuningriigi osasid ajalooliselt valitsevad), kuid paljud nimed on tollasest hiilgusest hoolimata romaanisarja ajaks mälestustest pühitud. Eks oleks huvitav aru saada, miks just Dorne oli see maanurk, mis Targaryenitele kõige kauem vastu pidas, mina pole seda suurt mõistnud.

Jutustuse sisuks on siis lugu kuningast ning ta vanemast ja nooremast pojast. Vanem poeg kui troonipärija on selline pehmohingeline intellektuaal, noorem poeg aga jõhkardist vägilane (no natuke mustvalge on see eristus). Üks poeg sigitas portsu järglasi, teise poja seemnest idanes ränkade sünnikahjustustega lapsi. Kuningas sureb, vanem saab võimule, aga kaasaegsetele tundub noorem nagu sobivam ülemvalitseja, kui ta vaid… nii segi poleks. Lisaks siis Targaryenide sigimiskombed, mis polnud tolleks ajaks veel täielikku legitiimsust saavutanud, mistõttu tekib väga äge vastuolu seitsmeusuga - mis päädib erinevate mässudega nende veidrate valitsejate vastu. Niisiis on Targaryenidel mitmesuguseid probleeme - lisaks omavahelisele troonipärimisõigustele tuleb rinda pista ka rahulolematu kuningriigiga - tihti on lahenduseks vastaste lohetules põlemine või peade maharaiumine. Aga hea küll, ei hakka siin postituses jutustuse intriigide sasipundart avaldama, igal juhul võtab see aegajalt üsna võikaid vorme (no aga mulle pole kunagi Targaryenid meeldinud, seega siis… kallutatud tõlgendus).

Siin on mitmeid sündmusi, mis omavad paralleele hilisema romaanisarjaga - näiteks vastuolu usutegelastega (halloo, Cersei), mistõttu puhkeb pikaajaline relvastatud konflikt (kas see leiab samasuguse lahenduse nagu telesarjas, ei oska muidugi ennustada) ning muidugi kuningate sõjad või imporditud musta maagia kasutamine (halloo, Stannis) jne jne. 

Kõvad fännid on jõudnud seda jutustust tublisti kritiseerida, aga mõnel puhul jabura põhjendusega - miks nii palju suvalistele detailidele tähelepanu, miks pole selline nagu romaanisarja peatükid. No põhjus on ju lihtne - selle loo jutustaja on lihtsalt niisugune. Veel tuuakse esile vähest toimetamist - et nimed pole õigesti paigas; seda ma ei oska küll kommenteerida.

Loodetavasti jõuab Martin kunagi need Targaryenide jutustused eraldi raamatuna avaldada (näiteks enne… seitsmendat osa? [Selgub, et selle jutukogumiku nimeks oleks “Fire and Blood”]), see oleks päris kobe lugemine - nii piisakski ühest raamatust, et Westerosi hullusest pilti saada, seeasemel et vanuigi ja sammalduna oodata seitsme raamatu valmimist (jajah, rääkimata kuuendast).

“In that same year, Maegor made Lord Lucas Harroway, father of his wife Queen Alys, his new Hand… but it was not the Hand who had the king’s ear. His Grace might rule the Seven Kingdoms, men whispered, but he himself was ruled by the three queens: his mother Queen Visenya, his paramour Queen Alys, and the Pentoshi witch Queen Tyanna. “The mistress of whispers,” Tyanna was called, and “the king’s raven,” for her black hair. She spoke with rats and spiders, it was said, and all the vermin of King’s Landing came to her by night to tell tales of any fool rash enough to speak against the king.” (lk 474-475)