Mats Strandberg, Sara B. Elfgren – Tuli (2012)

Jätkub siis triloogia maailmalõpu tulekust, mille peatamiseks on forsseeritud Rootsi väikelinna mitmed neiud. Hea on see, et selles raamatus maailmalõppu ei tule (kuigi napilt!) ning tublid neiud saavad tuttavamaks oma erilise lahinguvarustusega; halb on see, et viiest vaprast jääb alles neli... aga kes Matilda manu lahkuma peab, ei hakka loomulikult mainima. Raamatu lõbusaim hetk ehk see kui viis keha lähevad omavahel vahetusse, oh seda teineteisemõistmist, mis kaasneb kui nähakse üksteise kulissidetagust eluolu – rootslased on mõtlevad olendid!

Kahel neiul õilmitseb pisut Sappho kirge, aga noh, eks eneseleidmine ole üks okkaline tee. Peresuhted pole kellelgi bullerbylikud, vanematel ikka depressioon või muidu probleemid oma lastele pühendumisega. Väheke potterlik on hingelooma ehk familiariuse omamine, tõsi küll, vaid üks neidudest saab selle omale kaaslaseks (hoidsin pöialt ka sinitihasele, ent kahjuks mitte). Eks eripärane ole ka see Positiivne Engelsfors liikumine, kerge on olla jälk.

Raamat olegi rohkem selline alla kahekümne aastaste neidude pärusmaa, päris noortele vast mitte, sest tekstis esineb kõiksugu hämaraid ja võikaid seiku. Kõlab ketrava plaadina, aga hea tunne, et ei pea enam tiinekas olema ja kõiksugu moevoolude pärast muretsema – et kas juuksed on ikka värvitud ja muidu selline (omaarust) omapärane. Tänu jumalale.

“Ta ei kavatse enam iialgi olla koos kellegagi, kelle muutumist ta peab kogu aeg lootma. Ta tahab kedagi, keda ta austab, kes võib teda innustada ja kes mõistab teda, mitte ei ole alati kõiges sama meelt. See peab olema keegi, kes paneb ta proovile, ja paneb teda ennast tahtma end proovile panna. Ta tahab kedagi, kellega koos naera ja nutta ja maailma avastada.” (lk 489)

Mats Strandberg, Sara B. Elfgren – Ring I (2012)

Fantaasiaromaan tütarlastele või siis teisiti öeldes urban fantasy? Et no on üks tänapäeva Rootsi väikelinn, kust püüab kurjus välja pugeda, et siinset dimensiooni endale allutada või lihtsalt maailmalõppu põhjustada; kurja kese on, noh, sealne koolimaja. Salajane Nõidade Nõukogu on sellele vastu, neil hoopis muistne ettekuulutus, et sealt linnakesest tuleb Väljavalitu, kes astub kurjusele vastu. Nojaa, ainult et selgub: Väljavalitu jaguneb tervelt seitsme noore isendi vahel. Kes on õige, kes on vale, ei tea, tegemist alles triloogia esimese osaga, kindlasti on oodata vapustavaid reetmisi ja salapäraseid uusi liitlasi. Igaljuhul, noored alustavad kahe konkureeriva nõia abil kobamisi väljaõpet, ja vastavalt elemendile kujundavad oma võimeid – kel võimalik nähtamatu olla, kes saab asju liigutada, kes vahendab üleloomulikke sõnumeid. Aga mõnel nõiaõpilasel jäävad oskused varju.

Kuigi tegemist noortekaga, on tegevus siiski piisavalt häiriv (ja võiks öelda, põnev!), et raamatut ikkagi lugeda. Iseenesest tore, et eeldatavaid peategelasi lüüakse loo jooksul maha. Mingil moel tuleb hinge tänulikkus, et pole naissoost ja nende murdeiga läbi elanud, see on kole. 16-aastaste neidude pereelud on kõik enamvähem komplitseeritud ja samastumisvõimalusi oi kui palju; ülekaal, anoreksia, vistrikud, noormehed jne jne. Puberteet on piinlik etapp, eksole. Tore, et nõidade maailm on bürokraatlik, tekib lõpuks küsimus, et kas tegemist üleüldse meie, heade nõidadega, võib vaid kujutleda, milline naturalistlik heaoluühiskonna veremülgas lõpuks võib kujuneda.

yuki lugemispäevik
blogistaja
postimees